VÄTTERNRUNDAN 2010

Rootsi keeles tähendab Vätternrundan minu meelest ümber Vätterni järve sõitu ja iseenesest võiks ju küsida, mis siis selles nii erilist on? Ümber Harku järve n. joostakse ja samuti ümber Viljandi järve, asi see siis jalgrattaga ümber Vätterni järve sõita pole? Tegelikult on küll, sest see tiir tuleb kokku 300 km. Seda on umbes sama palju, nagu 3 korda ümber Võrtsjärve – kui siin võrdlusi tuua Eesti siseveekogudest. Ja nagu mu selle aastane võistluskalender ette nägi, oli suve teine suurvõistlus 2 nädalat peale Stockholmi maratoni just seesama ümber järve sõit. Kui maratoni kohta öeldakse, et jooksust taastumine võtab aega 42 päeva, siis kahjuks nii palju aega meil Priit Salumäega ei olnud, oli napp 14 päeva ja sellega pidi hakkama saama.

Seiklus algas Tallinna Sadamas neljapäeval peale tööd. Istusime Priidu autos, Endel, Priit ja mina. Endel on Priidu töökaaslane ja muhe sell, kes oli nõus meid sõidutama – kuna pärast Vätternrundanit ei tohi võistlejad 6 tundi autoga sõita – seda aga oli täpselt nii palju, et meie oleksime oma laevast maha jäänud – kui Endel poleks saanud tulla. Ja muide politsei kontrollis seda, et osalejad ei sõidaks.



Nii, istusime Tallinna sadamas, rattad katusel, ja ootasime pääsu laevale – mis sujus imehästi, sest Tallinki inimesed olid ülimeeldivad ja muide ka pärast hiljem mitmes situatsioonis demonstreerisid sõbralikku ja inimese poole pööratud asjaajamist. Saime laeva, panime oma kodinad kajutisse ära ja tutvusime laevaga – misjärel otsustasime rootsi lauda sel õhtul mitte minna – vaid tegime Priiduga pastapeo. Pastapidu on üsna tavaline nähe enne vastupidavus-võistlusi või pikemaid sõite, sest see laeb süsivesikutega, mida sõites või joostes kõvasti kaotatakse. Koorene kukeseenepasta oli ja pidu seisnebki selles, et süüakse pastat. Endel sealjuures lubas enesele pisikese hamburgeri friikatega, et olla menüü asjus nüüd täpne, kuid ka tema oli meie peol täieõiguslik ja oodatud külaline. Pärast pastapidu midagi märkimisväärset ei toimunudki enam – vaatasime veel kajutis jalkat ja uni tuli päris kärmelt.

Hommikul olime Stockholmis õigel ajal ning põrutasime kohe E4ja pidi Motala poole. Motala on siis see linnake, kust Vätternrundan alguse sai. Eriti seiklema ei pidanud, sest meil oli GPS, aga natukene pidi ummikus passima, sest märkimisväärseid ümberkorraldusi oli seoses kuningatütre pulmadega Stockholmi liikluses. Siinkohal ka õnnesoovid Printsess Victoriale ning Prints Danielile nende tähtsa päeva puhul. Kaunis paar ja palju armastust.



Motala poole liikus palju masinaid, millel rattad katusel – meie sealhulgas. Tegime vahepeal ühes ette juhtunud Statoilis peatuse – mõtlesime et läheme kõrvalolevasse restorani, aga kokkuhoiu mõttes läksime ikkagi Statoili ja tegime võikud, sest restoranis midagi üliisutavat ka parasjagu silma ei hakanud. Sõime veel toredalt ühe suurema kaljunuki peal, märkamatult hakkas hinge hiilima juba pisike ärevus.

