Üldiselt on nõnda, et mingid katsumused ja raskused seovad inimesi. Nii on näiteks Priit Salumäe ja minuga, kes me mitte ammu tagasi läbisime 300 km ratastel. Täna läbisime selle distantsiga võrreldes lausa nalja-vahemaa. Ma isegi ei tea kui palju, aga tore oli ikkagi. Sõitsime rahulikult ja luusisime niisama Rocca-al-mare, Kakumäe kandis. Tunnike ja natukene ehk peale olime teel, lobisesime juttu rääkida ja nautisime veel viimaseid ilusaid ilmu. Sest rattasõidujaoks oli tegelikult tänane pärastlõuna täitsa mahe. Kätel oli alul natukene külm, kuid ei enamat. Samas on veidi nukker juba see, et peab pika dressiga sõitma. Lühikese dressi ajad on möödas seks suveks. Aga mis seal ikka pikalt nukrutseda, kui meenutada, et eelmisel talvel käisime me -20ga matkamas ja -15ga jooksmas, siis ausalt öeldes hullu pole siin küll midagi :)
siin väike fotomeenutus meie juunikuisest mammutsõidust:
Aga sportlik nädalavahetus tundub jätkuvat, sest homme mängin üle paari aasta taas korvpalli. Pole küll teab mis kibe käsi korvis enam, aga vanade koolikaaslastega väike sportlik pärastlõuna - see tundub väga ahvatlev plaan olevat. Meie koolisüsteem on teatavasti selline pikk - et 12 aastat veedad mõne selliga koos. Seegi on piisavalt pikk aeg, et isegi kui vahepeal pole 3 aastat näinud, siis jällenägemise üle on ühest küljest hea meel, teisalt aga on tunne, nagu üleeile oleksid viimati suhelnud. Viimane lause sai veidi segane, aga kell on palju ja loodetavasti andsin siiski mõtte edasi - st koolivennad on koolivennad ja selle sõna teise poolega on juba kõik öeldud.
Sport seob inimesi ja reeglina positiivselt.
Postitused
Hm, no ma ei tea, mu meelest saab lühikeste riietega sõita küll veel.
VastaKustutanii on. sel nädalal pole veel küll pika riide järele vajadust :) eelmine nädal oli muidugi jahe.
VastaKustutaNo ma arvan, et te pole inimesed, vaid jääkarud! Ma sõidan küll pikaga juba 3 nädalat.
VastaKustutaSõites läheb ju nahk soojaks. Täna panin pikad varrukad ja - ausõna, palav hakkas.
VastaKustuta