Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et sain eile maanteratta. Ilusa. Väga väga ilusa koos pedaalide ja uute rattakingade ja kõige muuga. Kiiver oli juba enne. Ning loomulikult läksin ma kohe sõitma. Kui baigiga oli lahe sõita, siis maanterattaga on umbes selline tunne, nagu Sul oleks siis kui istud UFO rooli. St natukene on hirmus, aga samas on tohutult põnev ja kift. Karbonkahvliga alumiiniumraam on kerge, oi kui kerge. Allatuult tuleb 50km/h kätte suhteliselt lihtsalt. Tuul kohiseb kõrvus, silmad jooksevad vett. Keps natukene väriseb ka all, aga üldiselt tunned ennast rattaseljas õnneliku ja natuke uhkena ka.
Sõitsime Priiduga 2 tundi. Priit näeb välja selline:
Natukene võtab maanterattaga harjumist see tunnetuse saamine. Ei ole nii, et hüppad kohe püsti ratta seljas ja hakkad andma. Tuleb harjutada. Samuti võtab aega rattakingadega sõitma õppimine. St seda, et kui enne võisid suvalisel ajal jala maha panna kui mõni oht või äärekivi on. Siis rattakingaga tuleb teha iseloomulik kand väljapoole liigutus, et jalga kätte saada. See liigutus tuli mul esimesel tunnil ja viiekümnel minutil ka kenasti välja. Seda seni kuni jõudsin Pronksi Raua ristile. Seal see liigutus enam välja ei tulnud. Esimene kord suutsin jääda püsti, kuid rapsides ja kiirelt jalga maha pannes purunes üks kinga alune klots:
Jõudsin peaaegu üle tee. Hakkasin trotuaariäärest üles tõmbama ennast ja siis see juhtuski. Ei saanud jalga lahti - st õige liigutus ei tulnud meelde. Ja olin kenasti pikali asfaldil. Selle tulemuseks oli mõrane pedaal. Mõrane pedaal näeb välja selline:
Valus eriti ei olnud kusagil, käe nats hõõrus vastu asfalti ära, aga see selleks. Seega esimese treeningu kaotused on 1 rattakinga alune klots. Ja 1 pedaal. Üldiselt see muidugi distsiplineerib, sest kui nii jätkata, siis läheb see ühel hetkel kalliks maksma. Aga see selleks. Minu esimese maanterattatreeningu emotsioonid on 10 pallisüsteemis 11s. Ja võib kindlalt väita, et sõit maanterattaga on üks mõnusamaid spordialasid mida ma tean. Kui mul poleks täna ettenähtud ujumist, siis ma läheks kohe jälle rattaga sõitma. Igal juhul ei morjendanud mind esimene kukkumine karvavõrdki. Kes ei kuku, see ei õpi. (Ainult rohkem väga ei tahaks kukkuda) :)
Postitused
Hei Tom,
VastaKustutaRõõm näha sind maantee huntide karjas :)
Head hulgumist!
Virks
Oled saanud väärt ratta, teeb rõõmu :) Nüüd on kõik vaid pedaalija teha. Jõudu Sulle!
VastaKustutaValdo Jahilo
Suurepärane. Ongi olemas kahte sorti rattureid: need kes on juba kärna pannud ja need kes panevad.
VastaKustutaTeretulemast klubisse! Maantekal on veel see harjumise asi, et pole need peenikesed kummid nii õrnad midagi, kannatavad klaasi, naelu, kanalisatsiooniluuke ja konarlikku asfalt päris korralikult. Kummid peavad ainult kivikõvad olema.
Mul on kohutavalt kahju, et ma Sinuga koos veeremas ei saa käia...
VastaKustutaAilt @ Tartu :)
Väike kukkumine käib asja juurde. Muidu polekski nagu õige (ratta)mees või mis? ;)
VastaKustutaÄra muretse - kõik kukkuvad!
VastaKustutaEdu sulle! Oled tubli!
Aitäh kõigile toetamast. Mõnes mõttes ongi hea, et kohe käntsa käisin - siis on sellega ka hooleta! Muidu pead nagu pehmo muretsema, millal see ükskord juhtub, aga see et ta juhtub - selles me olime ju tegelikult algusest peale kindlad... :)
VastaKustutaOlime olime, kuigi see ratas oli selline friik ausalt öeldes. Kummid olid sama kitsad nagu mu väike sõrm. Ilmselt ma ujun jälle vastuvoolu ja olen siinses seltskonnas kõige võhiklikum (võib lugeda ka: ebatervislikum) ning loen sulle sõnad peale: "Kõik teed viivad Rooma." Ahhh kui jabur:)))
VastaKustutaArvasin, et sellised "rattasussi lagunemise naljad" käivad ainult minuga kaasas, aga tundub, et ma pole ikka päris üksi :))
VastaKustutaÕnnestus üks oluline kruvi sussi alt ära kaotada ja nii ma ühel ristmikul siruli olingi. Oli valus, oli piinlik.. Ja sussi sain kätte pedaali küljest alles kodus, kui kruvikeeraja appi võtsin ja selle julmade võtetega pedaali küljest lahti keerasin..
Igal juhul, jõudu!!! :))