Otsing sellest blogist

reede, 19. november 2010

KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...

7 kommentaari:

  1. Isegi hästi läks. Ma ei oska enam kokkugi lugeda sõpru-tuttavaid, kel pärast mõningast kaalukuse kogumise eesmärgil mängupausi pidamist achilleuse kõõlus pooleks läinud. Ise olen samas pundis. Annused-meiternid-rahud õmblevad asja küll kenasti kokku, aga pool aastat on uut kogumisaega kindlalt käes. Aga triatlonis on ainus vigastus olnud, kui ükskord peale lõpetamist veel järves lõdvestamas käisin ja välja tulles varba vastu kivi lõin.

    VastaKustuta
  2. jep its suusatime, proovi klassikat, vähe lihtsam.
    aga väga lahe, et rattaselga ronid taas, ehk siis mõni ühistrenn kah tulemas.

    VastaKustuta
  3. minu kogemused - kui meeskonnamängud (korv, jalka) maha jätsin ja individuaalalasid viljelema hakkasin, kadusid kodust kargud ning kehalt sinised-rohelised-kollased laigud.
    mulle sobib oma vaba graafik, kuna oskan ennast distsiplineerida (loe piitsutada). mõni ei suuda 25m pikkuses basseinis 2,5 km jutti ujuda (mul on lugemiseks süsteem, mis võimaldab omi mõtteid mõlgutada)

    VastaKustuta
  4. Aia Tomm - see oli päris valus vist??? igatahes kui abi vaja poest õlle järele minekul siis jalad on mul terved, anna teada kui abi vaja.Sellesama ida-tallinna erakorralise meditsiini kohta ma võiks rääkida ühe värvika loo :) Mina sattusin üle-eelmine kevad otse seiklusspordivõistluselt X-dream kiirabiga samasse haiglasse ja traumapunkti. Seljas rattaga kukkumisest mullased liibukad ja higine spordisärk. Pärast läbivaatus, röntgen, valuvaigistav süst, särk kääridega seljast ära ja kõhu peale lahasesse. Traumapunkti sattusin otse rajalt, ilma mobiili, kodu võtmete jne, mis kõik said stardis sõbra autosse jäetud (võistkonna teisi 2 liiget ka kiirabiga kaasa ei võetud). Pärast käe kõhu peale sidumist (rangluud kipsi panna ei saa) tõstetigi vaatamata minu protestinootidele mind poolpalja (pool keha õnneks oli sidemes) ülakehaga traumapunkti ukse taha. Helistada mul kuskile ei lubatud, koju viia mind keegi ei tahtnud ja sõbrad minu asukohta alles tuvastasid erinevatest haiglatest. Sellises seisus pärast tuima istumist haigla ukse taga otsustasin koju minna. Kriimulise nina, poolpalja ülakeha ja kaelas käega trolli ilmumine tekitas minu ümber aukartlike trollisõitjate ringi. Ja tänaval kõndides pälvisin vähemalt sama palju tähelepanu. Kuna väljas oli kevadiselt värske ca 10 C. Ja ka kodused olid läinud välja päikest nautima, siis sain veel enne sõprade minu juurde jõudmist pool tunnikest oma räsitud ülakehale aias ukse taga päikest võtta (enne kui koduvõtmed minuni sõpradega minuni jõudsid). Kas see traumapunkti inimesi kottis? Ma ei ütleks et liiga palju ;) Moraal: kui konte murrad ära lase ennast sõpradest lahutada - vähemalt seni kuni teadvusel oled ;)

    VastaKustuta
  5. mängisin ise ka kunagi korralikult korvpalli, kuniks põlv läks. õnneks tegi doktor mulle plastikust ja titaanist uue ja parema (ütles, et neid sidemeid ei ole võimalik rebestada enam). sealt edasi rattaarmastus. mõtlesin, et teen talvised treeningud huvitavamaks ja läksin võrkpalli mängima, mida peale korvpalliga lõpparve tegemist harrastasin (ikkagi väiksem vigastuse oht kui korvis). mis juhtus oli see, et ründelöögi ajal rebestasin säärelihast. ei jätnud jonni ja peale ravi uuesti trenni. blokki minnes rebestasin sama kohta uuesti. järeldus on see, et tuleb jääda viimastel aastatel sisseharjutatud liistude juurde: rattahooajal ratas ja väljaspool seda: ujumine, jõusaal kepikõnd(suusatamine). nende tegevuste korral on liigutused ikkagi suht konrolli all ja stabiilsed. mis ilmselt on ka põhjuseks, miks tulevad vigastused pallimängudes - lihasstruktuur on muutunud ja ei pea sellistele ootamatustele vastu. oleks siis nii, et lihas on treenimata, aga ei - üldfüüsilist on ju korralikult tehtud. sellised lood siis...

    VastaKustuta
  6. Olen kõiki mänge mänginud ja hoki on neist kõige ohutum.
    Kui pole proovinud, siis soovitan soojalt.
    Ott

    VastaKustuta