Täna, elik siis Valge tiigri aasta esimesel pühapäeval oli mul aega ropult vähe, aga sellele vaatamata leidsin ma aega treeningu jaoks. Kell 16:17 läksime koosseisus Priit Salumäe, Välk ja mina Rocca al Mare rajale ning kindel plaan oli terve ring läbi teha. Eelmine kord me täit ringi ei teinud ning kulgesime rahuliku sörgi tingimustes piki Tanuma tänavat tagasi. Ent nagu selgus, siis meie neljajalgne sõber Välk äratas sel tänaval ebatervet tähelepanu kõigi teiste koerte hulgas, kellest mõned eriti ei hinnanud meie väikese jooksuseltskonna visiiti sellesse naabruskonda. Mistap tegelikult igasugune varem tagasikeeramine oli sel korral ka välistatud. Mingeid ekstsesse ei toimunud, aga pole ka viisakas ausalt öeldes teisi ärritamas käia niimoodi.
Nii, aga umbes Rocca al Mare kooli juures tekkis meie jooksuseltskonda lisaks ka Rene Meimer, kes tuli pikemalt ringilt kusagilt Stroomi metsa kandist ning liitus meiega, siis juba neljakesi, suundusime me joostes edasi. Ja midagi pole öelda. Tõeliselt raske ei olnudki, mis oli tõele au andes isegi veidi üllatav, silmas pidades minu tõrksust jooksmise kui sellise suunal. Asi läks mingis mõttes isegi hullemaks, sest mida rohkem me jooksime, seda lahedam see mulle tundus. Kui keegi oleks aasta tagasi öeldnud, et aasta aja pärast jooksed talvel pika treeningu ja pole raske, siis ma oleks suhtunud sellesse küll hiiu tasakaalukuse, kuid ilmselt ka päris suure skepsisega. Tänane trenn aga tõestas, et hullu pole mitte midagi.
Niisiis, 1 tund ja 25 minutit piki lumiseid (koristatud) kõnniteid oli sel korral täiesti tehtav. Ja nagu tänaseks legendaarses YouTube'i klippis küsitakse "Mis Sul Viga On?" siis vastust mul ei ole. "Millest ma aru ei saa" on see, et kuidas saab jooksmine tunduda vahva. Mulle, kes ma olen tuntud pekinägu ja kujutletava Anti Jooksumeeste Seltsi asutajaliige? Igal juhul ootan ma järgmist jooksutrenni rohkem kui n. järgmist kepingutrenni. Ja milleni see kõik viib, seda ma öelda ei oska. Aga suur edasiminek, tõsiselt rääkides, on see, et jooks muutub üha meeldivamaks ning tundub, et ma olen esimese nn. vaimse jooksmise etappi sissetöötamise algfaasis olnud edukas. Tänase treenigu tulemus on see, et usun jooksmisesse. Elu on kummaline!
pühapäev, 14. veebruar 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
ma olen sinuga samast parteist - noh, sellest pekinägude ja jooksmisevastaste omast :). aga ennäe imet.. pikk ja mõistlik harjutamine on viinud selleni, et jooksmine annab üsna suure naudingu :). ja kui keegi oleks mulle 5 a tagasi öelnud, et ma kibelen jooksma minna.. siis ma oleks ütleja vaimses tervises sügavalt kahelnud :).
VastaKustutaaga ma küsisin paar postitust taagsi selle lihast soojashoidva särgi kohta - milline ja mis firma oma see on? olen neis õuetrenni harrastajate ridades, nagu juba öeldud, üsna uus ja tunnen puudust õigest riietusest. poodidest pole ka eriti mõtet küsima minna, seal selgub alati, et pead ostma kõik asjad ja kõige kallimad :))). tegelikult arvan, et jupphaaval ja mõistlikult kombineerides saab ka kenasti hakkama.. peab vaid teadma, mida osta.
A
Sportfuli soe aluspesu on mul ja selle peal Nike Pro selline must lihastsoojendav särk. Muide Gerd Kanter kasutab ka sellist, kõva mis? :) tervitades,
VastaKustutaTomm
Kasutan juba aastaid Norra firma BRYNJE võrkpesu, mis on küll super nii talvel suusatades kui sügisel joostes või rattasõidul. Arvan, et on saadaval AT Spordis.
VastaKustuta