SEVILLA HABEMEAJAJA

Taasiseseisvusmispäeva õhtul käisime Triinuga ooperis. Et Moskva Novaja Opera oli nii meeldiv ja leidis võimaluse Birgitta festivali asjus läbi astuda, siis ei pidanud ka meie paljuks seda suurepärast võimalust kasutada. Piletid olid 400 krooni tükk ja neid oli saada vaid viimasesse ritta, aga see meid eriti ei morjendanud, sest tahtmine väga heas esituses väga lõnusat ja toredat ooperit näha oli suurem. Juhatas Eri Klas - muhe ja vahva nagu ikka, orkester oli samuti Moskva uue ooperi oma. Solistide kohta võib muidugi öelda, et Figaro osatäitja on muuhulgas seotud näiteks Metropolitaniga. Ei mingit pingutust võrdlemisi tehniliste aariate soorituses. Mõnus. Päris tore oli see ka, et kogu lugu oli toodud 1920. aastatesse. Tore kiiks.



(pilt novayaopera.ru)

Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli ebaviisakus. Ja ebaviisakus justnimelt publiku poolelt. Kui ikka käes on etenduse finaal - siis Sa ei tõuse püsti ja ei lähe riietehoidu, WCsse, suitsu tegema, parklasse või ma ei tea kuhu kohta osad külastajad läksid. See on esinejatele ja teistele ooperikülastajatele näkku sülitamine. Ma ei ole eriline vingukott, aga selline matslus ajas mul harja punaseks küll. Kui inimene on võtnud tulle Birgitta festivalile, ooperit vaatama - siis kannata see 5 minutit veel ära ehk? Teine lahe asi on muidugi see, et parklasse jõudes kaob ju alati igasugune üksteisemõistmine. Nii keeras mulle üks Toyota Priusega (NB! tegemist on loodustsäästva autoga) vend ette - nö kiilus vahele, ei suunda, ei midagi - et lihtsalt võita 15 sekundit ning söösta ummikusse enne mind. Sellistes olukordades tunnen ma ennast kurvalt. Mul tekib kohe küsimus, kas see tähendabki seda ühtehoidmist ja kartulikoorte söömist, mida me nii kangesti 20 aastat tagasi üksteisele lubasime? Kas selleks on meil oma riik, oma lipp ja oma keel - et me saaksime teineteise vastu olla ebaviisakad, nõmedad ja ülbed? Ma loodan et mitte.

Vot selline Taasiseseisvumispäeva lõpp siis. Aga ooperielamust ei suutnud see väike vahejuhtum siiski vähendada.

FLUIDUM

Otseeetriga on kummalised lood. Kui tükk aega pole teinud, siis Sul võib küll mitmeaastane kogemus olla, aga esimene kord on ikka nagu oleks 1. september ja Sina oleksid koolilaps. Imelik. Selles on mingi sõnul seletamatu võlu. Ega telemaja stuudios ju midagi teistmoodi ei ole kui tavaliselt, kaamerad seisavad püsti, nende taga head operaatorid, kusagil kaugemal helirežissöör, režissöör, toimetaja, valgustaja, produtsent. Aga kui administraator ütleb 3 minutit ja aeg hakkab prožektorite valguses tiksuma otseeetri poole, siis toimub midagi - õhku lendab mingeid nähtamatuid aatomeid, mis löövad stuudio kergelt värelema. Inimesed võttavad asendid sisse, närvid lähevad pingule, pinge tõuseb. Aega on 1 minut. Sa vaatad saatejuhina veelkord oma märkmeid, kuigi tead, et sellest nii ehk naa mingit kasu pole, sest kõik on ammu selge. 30 sekundit, 20, 10. Läheb saatepea, algab saade. Enam ei jõua mõelda sellele, et mis ja kuidas - nüüd sa oled lihtsalt nende aatomite meelevallas ning teed kõike nii nagu stsenaariumis valmis mõtlesid. Tund möödub nagu minut, aga milline minut see on? Nauditav - kutsutud külalised on kõik põnevad persoonid, intervjuud - mis on nagu mäng kahe inimese vahel kulgevad küll kiirelt, kuid edukalt. Jõuan mõelda, et loodetavasti on vaatajal sama huvitav kui mul. Saade saab läbi. Korraks on tühjus. Pinge hakkab maha minema. Pea tuikab kergelt. Võtan grimmi maha, kurat, vara. Promo on tegemata. Uuesti mikker külge ja promod. Nüüd on kõik, viskan sõbra toimetaja autoga ära ning lähen koju. Trincu tukub juba. Käin koertega ära, üritan magada. Und ei tule. Vaatan mingit suvalist filmi - ikka und ei tule. Pinge pole lõplikult kadunud mu seest. Lähen voodisse. Vähkren paar tundi - lõpuks märkamatult uinun. Hommikuks on peavalu kadunud. Vaatan saate üle. Enam vähem olen rahul. Keha ja meel on endiselt ergas, ootan juba järgmist saadet. Televisioon pole nagu narkootikum. See on nagu veri, mis voolab Sinu soontes. Kui sa annad 3 piiska, üle telemaja läve astudes, siis oled Sa andnud kõik. Päris lahti, ei saa sellest vist enam kunagi - nii vähemasti tundub mulle, kui ma vaatan oma vanemaid kolleege, kes isegi ETVst eemal olles, peavad teda salajas ikkagi kalliks...