Motalas olime kohal umbes 3 tundi enne starti. Esimese hooga oli me märgitud stardiaeg kell 1:42 öösel, aga me pidime selle ära muutma, sest kui me startinuks siis, siis laevale ei jõudnuks. Sestap 100 SEKi nägu ja saime stardi tõsta varasemaks – kella 19:42ks. Tore. Kohapeal selgus, et olgugi et nii Priidu kui minu Scotil olid peal esituli ja tagatuli, siis peab veel ropult helkureid peale kruvima, mida meil mõistagi polnud. Aga meie masin parkis nii kenasti rattapoe ees, et saime vajaminevad helkurid siiski suuremate takistusteta peale. Vahepeal oli aga kell juba lõunatunnist ammu üle läinud. Meie söök oli aga olnud hommikune puder laevas ning lõunane võiku kolmnurk Statis – seda oli selgelt vähe. Seega läksime ja tegime veel ühe pasta Bolognese kohalike türklaste juures, kes pidasid pizza ja pasta kohta samuti sisuliselt meie auto vastas. Siis selgus, et ma, vana oinas, olin siiski unustanud osta sisekummid – seega siis tuli see ka veel siva osta – ja seda me ka koos Endliga tegime – sest lisaks kõigele muule on Endlil veel selline suur väärtus, et ta on ilmselt üks parimaid rattapoe asjatundjaid, keda üldse on võimalik leida. (ja mitte ainult Eestis, sest ka rootslased pidid tunnistama tema jõulist asjatundlikkust).

Riietusime autos. Alussärk, rattapüksid, pikad rattapüksid, rattajakk – windstopper, rattamüts, kiiver, prillid, sokid, kingad selga ja jalga. Rattajaki taskusse 3 geeli, tagavarakumm, vihmajakk, 3 salvrätikut igaks petteks, rattale külge 2 pudelit kange energiajoogiga, juba olid küljes niisiis eelpoolkirjeldatud lambid – millest viimasel hetkel selgus, et Priidu tagumine lamp ei töötanud, mistap ka väike lisanärvipinge, sest polnud päris selge, kas starti lubatakse või mitte.

Meie stardigrupi number oli 333 ning jõudsime õigel ajal starti. Tulega löömaks ei läinud, seega täpselt kell 19:42 võeti meie eest nöör. Start!



Alguses oli tempo väga rahulik, sest ees sõitsid 2 mootorratturit, aga kohe nende järel olime ka meie, sest me põrutasime Priiduga ikka kohe ees minema. Pärast kilomeetrit lasid mootorratturhiired minekut ja edasi läks piki järvekalda teid sõit esmalt lõunasse, Jönköpingi poole. Kui sõidetud sai 60 km, ütles Priit, et näed veel 5 korda samapalju veel sõita. Aga esimesed 100 km olidki päris mõnusad, ilm oli päikeseline, pealtvaatajaid oli palju, need innustasid vägevalt ja hea oli sõita. Depood ehk peatuspunktid olid umbes iga 40 km järel. Esimesse depoosse ja viimasesse depoosse me kunagi ei keeranudki, teistest käisime läbi ja tankisime oma joogipudeleid ja ennast. Peamiselt banaani, hapukurgi, magusate saiakeste, tee, energiajoogi, veega. Depoodes käisime ka ennast kergendamas, sest seda tuli teha tihedalt, kuna jõime päris palju.

120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama. Ratas oli muidugi kõva, pidas kogu valule kenasti vastu ning sealjuures veel vägagi hästi, ühtegi järeleandmist ei toimunud – siinjuures on oluline tänada ka Hawaii Expressi mehhaanikuid, kes tegid väga head tööd.

Priit Salumäe kohta tahan ma öelda seda, et kui teda ei oleks minuga koos sõitmas olnud, siis üksi poleks ma seda sõitu ka läbinud. Priit aitas mind ülimalt palju ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Hea on, kui Sul on Sõber, kes rohkem teeb kui räägib, aga kelle peale võib kindel olla. Okei – korra me läksime peaaegu riidu ka – sest enne sõitu oli meil juttu poole peal tehtavast lasagne peatusest – kus pidime sööma nii et küll saab. Kui see peatus tuli, siis Priit tungivalt soovitas mitte kuiva, sooja, maitsva lasagnega sööklasse minna, vaid tegime mingi näruse 3 minutilise saiapeatuse, joogipudelid täis ja kohe edasi. Vihma sadas nii et tolmas, aga tagantjärele mõeldes oli see hea otsus, sest kui ikkagi väga kehva ilmaga korra sooja sööki mao täis sööd ja juba elu natukene ilusamana tundub – ning siis pead minema koerailma kätte, siis see võib olla raske. Riidu me mõistagi oleksime peaaegu läinud sellepärast, et mina tahtsin omale lubatud lasagnet ja viimased 50 km olin ma sellest ka päris palju mõelnud. See selleks, seda lasagnet kunagi ei tulnud.

Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Siga raske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust, sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha – seal oli veel 5,6 meest ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. Ma nimelt olin juba hakanud nii väsima et ei saanudki aru – kas olin saanud haamri või on veel midagi sees, mida välja panna. Igal juhul vilistasin ja palusin Priidul aeglasemalt sõita vist vähemalt 100l korral küll kogu selle distantsi jooksul. Nii, ja hoolimata 208ks kilomeetriks juba väljakannatamatuks muutunud põlvevalule otsustasin hammastega kinni hoida sellest grupist ja see ka õnnestus. Kuigi alguses oli valus nii mis kole, punnisin edasi. Ja saime seal grupis edasi sõidetud ligi 50 km. Priit oli muidugi ülitubli – ta oleks sõitnud ilmselt 45 km/h selle sõidu algusest lõpuni läbi. Pealegi on ta kahel korral läbinud Norra 500 km rattasõidu ning mis siin pattu salata – ta on ju Paris-Dakari rattaralli võitja ka. Aga see selleks. Mind see tol hetkel eriti ei lohutanud, et Priit tubli on, sest ise pidin ka pingutama ja nii ma siis ka tegin.

Istusime oma Scottidega Bianchi meeste tuules kuni saabus 260 km depoo. Vihma sadas endiselt, aga oli läinud juba valgeks. Tegime viimase peatuse jõime kohvi ning otsustasime, et nüüd põrutame maksku mis maksab lõpuni välja, viimases peatuses ei peatu, ent meie tuuletegijad peatust ei teinud, mistap pidime uue grupi leidma. Jalgratta seljast maha saamine oli juba üsna raske. Nii, aga peale saime taas ja sõit läks edasi. Leidsime erinevaid gruppe, aga päris lõpuni üheski sees ei istunud. Miks grupis on parem? Seda põhjusel, et tuuletakistus on väiksem ning kui keegi teeb ees teed, siis on väiksema pingutusega võimalik sõit ära sõita. Öeldakse ka, et grupis sõidad nagu ema süles.

Viimane 280 km depoo läks mööda, sõitsime edasi, nüüd tekkis juba mingi sportlik viha – nii vähe on jäänud, sõitsime ja vajutasime edasi. 15 km lõpuni, 10 km lõpuni, 6 km lõpuni – teeääres oli mehi, kelle kumm oli katki läinud n. 5 km ja 2 km enne lõppu – milline nöök see võis olla – 2 km ja sa pead läbikülmununa kukkuma veel kummi vahetama.

Meil oli Priiduga õnne. Läbi olime külmunud küll, aga vaatamata sellele pidasid rattad, kummid ja mehed ise vastu. Ajaga 12 tundi ja 5 minutit olime Priiduga finishis. Siit saab vaadata meie perekonna nimede järgi ka tõendust: http://brm1.vatternrundan.se/default_vr_en.htm Mingit tunnet peale heameele eriti ei olnud, õnne eriti ei tundnud, hea meel oli sellepärast et see sõit läbi sai. Umbes 7 tundi 12st sadas, sõitsime öö läbi ja kell oli hommikul 8 paiku. Ajasime autos maganud Endli üles, sõitsime pesemisruumide juurde, saime vahetusriided kätte ja tegime pikema sooja dushshi. Ühtegi kuiva kohta ei olnud, riided olid läbiligunenud ja jalad olid väga valusad, eriti põlvedest. Aga kõigele vaatamata, on see üpris vägev, et me selle Vätternrundani ära tegime. Seda pole just väga paljud eestlased läbinud – aga mõned on. Minu koolivend Matti Maasikas näiteks ütles, et tema jaoks oli see aastake või paar tagasi väga raske kogemus. Minu jaoks oli see kindlasti elu kõige raskem katsumus siiani. Midagi nii julma, pole ma pidanud põhjusel või teisel läbi tegema, aga samas on seda parem tunne praegu, et see siiski on võimalik ja läbitud. Priit Salumäe ja Toomas Luhats koos suutsid läbida Vätternrundani. Võimas värk!