PÜHAJÄRVE TRIATLON 2009

foto: Jarek Jõepera www.jarekj.com

Niisiis, Pühajärve triatlon on läbitud. Inimene suutis ja suudab endiselt. Täpselt samamoodi suudate ka Teie mu head lugejad - kui vaid tahate. Inimese vaim on tugev ja suudab alistada tegelikult kõik võetud eesmärgid. Küsimus on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt vaid tahtes. Sest päeva lõpuks on ikkagi raudne tahe see, mis jääb kestma, isegi kui lihased on juba krambis ja põlved valusad. Enne kui ma jõuan täpsema kirjelduse ja meeleoludeni tahan ma teha ühe sügava kummarduse kõigi lugejate ees - sest Teil on suur osa selles, et ma 7 tunni, 14 minuti ja 41 sekundiga finisheerusin. Teie ja see blogi innustasite mind mõnedel talveõhtutel trenni minema - ka siis kui väsimus oli ropp ja parema meelega oleks diivanil telekat vaadanud.

Aga nüüd siis kõigest täpsemalt: Hommikut alustasin ma mustikate, kohvi ja neljavilja pudruga. Öö enne võistlust magasin väga hästi ja oleks veelgi maganud, kui hommikueine poleks peale pressinud - aga sööma pidi kindlasti enne 9t. Pärast sööki jätkus rohke magneesiumi rikka vee joomine Narazan - kui ma ei eksi oli mark (müüakse enamikus kauplustes). Jooma peab Priit Salumäe ja Virgo Neeme sõnade kohaselt nii palju, et kollast kust enam ei tuleks. Pardon my French.

Nii - ja siis ma muudkui jõin, käisin vetsus, jõin jälle jne kuni võistluseni välja. (mis oli väga õige otsus) Joomine on hästi oluline seetõttu, et selle 7 tunnise päeva jooksul jõuab kehast irduda ikka kogu vedelik ja üsna kärmelt sealjuures.

Duši võtsin ma sel hommikul väga pika. Et ka läbi selle keha võimalikult palju vett omastaks. Ja närvis olin ma ka, mis tegi mu üsna turtsuvaks kaaslaseks. Aga õnneks on Triin mõistev :). Edasi läks nibude kinnikleepimiseks. Kõlab naljakalt? Aga tegelikult on asi naljast kaugel. Kui nibusid kinni ei kleebi, hõõrub särk nad ära, isegi nii ära et hakkavad verd jooksma. Ja uskumatult ebameeldiv on - kui lisaks kõigele muule mis Sul jooksu viimasel ringil valutab ka veel nibud verd jooksevad. Elva triatlon tegi nibude kinnikleepimise vajaduse väga selgeks!

Nii ja siis oligi kell järsku nii kaugel, et stardini oli vaid tund. T1 ja T2 kotid (vahetusalade riided - ujumiselt rattale ja rattalt jooksule) olid eelmisel õhtul juba pakitud ja ratas oli mul autos. Auto juures panin rattale numbri - 30 (nagu TOMM30 - meie tiim - suured tänud korraldajatele) võtsin kõik vajalikud pakid ja siirdusin vahetusalasse - ratas jäi sinna koos rattariietega ootama, samuti jooksuriided. Ja siis! Katsusin ratta esimest kummi (aega jäi ujumise stardini 18 minutit) ning mõistsin väga selgelt, et sellise kummiga ma seda rattasõitu ei lõpeta, sest see on liiga tühi. Läksin kiiresti otsima rattapumpa - nägin sõber Virgot, tal oli masin juba kinni ja võti sõbra käes. Edasi kohtusin Pikantse Rosmariiniga, kellel oli sama mure - aga tegelikult leidsime probleemile leevenduse Hawaii telgist. Ainus jama oli see, et see oli u 100 m vahetusalast - kus mul ratas oli juba valmis ning telki pidi minema rattaga. Polnud muud teha kui jooksin tagasi vahetusalasse, võtsin ratta, jooksin koos rattaga Hawaii telki ning sain kummi täis. Hawaii mehed olid abivalmid ja pumpasid ise täis, nii kaua kuni ma närvitsesin. Stardini jäi 8 minti. Jooksin vahetusalasse, sõin ära esimese geeli, ajasin selga ujumiskombe. Huh, jõudsin. Pinge läks maha - jõudsin isegi vees teha ennast märjaks - jäi 20 seki stardini.

