Täna olin ma ujumises nii kehv, et vabalt võib öelda, ujus nagu Vene kirves. St päris põhja ma ei vajunud, aga palju puudu ka polnud. Ei olnud üldse jõudu. Tundsin ennast nagu Tigu, millest Gepardid mööduvad. Üritasin veidi kiiremini ja mõelda libisemisele jne - tühjagi. Siis oli ujumas ka üks töökaaslane, endine tubli ujuja, kes ütles et ma endiselt veidi vänderdan, keha tuleb paigal hoida. Ja tal oli õigus. Nii kui väsid, nii hakkab keha vänderdama ja ujumine meenutab ilmselt enam siuglemist kui midagi muud.
Lühidalt kokkuvõttes, tuleb ette treeninguid kus peame tunnistama, et pole me sugugi nii vahvad tublid ja ägedad, nagu me arvame et oleme. Aga päeva lõpuks - see on mõistetav, et on ka selliseid treeningud. Oluline on nendest mitte masendusse langeda, vaid tunda heameelt, et trenn sai tehtud ja loota, et jägmine kord on kõik helgem. Ja miks ei peaks.
Homme hommikul soovitan kell 7:18 keskenduda kõigil Terevisiooni vaatamisele, sest ütleme nii - tuleb üllatusi ja eksklusiivset kraami :)
Täna õhtul aga, soovitan lugeda Priidu muljeid Tartu maratonist - sest enda kohta, kirjutab ta seekord päris kenasti. Huvitavalt!
kolmapäev, 18. veebruar 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
just, täitsa loomulik. mõõnale järgneb õnneks tõus.
VastaKustuta