TOPELT: ABEBE BIKILA

Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.

Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.

Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.

Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.

Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.

Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...

Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:

Linastumisajad PÖFFil:

Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English


Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)