UUDISED TELEMAJA HANKEOSAKONNAST

Niisiis - nüüd pisike ülevaade sellest, mida on sügisest oodata ETV ja ETV2 kanalitele. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, on mida oodata! Juttu tuleb Hankeprogrammist, ehk siis neist saadetest, mida mujalt maailmast eesti vaatajale varutakse.



Kuna “Väike maja preerias” on sari, mis mõnede arvates võiks olla hea igapäeva sarja sünonüümiks, ning silmas pidades nüanssi, et peaaegu põlvkonna jagu inimesi pole seda sarja näinud, otsustas ETV tuua pereväärtusi au sees hoidva Väikse maja preerias Eestisse – mistap on kõigil võimalus see kvaliteedile rõhku panev USA sari uuesti ära vaadata. ETV on ostnud Metro Goldwyn Mayerilt (MGM) sarja kõik hooajad, seega jõuab eesti televaatajani 205 episoodi.

Teisipäeviti jätkub draamasari “Kodutänav”.
Kui see lõpeb, jõuab eetrisse BBC sari Married, Single Other. Vahel võib mõnel sarjal olla vaid kuus osa, kuid need osad on nii võimsad ning liigutavad Sind inimesena nii hinge põhjani, et mõju, mida see sari avaldab on suurem – kui me arvatagi oskame. Married, Single Other on sari inimestest, elust, aga ennekõike armastusest ja tunnetest. Tõenäoliselt on tegu ühe viimase aasta maailma parima sarjaga ja seda päris ausalt, ilma turunduslikku ülepaisutatud udujuttu takerdumata. Kes vaatab, see saab ise aru!

Reedel jõuab ekraanidele HBO kauaoodatud sari Pacific, millega ETV tähistab ühtlasi ka teise maailmasõja lõpu aastapäeva. Tom Hanksi ning Steven Spielbergi produtseeritud sari keskendub Teisele maailmasõjale ning eriti Vaiksel ookeanile aset leidnud võitlustele.

Kui 10 osaline Pacific lõpeb, alustame samas kohas BBC sarjaga Spooks, mis muudab reede õhtud väga seikluslikuks – sest Briti luure MI5 töödest ja tegemistest pajatav sari on umbes nagu James Bondi filmid, ainult et kõik kaasaegsed ja isegi ehk veidi põnevamad.

Laupäeviti kell 21:35 jätkub oma tuntud headuses – Kiirabihaigla, millest tänaseks on võrsunud kümneid kloone – kuid päeva lõpuks on siiski vaid üks Kiirabihaigla ja see jookseb ETVs.

Pühapäeviti jõuavad eetrisse humoorika Minu pere uued osad.
Pühapäeva õhtul jätkub Briti krimi õhtu – juba eestlastele armsaks saanud Midsomeri mõrvad jätkuvad juba 12. hooajaga, neile järgnevad Miss Marple ning Lewis’e uued hooajad.

