KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...