48 TREENING: BAIGIGA RATTATEEL

Kõigepealt ma ütlen seda, et mul ei olnud kõige toredam päev täna. Esiteks oli hommikust saati mingil põhjusel kehv tuju, siis ma sain parkimistrahvi - oma lolluse tõttu ning vahetult enne treeningut ei olnud just eriti suur päikesepoiss ma.

Sellegi poolest, kuna Priidu ja Virgoga oli kokkulepitud treening, siis treening toimus nii nagu kokkulepitud ja mingeid allaandmisi üldiselt ei saa teha. Muidu pole mõtet endale eeesmärke seada. Nõnda ma siis lõpetasin varakult õhtusöögi armsate Rakverest külla tulnud sõprade ja kallimaga ning vahetasin riided rattariiete vastu, võtsin oma TOMM30ne (BIKE või baik või maastikuratas) ning siirdusin kokkulepitud kohtumispaika, ühe teatava Paldiski mnt. asuva autopesula juurde.

Seal kohtusin kahe üleni liibuvasse punasesse rattadressi riietatud kiivristatud dzhentelmaniga, kel olid maanterattad (need millega liigub kiiremini edasi). Treening algas, kulges piki rattateid kuni Kakumäeni, seal päris mereni - vaatasime looduskauneid vaateid, nagu n. väga veider klaasmaja jne. Igal juhul palusin ma mitu korda tempot aeglustada, sest 30ga ma ei suuda veel sõita poolteist tundi järgimööda eksole.

Virgo ja Priit kordamööda õpetasid mind, kuidas peab õigeid asendeid hoidma, kuidas põlved peavad otse käima ning kuidas käivad ratturite keelsed viipemärgid, kudias on mõistlik paigaldada sadulat, lenksu, mida jälgida, tuleb olla ettevaatlik kaasliiklejate suhtes, alati kanda kiivrit, kuidas sõita tuules jne jne. Pooled asjad ma mõistagi unustasin ära, sest seda oli lihtsalt ühe korra kohta liiga palju, aga isegi kui pool meelde jäi, siis on seda u poole rohkem kui ma seni teadsin.

Tagasitulles nägime ka ühte juhtunud õnnetust, mis oli päris valus vaadata. Väikesele poisile oli üks suurem rattaga poiss kogemata otsa sõitnud ning laps oli kukkunud ja tal jooksis kõrvast verd. Ma ei pannud kohe tähelegi seda õnnetust, aga Priit märkas, keeras kohe tagasi ning meie Virgoga tegime sama. Laps ootas vanaemaga kiirabi ning noormees kes õnnetult teele jooksnud lapsele oli ette jooksnud nuttis samuti. Lapsel oli selgelt valus ja rattaga vanemal poisil samuti, tal oli rohkem hingeliselt viga - sest see on kujuteldamatult halb tunne ilmselt, kellelegi otsa sõita, nii et keegi väga haiget saab. Pean möönma, et Priit oli väga tubli, rääkis haavata saanud väikemehega natukene juttu ja lohutas, samuti Virgo, kelle sõnul on see et kõrvast tuleb verd tegelikult head märk, sest vähemalt tuleb veri välja ning ei hüübi kusagil ajus vms paigas kus ta ei peaks hüübima. Kuivõrd me midagi otseselt teha rohkem ei saanud ning kaugelt oli märgata juba ka kiirabi, siis lahkusime. Ma väga loodan, et laps saab kenasti terveks, olgugi et tal on ilmselt veel veidi valus ning muhk otsa ees, siis ma usun ja hoian südamest pöialt, et kõik laabub. Ning peagi saab see väikemees taas joosta. Ja kogu see paha õnnetus muutub kaugeks ja uduseks mälestuseks, mis peagi kaob.

Küll aga näitab see kirjeldatud lugu seda, et rattateedel tuleb olla alati ettevaalik, eriti käib see ratturite kohta. Samadel teedel liigub ka inimesi, ja nõrgemal on alati õigus. Vähemalt ma sain aru, et selline on teataval määral ratturite aukoodeks. Ma pean silmas tõeliste ratturite nagu Virgo ja Priit on.

Igal juhul oli see emotsionaalne päev ja emotsionaalne sõit. Praegu, pärast sooja dushshi on surin kontides, koerad numistavad ja Trincu on muutnud kodu vahepeal lilleaiaks. Ma hakkan kohe parkimistrahvi maksma, aga sellele vaatamata on tuju parem ja homne võib vaikselt tulema hakata.