Jõulukuul on aga plaan vaatajaid üllatada uue kolmeosalise sarjaga Sherlock.
Võrdselt ETVs jooksva Hercule Poirotiga on ikooni staatust nautiv Sherlock Holmes alati moodne mees – lihtsalt maailm on vanemaks saanud. Nüüd on Holmes nii tagasi kui olla saab, kergesti ärrituv, tark, raske iseloomuga ohtlik mees. Peasoas näeme Benedict Cumberbatchi. Aga kui on Holmes, siis peab olema ka Watson. Ootamatu kohtumine Afganistani sõjast naasva John Watsoniga (Martin Freeman) viib kaks täiesti erinevat meest kokku, ent Holmesi intellekt segatuna Watsoni pragmaatilisusega, moodustavad murdmatu liidu, mis kurjategijate jaoks on tappev sõna otseses mõttes. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et see Sherlock, on uue generatsiooni Holmes. Suurbritannias tõi sarja juulis esilinastunud esimene episood telerite ette üle 7 miljoni vaataja.

Iga asi saab kord läbi, aga enne veel kui kõik Südameasja osad läbi saavad – toome vaatajani kaks viimast hooaega – mis on nii uued, et kõik osad pole veel Inglismaalgi nähtud. Kui aga Südameasi siiski lõpeb, algab samas ajavööndis kõrval külast pärit sari The Royal. Südameasja kvaliteedi märgiga ära harjunud vaatajad ei pea muretsema, sest sari on samadelt tegijatelt ning jälgib Whitby haiglapersonali rõõme ja muresid. Oluline on märkida, et paljud Südameasjast tuntud tegelased peavad võimalikuks põhjusel või teisel sarjast läbi astuda, teiste hulgas Claude Greengrass. Sarjal on 87 osa.

Esmaspäeva õhtuti eetrisse jõudvad päevakajalised Välisilma dokid jätkuvad. Nad on värsked! Vinge avalöögi selleks annab palju kõneainet pakkunud, Sundance˙i festivalil parima dokumentaalfilmi auhinnale kandideerinud Andrei Nekrassovi film „Russian Lessons“, mis jutustab 2008. aasta augustisündmustest Georgias, näidates tõelist uuriva ajakirjanduse tipptaset ning paljastades haaravalt Vene-Georgia sõja juures seni rahvusvahelisele avalikkusele teadmata tahke. Kindlasti tasub välisilma dokkidel silma peal hoida – eetrisse on jõudmas nii festivalidelt tunnustust saanud dokfilme kui erinevaid teemakuusid!

ETV loodusdokide valik algaval sügishooajal on tõeliselt põnev ja mitmekülgne, oodates kõiki loodusehuvilisi uutele rännakutele nagu ikka - laupäeva õhtuti. Kui september möödub meil koos BBC võttegrupiga Aafrikas ning oktoober Uus-Guineal, siis novembris suundume koos sarja „Wild Russia“ meeskonnaga juba pisut pikemale reisile Venemaa avarustesse - tutvume sealse äärmiselt mitmekesise looduse ning peagi juba harulduseks muutuvate loomaliikidega.



Hiljem võtame ette juba pisut pikema ja äärmiselt meeleoluka ekspeditsiooni koos tuntud Briti koomiku Stephen Fry ja loodusteadlase Mark Carwardine`ga.


Eesti uued ja peaaegu uued dokumentaalfilmid on leidnud omale kindla pesa kolmapäeva õhtuti kohe peale Foorumit. Ka uued Eesti lood on alates novembri lõpus selles reas.

ETV2

Kui nüüd tähelepanelikud väärtfilmisõpradest lugejad kibrutavad juba murelikult laupa, siis selleks pole mingit põhjust. Sest väärtfilm ei kao kuhugi – ta on lihtsalt meie teises kanalis, mis pärast digipööret peaks olema kõigil nii ehk naa puldil nupu number 2 all. (kui millegi pärast pole, siis on nüüd viimane aeg vastav vangerdus ära teha).

