Tegelikult ju hakkab täna juba looma. Mul näiteks ei ole enam jalad valusad - saab ilma lonkamata käia. Isegi parem põlv ei tee enam eriti häda - mis pärast võistlust oli küll üsna valus. Aga muidu on ju väga hea!
Taastumiseks käisin ma kaks korda ujumas. Pühapäeva hommikul väga õrnalt Pühajärves ja eile õhtul ka veel üsna rahulikult Kakumäe rannas. Okei - ujumiseks on seda palju nimetatud - sest see oli pigem ju suplus.
Nagu ütleb üks mu triatleedist sõber, siis kõige parem taastataja lihastele on õlu. Õlu teeb lihase pehmeks ja võtab lihasvalu. Ning tõeoolest nii ta teeb :) Seespidiselt mõjub väga hästi. Pole vaja kuritarvitada, aga B-vitamiini saab õllest tõepoolest kõige paremini kätte. Muide, üsna mitmed sportlased joovad pärast eriti pikki võistlusi või raskeid treeninguid just pudeli õlut - mitte n. spordijooki. Seega ei maksa peljata midagi.
Niisiis, aga nüüd liiguvad mõtted juba vaikselt uute treeningute juurde ja olgugi et enne neljapäeva ei lubatud mul sportida, siis kange tahtmine on juba homme midagi sportlikku teha. Trenni või nii...
Ratast tahaks sõita juba, ujuda tahaks samuti. Joosta ma veel ei soovi, tänan pakkumast! Aga küllap seegi varsti tuleb.
Igavene imelik on see sport. Alguses teed natukene, siis vähe rohkem ja nii edasi - kuni ühel hetkel oledki triatleet valmis ja keha nõuab oma iganädalaseid treeninguid. Pisik millest ilmselt niisama lihtsalt lahti ei saa - ja hea ongi.
Aga lubasin ju pilte ka. Siit nad tulevad:
Autor: Jarek Jõepera www.jarekj.com
Järgmiste piltide autor on Erkki Vähi: erkki@futureimagebank.com
Palju rohkem pilte leiate: http://picasaweb.google.com/erkki668 aga enne kui kusagil kasutate, küsige ikka üle Erkkilt.
Postitused
Aga mida peavad need inimesed tegema, kes alkoholi ei joo (või ei tohi juua)? Minu jaoks on kõige kangem värk A Le Coq'i klassikaline kali.
VastaKustutanice ass :)
VastaKustutaSelle teksti alusel võin nüüd välja kirjutada: Teie ei ole enam lihtsalt Toomas Luhats, vaid Teie uus nimi on Toomas Raud-Luhats! Kandke seda väärikalt - vees-õhus-maal-tööl-elus!
VastaKustutaMihkel Toomas Raud Luhats
VastaKustutaNii, Toomas ja teised lugejad! Tere!
VastaKustutaAvastasin selle blogi ja lugesin viimased postitused läbi. Vahva! Ja tore! Ja eelkõige palju õnne Sulle poolpika läbimise puhul! Tubli mees! Rajal kohtusime mõned korrad ja tõesti imetlus – olid minust igal alal kiirem. Oma vabandus/põhjenduseks pean mainima 15 liigkilo. Aga ma teen need jälle korda – nagu ikka see tsükkel käib. Mis puudutab spordimehe tundesse, siis Toomas – veelkord palju õnne! Oled täiesti õigel teel. Ja teretulemast klubisse. Sul on õigus, see tunne, et saad hakkama ja oled võimeline, on fantastiline ja kannustab edasi tegutsema. Püstitasin enesele rasketel (jooksu)hetekedel loosungi: „Parem poolpikal triatlonil olla (eel)viimane, kui samal ajal kodus grillvorsti süüa!”. Viimases jooksu tagasipöördepunktis, kui küsiti, „no kuidas on?” ütlesin selle eriti abivalmis toidu- ja joogijagajatele ka ja nad vaimustusid ning arvasid, et see sobiks ürituse sloganiks :).
Sattusin triatloni juurde kusagil 2005. aastal ja jõudumööda olen pidevalt alaga tegelenud. Jah tulemuste protokollides tuleb nime otsida ainult lõpuosast. Aga ma olen rahul, saan enda „seisusest” aru - see on minu jaoks võistlus iseendaga ning ma ei põe ega häbene. No vahepeal ju vaatad kõrvale, et kes seal eespool on. No Sulle Toomas tahaks küll ära teha :) Ei tea kes nüüd kannustust sai, kas Sina või mina :) ?
Taastumisest. Sama tunne, järgmisel päeval oli küllaltki pehme ja rahulolevalt unine. Väike lõõgastav ujumine aga vaim kutsus juba rajale. Täna tegin 17 km rahuliku jooksuringi ja sain endise „tegija-tunde” jälle kätte. Juba kahel eelneval päeval tuligi suur tahtmine premeerida end hea ja paremaga – kohukesed jm (ei julge öeldagi).
