FLUIDUM

Otseeetriga on kummalised lood. Kui tükk aega pole teinud, siis Sul võib küll mitmeaastane kogemus olla, aga esimene kord on ikka nagu oleks 1. september ja Sina oleksid koolilaps. Imelik. Selles on mingi sõnul seletamatu võlu. Ega telemaja stuudios ju midagi teistmoodi ei ole kui tavaliselt, kaamerad seisavad püsti, nende taga head operaatorid, kusagil kaugemal helirežissöör, režissöör, toimetaja, valgustaja, produtsent. Aga kui administraator ütleb 3 minutit ja aeg hakkab prožektorite valguses tiksuma otseeetri poole, siis toimub midagi - õhku lendab mingeid nähtamatuid aatomeid, mis löövad stuudio kergelt värelema. Inimesed võttavad asendid sisse, närvid lähevad pingule, pinge tõuseb. Aega on 1 minut. Sa vaatad saatejuhina veelkord oma märkmeid, kuigi tead, et sellest nii ehk naa mingit kasu pole, sest kõik on ammu selge. 30 sekundit, 20, 10. Läheb saatepea, algab saade. Enam ei jõua mõelda sellele, et mis ja kuidas - nüüd sa oled lihtsalt nende aatomite meelevallas ning teed kõike nii nagu stsenaariumis valmis mõtlesid. Tund möödub nagu minut, aga milline minut see on? Nauditav - kutsutud külalised on kõik põnevad persoonid, intervjuud - mis on nagu mäng kahe inimese vahel kulgevad küll kiirelt, kuid edukalt. Jõuan mõelda, et loodetavasti on vaatajal sama huvitav kui mul. Saade saab läbi. Korraks on tühjus. Pinge hakkab maha minema. Pea tuikab kergelt. Võtan grimmi maha, kurat, vara. Promo on tegemata. Uuesti mikker külge ja promod. Nüüd on kõik, viskan sõbra toimetaja autoga ära ning lähen koju. Trincu tukub juba. Käin koertega ära, üritan magada. Und ei tule. Vaatan mingit suvalist filmi - ikka und ei tule. Pinge pole lõplikult kadunud mu seest. Lähen voodisse. Vähkren paar tundi - lõpuks märkamatult uinun. Hommikuks on peavalu kadunud. Vaatan saate üle. Enam vähem olen rahul. Keha ja meel on endiselt ergas, ootan juba järgmist saadet. Televisioon pole nagu narkootikum. See on nagu veri, mis voolab Sinu soontes. Kui sa annad 3 piiska, üle telemaja läve astudes, siis oled Sa andnud kõik. Päris lahti, ei saa sellest vist enam kunagi - nii vähemasti tundub mulle, kui ma vaatan oma vanemaid kolleege, kes isegi ETVst eemal olles, peavad teda salajas ikkagi kalliks...