Pirita terviserajad meeldivad mulle ainuüksi juba seepärast, et see mets on seal nii ilus. Liskas on seal muidugi ka nii puhas õhk, et kopsud laulavad ja veel lisaks sellele meeldib mulle seal raskelt joosta. Eile lasin abikaasaga lihtsa 10 km. Natukene selleks et kontrollida oma valmisolekut ja natukene selleks et nii ehk naa pidin trenni tegema. Triin kimas rattaga taga ja mina muudkui aga jooksin. Pulsi kell oli korralikult peal, ei lasknud ka tõusul üle 160 pulssi, keskmine oli 150. Ja vahemikus 145-158 on mul plaan ka maraton ära joosta.
Igal juhul oli eilne treening lootustandev, enesetunne väga hea ning viimasele nädalale enne martanoni, mis on jube eeloleval laupäeval lähen vastu väikese aukartusega, ent mitte kartusega. Samas olen enda jaoks selgeks mõelnud, et oluline on ikkagi tervis ning kui peaks (ptüi, ptüi, ptüi) midagi tervisega viltu vedama, siis jätan pooleli. Samamoodi mõtlesin ma ka enne triatloni. Praegu aga olen positiivne ning ootusärev, sest ikka natukene on äge ka kogu see kogemus, mis mind ja kümneid tuhandeid teisi nädalavahetusel ootab!
esmaspäev, 31. mai 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Maratonile minnes ei saa minna mõttega, et jätan pooleli. Maraton on pigem vaimujõu kui füüsiline katsumus. Esimene maraton on kõige raskem, iga nõrk koht tuleb välja. Samas esimese maratoni lõpetamisel valdavat õnnetunnet ei saa sõnadesse panna.
VastaKustutaEndal tuleb nüüd Stockholmis 2. maraton üldse ja tundub, et olukord on veel raskem kui eelmine aasta Helsingi oma joostes.
VastaKustutaAga edu ja nael kummi!
Minul oli samuti nii, et esimene maraton kujunes kõige raskemaks ja ka ülekaalukalt kõige kehvema ajaga läbisin. Muidugi ei saa ma mööda tookordsetest eriti ekstreemsetest oludest. Stardihetkel oli +31 kraadi sooja! Tookord oligi läbimine pigem vaimujõu küsimus. Hiljem jooksed võibolla tund kiiremini maratone, kuid esimene kord on esimene kord...võrratud emotsioonid. Minu puhul vaatamata raskustele juba 2 kuu pärast läbisin oma järgmise maratoni.....järgmisest sai järgmine jne. Nüüdseks on joostud 14 maratoni, ja 2 tulevasele juba kirja pandud.:)
VastaKustutama tahaks kaaaaa .... :) 14 maratoni!!! uskumatult tublid inimesed.
VastaKustutaEsimesel maratonil on üks tähtsamaid asju õige tempoga alustamine. Üldiselt soovitaksin algul veidi tagasi hoida - jookse veidi aeglasemalt kui tegelik enesetunne lubaks. Muidugi seal Stockholmis sellise massi sees ei saa algul vist minnagi nii kiirelt kui tahaks.
VastaKustutaJa teine tähtis nõuanne oleks - joo piisavalt puhast vett kogu distntsil. Nende jõujookidega võiks olla ettevaatlikum, võivad tihti põhjustada kõhuvalu.
Igal juhul soovin "vill varbasse" ja edu.
Huvitav oleks siis vahetada millalgi muljeid kui oled sellelt katsumuselt elusalt tagasi.
Üle 50 maratoni kogemusega,
R.
Kuulge, suured tänud. Ma loodan et kõik läheb hästi! Tomm
VastaKustutaJah, vota kergelt!Joudu!
VastaKustutaM
Tomm, jookse siis minu eest ka :)
VastaKustutases mõttes, et mul vist tervislikel põhjustel ei õnnestu sel aastal maratoni joosta, aga psühholoogiliselt olen selleks väga valmis. olen mõtetes sinuga!
Tere ka minu poolt
VastaKustutaTehtud elus 2 maratoni, millest viimane oli Riia maraton. Esimese jooksin eelmine sügis 26 sept (oli vist) Pirital.
Olen sama vana kui sina ja ka väga suure kaaluga tüüp (kulturismi harastatud aastaid ja harrastan siiani).
Eespool kõik öeldud, aga kordan tarkust:
1. Pane kohe alguse paika tempo ehk km läbimise aeg. Kindlasti jookse aega, ära mine ahneks. 10-30 km on tunne nagu oskaksid lennata, aga see maksab kätte.
2. Joo vett täpselt õigel ajal. Mina joon lonksu iga 10 min tagant. Lõpu poole läheb janu suuremaks ja tahaks juua korraga hästi palju. See on suur viga, keha on kriisis ja ei taha enam vett sees hoida. Süda läheb pahaks ja paljud hakkavad isegi oksendama. Ma Riia maratoni lõpus peaaegu tegin selle vea.
Nagu öeldud enne, spordijoogid võivad väga liiga teha. Mina kannatan, aga minul probleem keelidega, need on nii jubedad konsentraadid, et teeb kõhu lahti.
3. Peab paika ütlus, et maraton hakkab 30 km. See on nii tõsi kui tõsi, eriti algajatel ja kogukatel nagu mina.
Mul oli eluvorm 23 mail Riia maratonil. Jooksin esimesed 32 km kohe mõnuga, naeratus näol ja nautisin iga sammu. Mul oli piltlikult öeldes nii hea tunne, et ma mõtlesin maratonist järgmine päev metsa jooksma minna.
Alates 32 km oleks mind nagu automaadist tulistatud. Kõik muutus ühe hetkega ja ma ikka kannatasin tahtejõu najal joostes lõpuni.
Eesmärk oli joosta elu teine maraton lõpuni, ilma ühegi kõndimiseta.
4. Ükskõik mida sa teed või ükskõik kui palju sa kannatad - jookse või tee jooksusammu. Ära mine kordagi kõndimisele üle, isegi joogipunktis. Seal tavaliselt lõpupoole suurim viga tehtaksegi. Usu mind, sa ei suuda enam taastada stabiilset jooksmist, kui juba kord oled kõndinud.
5. Ära kordagi mõtle finisile. Mõtle km korraga ja sind saadab edu.
Kui tahad minusuguse paksu kogemusi või õpetusi rohkem kribla erki.nuxx@mail.ee
Tavaliselt ongi kõige ohtlikum koht kuskil 15-25km, kus on saavutatud mõnus jooksurütm. Tunned, et võid lennata.Siis hakkad vaikselt tempot kruvima, möödud paljudest jooksjatest. See annab veel indu juurde. Ja siis ühtäkki 30-35km mingi poole kilomeetri jooksul ühtäkki su õhuloss variseb kokku. Mina pean väga heaks näitajaks ükskõik mis tasemel, kui teine pool joostakse kiiremini või sama kiiresti, kui esimene pool. Algus tuleb kindlasti aeglasemalt joosta, kui hetke enesetunne lubaks. Jõudu sulle eelseisvaks.
VastaKustutaLauri.
10892 11050 » Luhats, Toomas (EST) Estland 79 05:22:02
VastaKustutaTehtud! :))