61: VARAHOMMIK

Reedel kell 5:30 heliseb telefon hommikuse äratusega. Kiirelt üles, ilge uni. Kiire hambapesu, ilge uni. Silmad külma veega puhtaks - läheb paremaks. Rattariided selga, kingad jalga, ratas auto peale ja Pirita poole ajama. Kell 6:05 jõuan Pirita Hawaii ette, Salumäe, Juhanson, Sukk ja üks tubli rattur kelle nime ma ei mäleta kahjuks, on juba kohal. Vihma ei saja, ilm on kurjakuulutavalt pilves, aga meid see ei huvita. Algab Ain-Alar Juhansoni ideest koorunud hommikutrenn.

Ratasteselga ning Tammneeme poole. Kuni Meriväljani, ütleme isegi kuni Statoilini on suhteliselt unine mu sõit, aga midagi hullu ei ole. Kohati mõtlen lihtsalt, et kuidas ma kogu selle 2 tunnise sõidu ära sõidan. Teeme väikese Salumäe-sõprade-äratus-ringi - st sõidame Priidu sõprade majade juurest läbi, laseme uksekella ja kimame siis edasi. (Tegelikult uksekella ei lase :).

Sõidame presidendi majani ning sealt teeme pisukese shortcuti, mis nagu peaegi selgub ei vii meid eriti mitte kusagile peale metsa. Õige pea algabki metsatee - mis pole päriselt maanteeratastele mõeldud, kuid samas on see läbitav. Raputab küll, kohati on hirmsad lombid, aga pääseme kuidagi ikka kuiva jalaga läbi. Tsivilisatsiooni saabusime tagasi kusagil Kelvingi küla piirkonnas, millise maja vahelt me täpselt asfaldile keerasime, seda on üpris raske öelda.

Sõitsime aga edasi, Tammneeme poole. Kõik käisid vahepeal ees, st püüdsid tuult. Tammneemest võtsime suuna aga tagasi Pirita poole. Juba oli tekkinud autosid, hommikul oli hea sõita eelkõige siis seepärast, et masinaid oli väga vähe - ja see omakorda teeb rattasõidust suurepärase kogemuse. Teised olid veel nii tublid, et tegid poogna piki Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada peale, ma seda ei teinud, sest tööpäev hakkas kätte jõudma ning päeval oli ka koormustest - mis nagu selgus, läks veidi vett-vedama justnimelt samase treeningu pärast. Enne koormustesti ei tohi nimelt treeninguid teha... Aga hullu pole midagi, saan selle koormustesti järele teha.

Kokkuvõtvalt - vägev trenn oli, kuid mu jaoks ikka väga varane. Mulle meeldivad õhtused treeningud enam, aga vahel tuleb mugavustsoonist välja tulla ja ennast veidi tagant torkida, kas pole :) Igal juhul on kaunis, et see trenn tehtud sai ja 1 tund 47 minutit nii varasel tunnis - see on päris lahe.