Seekord positsioneerisin ma ennast ujujate seas ideaalselt. Praktiliselt vist kohe esimeste seas sain vette ja andsin ainult hagu. Tõsi - uus ujumismüts - mis pidi kõigil peas olema oli mu suure pea jaoks selgelt väike, mistõttu oli ta natukene ebamugav ning teisel ringil võttis kuidagi vee vahele, nii et ma tundsin kuidas vesi lainetas pea ja mütsi vahel - aga võimalik et see oli ka ainult mu ettekujutus.

Igal juhul, sain minema kenasti ning esimese ringi tegin päris kiirelt. Ujujaid läks minust mööda ja mina sain ka mõnest mööda - mingeid kokkupõrkeid polnud ja seetõttu läks kõik üsna libedalt. Teise ringi ajal alles tuli õige ujumise tunne sisse ja olgugi et see läks mul veidi aeglasemalt kui esimene oli hiiglama hea ujuda. Mõtlesin igasuguseid asju - tööst mõtlesin ja kodust ja sõpradest jne. Ujudes on väga hea omi mõtteid korrastada. Teise ringi lõpus hakkasin visualiseerima väljaminekut ning rattariiete ja kõige muu vahetust. Rattapüksid olid mul all - mis tähendab seda, et saab kiirelt minema. Veest välja tulles talitasin nii, nagu blogilugeja Märten õpetas - jätsin mütsi ja prillid kombe varukasse ning vabastasin ülakeha kombest jooksu käigus vahetusalani. Vahetusalas sain koti ilma viperusteta kätte, jalga sokid, selga rattasärgi, mille tagataskutes olid geelid ning jalga rattakingad. Ühe geeli tegin kohe sistaks, edasi jooksin rattani, panin kiivri pähe ja kinni, rattaga jooksin vahetusala lõpuni ning siis juba tõusin rattaselge ja uhasin edasi.

Ratta algus oli seekord ideaalne. Tõepoolest, kiirus jõud - kõik asjad olid tip top. Isegi esimene tõus Otepääle ning Mäe tänavale ei heidutanud eriti. Keskmine kiirus oli väga hea ja kogu esimene ring oli minu võimeid silmas pidades super. Ringiaeg 1:05 - mis oli isiklik rekord sel rajal. Vahepeal oli mõnus märgata Triinu, kes ATV pealt kõiki triatleete sealhulgas mind filmis. Meil on muide nüüd 2 ja pool tundi materjali sellest suurepärasest võistlusest ja kindlasti paneme mõned lõigud ja siia üles ning mine tea, ehk teeme isegi ühe väikese filmikatsetuse, aga sellest järgmistes sissekannetes.

Mis oli rattaringide ajal veel uskumatult meeldiv ja toetav oli toetus. Praktiliselt kõik triatleedid, ergutasid ja innustasid mind. Alates Ain-Alar Juhanosnist, Kirill Kotsegarovist ja Priit Ailt'ist lõpetades rahvasportlastega, nagu Ivo Härms jne. Ja mitte ainult mind, vaid ka kõiki teisi. Igal juhul - ratas läks täpselt nii nagu me Ain-Alariga planeerisime: kokku 3:27 - lootsime 3:30t - nii et isegi paar minutit võitu. Teine ring oli ajaliselt 1:10 ja kolmas u 1:15 - möönan, et kolmas ring oli kõige raskem. Aga ei midagi võimatut. Väga mõnus oli ka Mäe tn. tõusul olev kommentaator - nagu ka põhikommentaator Pühajärve ääres. Pean ütlema, et nii professionaalseid spordivõistluse kommentaare oli lust kuulata. Asjatundlikud ning innustavad - just see mida vaja! Rattaringidel võtsin kokku 6 geeli - millele jõin peale ohtralt vett, janu korral jõin spordijooki. Mäe tn. tõusul sai oma tagavarasid hoo pealt täiendada. Tegelikult peab natukene harjutama ka geeli võtmist, sest u 3 geeliga suutsin ma ennast mõnusalt üle kallata, nii et kleepuv limajas vedelik kattis mu pükse, käsi, nägu jne - mis polnud ehk kõige mõnusam - aga samas ei olnud ka liiga hull. Sest kui geel ära lahtus, siis ta enam ei kleepinud ja sõita sai küll.

