72 TREENING: RANNAVOLLE VAINUPEAL

Laupäeval oli sõbra pulm (PALJU ÕNNE TANEL JA EVA-MARIA), pühapäeval oli pisikene paadireis sõpradega Lääne-Virumaal. Sinna juurde kuulus ka rannavolle. Vainupea rannas oli nöör kahe postivahel - õigemini kilelint ning samast kilest liiva peal ka piirid. Rannavollet mängisime koosseisus sõber Laur, tema õemees David, Davidi poeg Toomas ja Davidi onupoeg Barret - kes sai automaatselt omale nime Müts :). Kusjuures, eriti huvitav kokkusattumus on see, et Müts on triatleet oma kodus USAs. Ja kuulates venna treeningukirjeldusi, siis ma kahtlustan et väga kõva triatleet sealjuures! (ratast keskmiselt 160 km, jne)

Rannavollet polnud ma varem eriti mänginud, ehk korra? Aga uskumatult tore mäng on see. Liivapeal, ilma jalanõudeta kahekesi paaris. Okei, meil oli üks võistkond kolmene, aga see selleks. Ning tulebki esile tõsta juustega Toomast - kes oli rannavolles väga tubli, seda vaatamata oma noorusele.

Aga tund aega, isegi veidi peale rannavolletamist on täiesti korralik treening. Vähemasti meil oli. Treening lõppes hüljeste ühiskülastusega Vainupea supelranda. Mis ühtlasi tähendas selle aasta esimest ujumist meres. Vesi oli erinevatel hinnangutel 15 - 17 kraadi. Muide, 3 aastat tagasi käisime me Lauriga ka 1. jaanuaril sealsamas meres ujumas - nii et koht oli igal juhul tuttav. Ainult et siis kiskus lumi jalad vähe kangeks - seekord aga oli liiv mõnus ja kuum.

Selle lõõgastava nädalavahetuse tulem on päikesest punane kiilakas ja vahvad päikeseprillirandid. Raskemad treeningud algavad homsest taas.