Väärtfilm liigub kolmapäevasele päevale harjumuspäraselt teisipäevalt, ent hea uuris on see, et väärtfilm ka algab varem, kell 21:30 – nii et järgmise päeva hommik ei pea enam väärtfilmi sõbral algama 2 tassi kange kohviga.
Lisaks paljudele väga headele linalugudele on tulemas on nagu ikka oktoobris Prantsuse filmikuu, aga nimetan ära suvalises järjekorras mõned pealkirjad, mille üle eriline hea meel on, et need meie teises kanalis eetrisse jõuavad: Once, Antichrist, Le scaphandre et le papillon, Lorna's Silence, Michael Clayton, We own the night, Gomorra, The White Ribbon, jne.

Lastefilmid on eetris nagu ikka laupäeviti ning kordusena ETV1s pühapäeva hommikuti – kus neid vaadatakse ehk enamgi – sest see filmislott on kestnud üle 20 aasta kindlasti – ning pole ka ühtegi õigustust seda lastele keelata, veel enam, vendade Grimmide muinasjutufilmid on telerite ette toonud kuuldavasti ka laste vanemad.


Pühapäeval aga on ETV2s veel eriline maius kõigile retrosõpradele ka, sest 1967 aastal valminud sari The Prisoner viib meid idüllilisse külakesse, mis osutub hoopis erru läinud agendi jaoks veidraks vanglaks. Muide Briti bänd Iron Maiden on sellest sarjast inspireerituna loonud kaks hitti: albumilt “Number of the Beasts” - "The Prisoner" ning teise loona "Back in the Village" albumilt "Powerslave".

Dokkaader pakub võimsaid autorifilme, mis juba täna kuuluvad dokumentaalfilmiklassikasse. Oktoobris on teemaks linnad, mis arenevad nii kiiresti, et ei jõua eluga sellele kiirusele kuidagi järgi (neli filmi sarjast „Cities in Speed”). Novembris on eetris filmid noortest, kes peavad tegema otsuseid, mis mõjutavad kogu nende järgnevat elu. Detsembris pühendame dokkaadri filmid armastusele.

Uue nähtusena ilmuvad ETV2 esmaspäeva õhtutesse kultuuridokumentaalid – Warholist Nollywoodini (Aafrika Hollywood), tänavakunstist moodsa arhitektuurini. Ning kuna kultuur on juba ETV2-s au sees, siis reede õhtuti alustab ka uus muusikasari „Classic albums”, mis tutvustab 70-90-date kuulsaid bände (nt U2, The Doors, Queen, Sex Pistols) läbi nende ühe albumi.

Pühapäevahommikune AegRuum alustab uute huvitavate dokidega alates 19. septembrist ning seda äsjavalminud 6-osalise BBC teadussarjaga „The History of Science“. See on sari, mida võiks näha absoluutselt iga koolijüts, õpetajatest ja vanematest rääkimata! See on lugu sellest, kuidas ajalugu tegi teadust ja teadus ajalugu, ning kuidas minevikus teadlaste poolt tekkinud ideed on loonud tänapäeva maailma. Tõeliselt huvitav ja hariv sari kogu perele! Novembris viime aga vaatajad universumi avarustesse, näidates 2-osalist sarja „Journey to the Universe“, küllaga müstikat ja põnevust peaks aga pakkuma dokfilm „Mayan Prophecies and Crop Circles“, valgustades meid erinevatest maiade ennustustest ning otsides põhjendusi kummalistele sümbolitele viljapõldudel. Aasta lõpetame aga uue kaasahaarava BBC sarjaga „How Earth Made Us“, kus olulisteks märksõnadeks on geoloogia, geograafia ja kliima ning nende roll inimkonna arengus. Sari julgete ideede ja visuaalselt rabava kaameratööga!

AUGUST, FANTOOMPUUHUNNIK JA MISSIAASTA LÕPP

Mis te arvasite, et ma rahmin oma maratoni ja Vätternrundani ära teha ja siis lasen treeningutega kohe tuima näoga edasi? Ei arvanud ju nii? :). Ja minu väikest teletöötaja paksu keha silmas pidades, poleks see olnud vist ka päris mõistlik samm või mis?

