SEVILLA HABEMEAJAJA

Taasiseseisvusmispäeva õhtul käisime Triinuga ooperis. Et Moskva Novaja Opera oli nii meeldiv ja leidis võimaluse Birgitta festivali asjus läbi astuda, siis ei pidanud ka meie paljuks seda suurepärast võimalust kasutada. Piletid olid 400 krooni tükk ja neid oli saada vaid viimasesse ritta, aga see meid eriti ei morjendanud, sest tahtmine väga heas esituses väga lõnusat ja toredat ooperit näha oli suurem. Juhatas Eri Klas - muhe ja vahva nagu ikka, orkester oli samuti Moskva uue ooperi oma. Solistide kohta võib muidugi öelda, et Figaro osatäitja on muuhulgas seotud näiteks Metropolitaniga. Ei mingit pingutust võrdlemisi tehniliste aariate soorituses. Mõnus. Päris tore oli see ka, et kogu lugu oli toodud 1920. aastatesse. Tore kiiks.



(pilt novayaopera.ru)

Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli ebaviisakus. Ja ebaviisakus justnimelt publiku poolelt. Kui ikka käes on etenduse finaal - siis Sa ei tõuse püsti ja ei lähe riietehoidu, WCsse, suitsu tegema, parklasse või ma ei tea kuhu kohta osad külastajad läksid. See on esinejatele ja teistele ooperikülastajatele näkku sülitamine. Ma ei ole eriline vingukott, aga selline matslus ajas mul harja punaseks küll. Kui inimene on võtnud tulle Birgitta festivalile, ooperit vaatama - siis kannata see 5 minutit veel ära ehk? Teine lahe asi on muidugi see, et parklasse jõudes kaob ju alati igasugune üksteisemõistmine. Nii keeras mulle üks Toyota Priusega (NB! tegemist on loodustsäästva autoga) vend ette - nö kiilus vahele, ei suunda, ei midagi - et lihtsalt võita 15 sekundit ning söösta ummikusse enne mind. Sellistes olukordades tunnen ma ennast kurvalt. Mul tekib kohe küsimus, kas see tähendabki seda ühtehoidmist ja kartulikoorte söömist, mida me nii kangesti 20 aastat tagasi üksteisele lubasime? Kas selleks on meil oma riik, oma lipp ja oma keel - et me saaksime teineteise vastu olla ebaviisakad, nõmedad ja ülbed? Ma loodan et mitte.

Vot selline Taasiseseisvumispäeva lõpp siis. Aga ooperielamust ei suutnud see väike vahejuhtum siiski vähendada.