Kolmapäeval alustab Kadriorus 2011 Eesti Energia tervisejooksu sari, mis on üks mõnus variant natukene liigutada. See pole kiire kiire, kes võidab keda jooks - kuigi soovijad saavad ka selliselt joosta. Minu meelest on see mõnus sörgivõimalus, mis aitab jalad kõhu alt välja tõmmata ja väikese jooksupoogna teha. Kui inimene pole üldse ennast tükk aega liigutanud, siis tasuks alustada muidugi neljapäevasest kepingust. Liigestele parem ja saab sõpradega rahulikult rääkida. Jooksmise juures on ka tähtis see sotsiaalne moment. Teha kellegagi koos sörki on oluliselt meeleolukam kui üksi kilomeetreid mõõta. Kuigi suure tõenäosusega n. maratonil oled ikka ise enda eest väljas ja seal pole mingit jutuajamist - kui just ei leia tempolt sarnast tüüpi, kellega mõnusalt koos kulgeda. Mulle meeldib n. sörkimise ajal juttu ajada - nagu ka ratta sadulas, mis siin salata.
Aga motivatsioonist - kuidas aitab üks korraldatud jooksusari kedagi motiveerida? Väga lihtsalt - see on üks võimalus, miks peaks kodunt välja tulema. Jooksmise juures teatavasti ei ole raske mitte füüsiline pingutus, vaid ennekõike ikka vana hea kodust väja tulemise moment. Kui juba väljas oled, siis suure tõenäosusega kohe boksi ei keera. Ja sellise koos jooksmise juures (aga Energia jooksul on võimalus joosta oma tiimiga) on suureks plusiks ka see, et ei saa ju jooksukolleege alt vedada. Seega ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmine võrdub minimaalselt halva enesetundega.
teisipäev, 3. mai 2011
neljapäev, 21. aprill 2011
HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS
Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.
Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.
Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.
Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.
Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.
Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.
Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.
kolmapäev, 23. märts 2011
KEVADE ALGUS
Esmaspäev oli selle kevade esimene päev. Nagu juba vähemalt 22 varasemalgi aastal - algas ka sel korral meie kevad isaga Musumäel. Meil juhtub alati nii. Tiina Mägi Kodulinnast on selline tore inimene, kes on tekitanud 40 aastat kestva traditsiooni - laulab segakoor Noorus, mängib puhkpilliorkester ning kohal on rõõmsad linnaelanikud. Täpselt sel minutil, kui saabub kevad, puhume me isa Toivoga karjapasunaid ehk Piibareid. Minul on see traditsioon mõistetavatel põhjustel lühem kui isal, aga ikkagi - esimest korda olin umbes kümnene, kui puhusin. Igavene armas traditsioon on see meie perel ja ma loodan et kestab lahedasti edasi ka. Sealjuures on naljakas minu esimene puhumine - nimelt saab Piibarit puhuda alles siis kui esihambad on suhu kasvanud. Nii ma siis pidingi esimest puhumist veidi ootama, sest muidu pasunat mängida ei saa.
Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)
Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.
Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)
Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.
reede, 11. märts 2011
ALANDUSED KODAKONDSUS MIGRATSIOONI AMETI NARVA MAANTEE ESINDUSES
Esimese hooga mõtlesin et panen väga vulgaarse pealkirja ja kasutan Ühtse Eesti suurkogu katusemonoloogi esimest kahte sõna Kodakondsus ja Migratsiooni ametist kirjutamiseks. Siis mõtlesin et ei kasuta ja seda ainult tänu proua Zojale, kes oli ainus - kes meisse täna veidigi inimlikult suhtus.
Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.
Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.
Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?
Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.
Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.
Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.
Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.
Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.
Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.
Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?
Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.
Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.
Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.
Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.
neljapäev, 24. veebruar 2011
VABARIIGI AASTAPÄEV
Uhke tunne on täna olla eestlane. Naudin seda, kui igal majal lehvivad sinimustvalged, kui inimesed on pidulikus meeleolus ja kui kordki aastas tundub, nagu kõik intriigid ja jamad on hetkeks ebaolulised. Küll oleks äge kui samasugune hoiak valitseks aasta läbi - kui inimesed oleksid vastutulelikud ja sõbralikud - isegi tähelepanelikud üksteise suhtes.
Seda ma soovingi, et see pidulikkus ja austus jääks püsima, et me poleks kahekeelsed, õelad ja väiklased. Et me laseksime sinimustvalge lipu ajaloolisel auväärsusel püsida igapäevaselt kusagil kuklas ning et tänane aatelisus viiks meid edasi ja aitaks tõepoolest saada ükskord rahvusena suureks.
Hoia Jumal Eestit!
reede, 19. november 2010
KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA
Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.
Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.
Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.
Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.
Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.
Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.
Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.
Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.
Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...
teisipäev, 16. november 2010
TOPELT: ABEBE BIKILA
Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.
Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.
Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.
Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.
Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.
Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...
Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:
Linastumisajad PÖFFil:
Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English
Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