Öeldakse, et maratonist taastumine võtab aega - 1km 1 päev. Kui maratoni oli 42 km ning kahe nädala pärast tuli 300 km-ne jalgratta ots veel peale - siis ma isegi ei viitsi praegu täpselt arvutada - kui pikk see taastumine pidanuks olema. Igal juhul võtsin ma omale taastumiseks juuli kuu, sest juuni lõpus lasin veel mõningad taastavad rattatreeningud peale. Et juulisse oli planeeritud ka kolmenädalane puhkus, siis oli kõik täpselt tiptop ning ma nautisin puhkust oma abikaasaga südamest.

Põhilise osas olime me Saaremaal - mis juhtimisi on üks meie lemmikpaiku üldse. Leisi kandis üürisime ühe väikese osmiku ja lasime jala sirgu seal. Iga päev käisime ujumas - kui täpne olla siis Tuhkana rannas - mis on küll üsna rahulik aga selle eest hiiglaslikult ilus rand. Koerad said ujuda lähedalasuvas tiigis, sõbrad käisid külas, hea söök - üsnaga, kõik asjad... Nii et ma ei tea kas see nüüd oli elu parim puhkus, aga vähemasti oli see nii lõõgastav, et ma esimesel nädalal ei viitsinud linnas isegi liikluses kellegi peale vihastada :)

Mis treeninguid puudutab, siis ujumised olidki ainsad treenigu moodi asjad, mida ma juulis tegin - aga see oli hea, sest kui kristalselt aus olla, siis viimane rattatreening oli põlvele hirmus valus. Ning osalt seetõttu ma ka pikema puhkuse endale lubasin.

Augustit - mis algas pühapäeval ehk siis eile, alustasin ma küll väga tormakalt, nii et praegu on isegi lihaseid taas tunda, nimelt siis 5 tunnise treeninguga. Treenisin seda korda koos oma emaga, kes on väga vastupidav ning tubli inimene muide. Ja treeningu iseloom seisnes puude laadimises kärusse, käruga nende kuuri kärutamises ning kuuris riita paigutamises. Lisaks sellele tuleb märkida, et tegemist oli fantoompuuhunnikuga, mis mitte ei kahanenud, vaid kasvas. Vähemasti nii meile tundus. Aga õhtuks oli see fantoompuuhunnik kadunud, seega tuleb tunnistada meie paremust antud võistluses.

Mis nüüd algavat spordihooaega puudutab, siis pole mul otseselt mingit sportlikku eesmärki välja käia. Aga ma üritan liigutada edasi nii tublilt kui vähegi võimalik. ETVs ma sel aastal Teid spordile innustamisega ei kurna, sest IS ja IS2 on minu jaoks ennast õigustanud ning ma julgen öelda, et minu missiaasta on läbi :)Ja igasugused tõestamist vajavad küsimused on tõestatud. Seda enam, et eesmärgid ja tähtsad sündmused ootavad Trincut ja mind meie elus niigi - aga neil me pikemalt ei peatu, sest mõni asi võiks ikka endale ka jääda, kas pole?

Eeloleval nädalavahetusel on muide Pühajärve triatlon tulemas, nii et kõik kes pole veel plaane 7. augustiks teinud, siis miks mitte minna vaatama ühte vägevat spordivõistlust - tublimad muidugi saavad ise ka kaasa teha. Aga siit fotomeenutus:



Blogi plaanin edasi pidada. Kirjutada erinevatel teemadel - sealhulgas kas sel või järgmisel nädalal ka päris põhjalikult ETV ja ETV2 uue hooaja hankeprogrammist - sest päris palju uusi ja ägedaid asju on tulemas. Aga kindlasti ka rattasõidust, spordist, filmidest ja muidugi 16. augustist ka Suveniirist - ehk siis ETVs kell 20:05 eetris olevast suvesaatest. Missuguseks blogi nüüd täpselt kujuneb - seda ma veel ei tea - aga pole vist mõtet praegu asja katki jätta, nii vähemasti mulle näib. Igal juhul on mul hea meel, et Te aegajalt siin lugemas käite ning loodan, et Teie suvi oli mõnus ja sügisel on Teile varuks toredaid üllatusi.