Eile õhtul oli Pirita metsaalune jooksjatest tulvil. Joosti u 3 km ringe ja ka 7 km ringe. Kõigil olid kenasti jala ümber kiibid, mis annaksid aimu jooksu tulemustest. Inimesed olid rõõmsad, mõned jooksid koertega, teised sõpradega, mõned päris üksi.
Korraga hiilis surnuaia värava vahelt läbi üks musta riietatud ilma juusteta mees. Rahulikult sulandus ja jooksjate voosse ning tegi näo, nagu oleks ka üks jooksjaist. Aga ei olnud. Kuni sillani püsis ta suhteliselt rahulikult koos teistega grupis, ent siis libises ta vaikselt edasi. Jooksis üle silla, mäest üles ning kadus metsa. Mida ta seal metsas tegi, millest mõtles, seda ei teadnud keegi. Kulus umbes 40 minutit, kui ta tuli tagasi. Higipiisad pärlendasid kiilakal pealael, mis päikese käes helkis. Selgelt oli see mustas mees väsinud. Aga ta jätkas ja sumbus taas jooksjate massi - mis ühe voogava lindina lookles piki jõe äärt tagasi. Tund aega oli möödunud kui mees jõudis tagasi surnuaia värava juurde. Ning märkamatult libises ta tuldud teed mööda tagasi. Kadudes sinna samasse, kust ta tuli.
See mees olin mina.
neljapäev, 21. mai 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Tere, Tomm!
VastaKustutaOlen oma lugemisega alles Su 8. treeningu juures ja ootan huviga, mida eesootavad kanded sisaldavad. Et pikk mõte lühidalt kokku võtta, siis: hoian Sulle pöialt! Austus oli Su vastu suur juba peale esimest sissekannet, rääkimata sellest, milliseks ta esimese treeningsissekandeni kasvanud oli :) Edu trennis ja head tervist Sulle. Eesti mees on ikka üks normaalne sell, ma ütlen!
Maila
Ehk võiks lugejalt nii palju ajukapatsiteeti eeldada, et nad ise aru saaks, millisest mehest kirjutad? ;)
VastaKustutaMuidu aga meelekindlust ja edu!