Täna sõitsin Priiduga pärast tööd kaks tundi. Keskmiseks 26 km/h, maks kiirus üle 60 km/h, esimese poole treeningust räiges vastutuules.
Nüüd aga siis rattateedest. Kui Te plaanite sõita n. mööda Pärnu mnt.d olevat rattateed suunaga Tallinnast Pärnu poole tipptunni ajal - siis mina seda teha ei soovita! Esiteks on need rattateed ilmselt ainult moe pärast maha pandud, teiseks ei saa autojuhud sugugi igakord aru, et rattateel ei peaks sõitma ning kolmandaks võib n. keset rattateed olla selline suur auk, millesse sissesõitmise korral on vähim kaotus, mis Teid tabada võib 2 rattakummi. Täna oli 2-3 situatsiooni, mis olid väga ohtlikud, seda siis ratturi seisukohast vaadates ning ainult kiire reaktsioon ja õnn päästsid halvimast. Ilmselt oli see viimane kord kui ma sõitsin Pärnu mnt. rattateed pidi - sest terve mõistusega inimene lihtalt ei lähe sellist kogemust rohkem otsima. Mind väga huvitab, kas n. nende rattateede projekteerijad või siis ka linnaametnikud on n. pidanud võimalikuks need rattateed ka ise läbi sõita? Tundub, et pole, sest vastasel juhu oleksid need keelatud. Tõepoolest, olen kohe vihane, sest selline jama ajab närvi. Eriti ajal, mil kõik kohad on erinevaid valimisplakateid täis...
Nii, aga see selleks. Pääsesime siis Priiduga ikkagi läbi ilma kriimudeta ning jõudsime Harku kaudu Tabasallu ja sealt edasi juba Kakumäe kaudu koju. Kokku tuli natukene vähem kui 50km. Harku tee peal on ka muidugi päris huvitavaid autojuhte, kes sõidavad nö napikaid. St seda, et sõidavad ratturist hästi lähedalt mööda, peaaegu et riivates. Tulektaksin siinkohal muidugi lahkelt meelde, et selline riivakas võib lõppeda kurvalt nii ratturi kui autojuhi jaoks, rääkimata sellest, et pole eriti sõbralik. Võib-olla oli täna lihtsalt selline päev - aga üldiselt muutis see mu küll 5 korda valvsamaks. Eks kogenumad ratturid, nagu Priit ja Virgo või ka Ain-Alar on sellest mulle rääkinud, aga tänaseks oli teravaid elamusi küll väheke palju. Loodetavasti on järgmine rattatrenn leebem. Kuigi, tuleb endale ilmselt seljataha silmad kasvatada, sest Sinu ohutus on Su enda probleem - vähemasti kui juhtud rattur olema.
Aga sellegi poolest ja kõigele vaatamata, armastan ma maanteratta treeninguid väga!
esmaspäev, 31. august 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Mina sõidan rattaga iga päev tööle. Pärast kolmeaastast mööda kõnniteid sõitmist olen julgenud lõpuks ka sõiduteele minna. Seda küll siis kui teed korda said ja aukude asemele muhud tekkisid ning ainult siis kui tean, et autosid on vähem.
VastaKustutaMõne päeva tagune juhtum, minust möödus mingi hiigelsuur kalluri moodi mürakas ning andis möödudes signaali. Ma tänan väga! Mu närvid peaksid olema korras, aga selline asi võttis ikka kerge vibra sisse.
Minu tee tööle viib läbi ühe hoovi, kus on mitmeid firmasid. Seal on palju erinevaid maju ja majadevahelisi kitsaid teid. Kui autojuhid seal kihutavad, siis vaesel ratturil ei jäägi muud üle kui vastu seina või auku sõita. Lähedaltmöödakimamised on seal tavalised nii väikebusside kui kaubaautode poolt. Korra olen sellise juhi selja taha seisma jäänud, kui ta autost välja astunud. Ta vaeseke ehmus ning loomulikult kostitas mind mõne kangema sõnaga. Naeratasin viisakalt vastuseks ning ütlesin talle,e t nüüd ta ehk teab mis tunne mul on. Kahjuks arvan, et edaspidi vihkab ta rattureid veel rohkem. aga ma ei saanud kuidagi jätta seda tegemata...
Üldiselt on Tallinnas rattaga sõitmine nii ehk teisiti ohtlik. Kui jätta välja "hulludest juhtidest" tuleneva ohu, siis teine oht ootab sind teepeal. Mul on kuidagi vedanud ja ma olen ainult korra pidanud purunenud kummiga ratta kõrvalkoju vantsima. Tänavad on täis klaasikilde ja mitte keegi neid ei korista. Teinekord on selline tunne, et seo hommikulluud ratta külge, et õhtul ikka kuidagi koju saaks.
Rattateede ja kõnniteede projekteerijate liigis olen mina ka väga hämmeldunud. Tundub, et need inimesed ei ole iial käinud kuskil välismaal, kus rattateed linnas on loogilised ja sõidetavad. Millest mina üldse aru ei saa, on see, et miks on vaja rattateedele üldse äärekivisid. Ehitajad küll üritavad neid madalamad panna, aga rattaga ikkagi häirib nendest üle sõitmine. Ja pikas perspektiivis ei mõju see ka ratta tervisele hästi.
VastaKustutaIgatahes saan ma Toomase pahameelest aru ja olen ise kohati sama pahane ja vihane.
Toomas, üks väike mõttemõlgutus TriSmile Team'i teemal on Su err.ee postkastis :)
VastaKustutaMina ise elan Hiiul ja tipptunnilk linnast välja sõitmisega olen juuba ära harjunud. Tuleb lihtsalt ise suhteline nahaal olla, siis saab sõita. Pööretel ja eriti ringidele sõitmisel (Saku!) kindlasti rea keskele, et autojuht sulle kõrvale ei suruks, suunda pikalt käega ja foori alt ikka kiirendades ära, siis ei ole hullu midagi.
VastaKustutaOmaette teema on mõned TAK bussijuhid, mõned kaubikujuhid ja millegipärast BMW roolijad.
Taki meestel on kombeks 200m enne bussipeatust selja taha sõita ja siis signaalitama hakata. No milleks? Kiirus on niigi 45km/h, 2 sekundi pärast on tal vajha peatuda, aga ei, ikka vaja signaalitada. Hullemal juhul üritatakse sust mööda pressida ja siis, kui sa oled kenasti bussitaskus, vajutakse sulle selga.
Kaubikujuhid ja bemmijuhid armastavad lihtsalt väga lähedalt mööduda, mõni idioot laseb veel signaali ka seda tehes. Närvid peavad Pärnu mnt. sõites siiski väga korras olema.
Edu kõigile ja olge ettevaatlikud.
Sõidan ise ka 5-6 korda nädalas mööda maanteed Tallinna ümbruses. Saan küll aru, et Kakumäe ring ja Pärnu mnt on huvitavad sõidukohad aga kesklinnast sinna pääseda ja sõidu ohtlikus (Kakumäe, Keila ringil) on ikka päris suured. Olen otsustanud seda riski mitte võtta ja eelisan pigem Tartu mnt, linnast saab välja suhteliselt kiiresti ja mnt serv on sõitmiseks piisavalt lai
VastaKustuta