Eile käisin oma südame rahustuseks veel korra arstlikus kontrollis, kus väntasin seekord pool tunnikest ratast. Tulemused olid üllatavalt head ning koormustaluvuse hindeks sain samuti väga hea, mis annab lootust. Aga et pool tundi ratast sisetingimustes pole eriline treening, siis õhtul lubasin oma jalgadele 9 km jooksu otsa, et neile ei hakkaks tunduma, et elu ongi lihtne.
Jooks oli väga rahulik sörk, seekord ma mingeid lõike eriti ei teinud, kui siis kaks tükki Pirita teel. Kui pulss läks punasesse, siis tegin kiirkõndi aga üldiselt kulgesin siis sörkides.
Vorm on päris hea. Nuriseda nagu pole eriti millegi üle. Joosta jaksan, ratast sõita ka jaksan. Igal juhul on selge et nüüd kus käsil on viimased 7 päeva enne maratoni, pole mõtet treeningutega enam hulluks minna. See mis on, see on ja mida ei ole - selles võib pärast vaid iseennast süüdistada.
reede, 28. mai 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Viimasel nädalal pole mõtet üle 2-3 trenni teha. Ja sedagi kergelt. Mõned 60-100m kiirendused võiks näiteks kolm või neljap. sisse teha, et jalad lahti saada.
VastaKustutaNägin saatelõiku koormustestist, kus Muza andis vormile suhteliselt kesise et mitte öelda hävitava hinnangu. Mis on põhjuseks, et rasvaprotsent ja kehakaal pole aasta ja isegi pikema aja jooksul normaliseerunud?
VastaKustutaSinu kirjutisi on põnev lugeda ja kindlasti motiveerid sa paljusid end liigutama!
Edu Stockholmis!