Aga kutsun Toomas nii Sind kui teisi huvilisi 22. augustil osalema Karksi Noortetriatlonile, kus on ka võistlusklass 100+ (100kg ja rohkem kaaluvad võistlejad) mida korraldan juba neljandat aastat ja kus pikimaks distantsiks on siiski vaid sprindi-distants (0,9+20+5,4), vt. http://www.triatlon.ee/docs/2009/karksi_09.pdf . Muide 100+ võistlusklassist kõnelesime ka Ain-Alariga ja ta oli täitsa seda meelt, et järgmisel aastal võiks ka Pühajärve triatlonil võistlusklass 100+ olemas. Elame-näeme. Ei saa tunnistamata jätta, et 100+ oleks minu enda jaoks küllaltki suureks lisamotivaatoriks. Siiski lisaks omasugustega mõõtu võtta. No see on teine tunne. Ning julgustab teisi jurakaid ja kogukamaid julgesti osalema.
Uute kohtumisteni! Ja lõpetuseks: inimesed – tulge triatloniga tegelema, see on vahva mitmekülgne ala, kus on põnev, vaheldusrikas ning peamine – enesekindlust ja motivatsiooni tõstev! Kõik saavad hakkama – triatlon on kõigile!
Minu peamine mure oli jooksu ajal krampis olnud sääred ja sellest tulev hilisem säärte valu. Pühapäeval, kursuse kokkutulekul (sinna ma jõudsin muide L õhtul juba) sai hommikul üx 4 km jalutus tehtud metsas ja hiljem Pärnu rannas veel sutsu suplemist. Esmaspäeval tegin kerge 20 km ratst ja kõva venitamise ja põhimõtteliselt sääre valu on kadunud.
VastaKustutaT käisin juba männikul 6 km orienteerumas ja jalad olid jooksmiseks täitsa kombes
Peale triatlonit oli aga tõsine probleem oma energia võla ees...
See 100+ lisab motivatsiooni mullegi.
VastaKustutaRaimond
Toomas, kuskohast sa neid jarek Jõepera tõusul võetud pilte said, endastki klõbistati seal mitu korda, aga pilte pole kuskilt võtta.
VastaKustutaMina kuulusin paraku nende hulka, kes on tugevamaid trenne teinud, kui Pühajärve triatlon ise oli. Kuna: jooks jäi olematuks.
VastaKustutaAftekal isegi nats häbenesin oma ühte kannu õlut ära juua, kuid seda eelkõige metsiku janu pärast;) Ja siis ujusin ja käisin saunas kohe pärast võistlust, nagu koolitunnis, 2X8 minutit sauna.
Sestap ka juba tatsan spordirajal;)
Head uut treeningaastat kõigile!
Paar nõuannet taastumiseks. Passiivne lebamine siin ei ole eriti efektiivne. Parim moodus "jääkained" organismist välja saada on mõni kergem aktiviteet (mitte sport). Näit. lihtsalt kõndimine (ka keppidega).
VastaKustutaJa kindlasti saun, mille juurde käib ka väike õlu. Võin omast kogemusest veel meenutada, et panin alati õlle finiśisse oma riiete juurde valmis, kui mõnele Ironmanile või maratonile läksin. See oli viimastel jooksukilomeetritel ka heaks stiimuliks - mõtted sellele aitasid pingutada.
Ise ma küll enam triatloni ei tee, aga kogemust sel alal oleks küllaga, mida siin listiski võiks jagada, kui huvi on.
Põnev on siit lugeda nii neid Pühajärvel osalenute muljeid, kui ka teiste huviliste kommentaare. Tahaks teile kõigile välja öelda ühe mõtte - triatlon on eluviis !
René
René, mul oleks küsida küll;)
VastaKustutagerrypuu@hot.ee
Märten, Jarekilt võid pilte küsida jarek@estonianphoto.com
VastaKustutaOsade piltide peal on vist sinu treener Ain-Alar, päris täpselt ei saa aru. Igatahes - nendel piltidel kannab üks mees selliseid huvitavaid sääriseid, millel laba osa ei ole. Tekkis lihtsalt huvi, et mille jaoks need head on ja kas tal tõesti jooksu ajal tossus sokke pole?
VastaKustutaPaaril pildil punases on Priit Ailt.
VastaKustutaNende valgete säärekatete kohta midagi ma öelda ei oska, ta võiks ise kommenteerida.. :)
http://priitsalumae.blogspot.com/2008/11/sokid-on-kantud-dopinguainete-nimekirja.html
VastaKustutaparandavad vereringet, teevad tiritamme ja muid vigureid... Ailt räägib täpsemalt :)