Eile peale tööd kimasime Priiduga ratastega Kakumäele. Esimene tund oli täitsa mõnus trenni teha, pooleteise pealt muutus kohutavalt raskeks kõik. Oli see siis konstantne vastutuul või midagi muud, igaljuhul hambad ristis lõpuni - võiks olla selle treeningu koondnimetus.
Selg hakkas imelikult valutama ka u pooleteist tunni pealt. Ilmselt oli asend vale. Pean kontrolli viima ratta ikkagi ja reguleerima ära sadula, klotsid ja paika panema käehoiukoha lenksu küljes, mis mu esimese kukkumisega on paigast veidi nihkunud. Aga kui sirutasin selga 5 min, siis läks kõik korda tagasi.
Pean südamest tänama Priit Salumäed, seda korda ilma mingi huumori või tögamise või irooniata. Sest ilma Priiduta oleks olnud väga väga raske 2 tundi täis saada. Ta innustas ja oli tore sõber. Priit tegi tempot ka lõigusõidus. Lõikude tegemine tähendab mingit vahemikku kiire tempoga. Eile oli selleks tempoks meil 40 ligi kusagil. Aga tõepoolest, treeningus on väga kasulik tugev sõber. Sest vahel on ikka kuradima raske. Eile oli. Samas ega see hala midagi aita. Trenni tuleb teha - ja seda ma ka teen. Kuitahes raske ka pole. Inimene suudab!
kolmapäev, 13. mai 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Tom, mu pakkumine sõiduasendi säädimise osas on ikka veel jõus:)
VastaKustutaTerv,
Virks
Cool, kas seda on mõistlik teha Hawaiis või kus?
VastaKustuta