Üks mõnus seik oli veel see, et mind nõelas mesilane, kellele ma kolmandal ringil otsa tuhisesin. Täpsemalt ta takerdus mu kiivrisse ning pani kohe paugu ära. Aga see ei olnud sugugi halb. Pigem ma ütleks andis isegi hoogu juurde :)

Rattalt jooksule läks vahetus ka sujuvalt ja kiiresti. Vahetasin ikkagi ka püksid, sest rattapükstega millel on padjad tagumiku peal ei julenud joosta. Äkki hakkab veel kõige hellemast kohast hõõruma või midagi... Jällegi lasin ühe geeli ära ning panin 6 uut rattasärgi taha taskutesse, millega läksin jooksurajale. Ja pikk jooksurada see tuli!

Meenutuseks: ratast sõitsin 90 km 3:27ga - jooksin 21 km 2:57. Nagu blogiski tähelepanelikud kommenteerijad märkisid, pole jooksmine minu trumpala. Nii juhtuski. Esimesed 3 km läksid veel üsna lahedasti, järgmised 7 - mis kulgesid seljaga Pühajärve SPA poole olles vasakule, olid väga rasked. Peamiselt tänu mõrvarlikule tõusule, mis viis võistlejaid joogipunkti juurde. Ain-Alar, kes oli raja autor - pole tegelikult üldse nii õel ja paha inimene - kui sellest jooksurajast võiks arvata. Ta on tegelikult hea, sõbralik, meeldiv ja hästi sümpaatne noormees. Aga see jooksurada, see võttis ka kõvematel meestel jala pehmeks.

No ja nii oligi. Esimene jooksuring oli veel suhteliselt okei. Kõndisin ainult tõusudel ja muidu üritasin ikka joosta. Ehk oleks võinud rajal joogipunkte natukene rohkem olla, aga samas midagi hullu ka polnud. Teisel ringil pähe pandud müts (aitäh) aitas ka oluliselt kaasa, sest u 30 kraadi oli õhk ja päike lõõskas lagipähe. Ja nagu ehk mõned on märganud, siis juustega pole mind just eriti õnnistatud, nõnda siis et vastu kiilakat kuumav augustipäike oli päris kuum. Samas valge müts ja veega kastmine olid mõnusad abimehed. Ometi - see kõik ei päästnud mind haamrist teisel ringil. Ja haamer tuli kogu oma raskuses mu õlule. Õnneks olime teise ringi praktiliselt kogu pikkuses koos Raimond Pihlapiga (ökotalumees Elva kandist). Ja nii me siis toetasime üksteist ja innustasime ja hambad ristis surusime edasi. Raimond muide kasvatab vilja ja on üks äraütlemata meeldiv triatleet! Nii - veel tabasid mind teise ringi viimasel 7 km kerged krambid või õigem oleks öelda krambihoiatused, mis väga mõnusaks võistluse lõpuosa ei teinud, kuid ega siis inimene ühele krambile alla ei vannu. Las ta pitsitab, edasi tuleb liikuda. Mis veel oli tore, siis viimasel kahel km tuli meile kampa minu ülemus Hanno Tomberg, kes tuli meile jäneseks. St seda, et tegi tempot ning aitas kiiremini lõpuosa joosta. Mulle see väga sobis, sest samm läks kiiremaks.

Uskumatu oli ka muidugi Pühajärve publik, kes praktiliselt kogu raja vältel näitas häälekalt oma poolehoidu. See oli nii ergutav, et peaaegu oli õhus tunda inimeste mõttejõudu, mis sind edasi lükkas. Finišis oli hea tunne.

foto: Ester Mägi.

Õnnitlused sõpradelt ja Triinult paar topsi värsket vett ja kõik oli läbi. Isegi natukene nagu tühi tunne oli korraga - et mis siis nüüd edasi. Võistlus on lõppenud... Aga see läks peagi üle. Tegelikult oli mul isegi rohkem rõõmu kui oma lõpetamisest sellest nüansist, et mitukümmend inimest ütles mulle, et mu eeskuju ja blogi ja Terevisiooni lõigud innustasid neid Pühajärve triatlonil osalema. See tunne oli kõige võimsam emotsioon. Kui kristalselt aus olla.


Mida siis veel öelda? Kõigepealt seda, et ma tahan öelda aitäh Ain-Alar Juhansonile, koos abikaasa Eveliniga. Ain-Alar on parim triatloni treener - keda üks inimene võib omale tahta. Ma usun et kui ta kunagi lõpetab tippspordi sportlasena, vormib ta Eesti triatloni täiesti uuele tasemele treenerina. Tema oskused ja suurepärased õpetused on tase omaette, tema kannatlikkus ja teadmised triatlonist on entsüklopeedilised. Lisaks sellele, julgen ma öelda, olen saanud omale juurde ühe väärt sõbra.



Samuti tahan esile tõsta Priit Salumäed ja Virgo Neemet - nemad on ladunud mu rattatreeningute vundamendi. Õpetanud mind rattasporti armastama ning kindlasti teinud minust ratturi.

Eriline tänu Priidule, Endlile ja kogu Hawaii Expressile!

Anti Arakule (abikaasa Evelyniga) tahan ma öelda aitäh treeninglaagri ja sellega seonduvate mõnusate hetkede eest. Lisaks suured tänud Andre Poopuu, Uko Paasik, Kristjan Laanemaa ning kogu Pühajärve ja 113 Team. Aitäh ka dr. Mihkel Mardna, tänu kellele õnnestus selgeks teha, et olen triatloni jaoks kõlblik. Ning kes ravis mind põskkoopapõletikust terveks!

Treeningpartnerid selle aja jooksul - Ester, Heiki, Hanno, Ken, Dea, Hannes, Müts, Lauri, Kati, Heiki, Tanel, Eva, kõik ühistreeningkaaslased - suur-suur aitäh teile kõigile!

MyFitness ja Kalev Spa ning teie toredad treenerid - suured tänud ka teile!

Ja muidugi suur tänu mu vanematele, Kristale ja Toivole ja õde Liinale, kes mind toetasid. Triinu vanematele - Mallele ja Hallarile ning Anettele ja ka Margile ja Mari-Liisile.

Aga väga suur kallistus mu armsale Trincule, kes oli mu muusa ja mu suurim tugi kogu selle 7 kuu jooksul, mis ettevalmistusprotsessile kulus. Nojaa siis muidugi ka Smirrele ja Trollile pikk pai (meie jackrussellid).

Südamlik tänu ka kõigile, kes nõu ja jõuga abiks olid, kommenteerisid, pöialt hoidsid ning lihtsalt blogi lugesid. Oli väga tore ja emotsionaalne aeg!

Tulevikuplaanid: 2010 Pühajärve triatlon - ühtlasi on kõigil võimalus ennast aastaga vormi viia ning minu blogi jälgides treeninguid kaasa teha. Lähemal ajal tutvustan ma ka kõiki suuremaid blogi kangelasi intervjuu vormis. Alustan Ain-Alariga ning kui Virgo ja Priit ja kõik teised ka nõus on - siis teen Teid nendega lähemalt tuttavaks. Sest tegemist on ägedate tüüpidega. Lisaks plaanime teha ka videolõike 2009 a. triatlonist ning kui kõik läheb väga hästi - isegi natukene paremini kui loodame - siis teeme ka väikese dokfilmi sellest teekonnast, mis algas 3. jaanuaril ning lõppes 8. augustil. Blogi peab edasi ning ärge teiegi, head sõbrad, võõraks jääge. Sest luhats.blogspot.com - ootab Teie külastusi ja minul on nendest siiras heameel.

Tänan Teid südamest,
Teie,
Tomm