STOCKHOLMI MARATON 2010 OLI SELLINE...

Algas meie reis maratonile reedel kell 17 Tallinna sadamast, mil siirdusime kooseisus Triin Luhats, Priit Salumäe ja ma Stockholmi suunduvale Tallinki reisilaevale. Igavene tore laev oli ja ma pean ütlema et ka ülimalt meeldiv laevapersonal. Meil oli aknaga kajut ja kui olime oma kodinad kohale vedanud, siis läksime laeva vaatama. Poed, söögikohad ja muu sai suhteliselt kiiresti selgeks, misjärel tegime kerge eine Rootsi lauas. Rõhk sõnal kerge, sest enne maratonijooksu ei ole oma naha vahet väga mõtet täis parkida ka. Mingit karaoket, tantsu, pidu meie jaoks sel õhtul ei toimunud ja nii rohke huumori saatel igaüks oma koikule kobiski. Erilist närvi ei olnud ja mu meelest magasid kõik suhteliselt kergesti selle öö üle.

Hommikul kui laev hakkas sadamasse jõudma ja sööma läksime, siis oli juba olukord teine. Kuivõrd Trincu sõi varem ja veidi paremini, siis meie Priiduga läksime suhteliselt mõtlike nägudega putru sööma. Väga ei isutanud ja eriti ka süüa ei tohtinud. Putru võis. Arutasime natuke jooksu üksikasju, aga ei midagi väga sügavat. Selline väike murenoot jäi nagu õhku, muidu väga positiivse ellusuhtumise varjus.

Tore seiklus oli Stockholmis kohe sadamas taksoga. 3 kuud Stockholmis elanud, ilmselt egiptlasest taksojuht, ei suutnud aru saada meie hotelli nimest, ega aadressist ning olles kõigi sadamas olnud taksojuhtide käest asja uurinud asusime ikkagi siis hotelli poole teele, et asjad ära panna. Tal oli küll ka masinas GPS, aga seda ta kahjuks käsitseda ei osanud, see selleks, appi tuli kaardilugeja Triin, kes näitas näpuga kuhu tuleb sõita. Kui me olime jõudnud hotellile juba võrdlemisi lähedale, siis otsustasime oma pakkidega teed jätkata jalgsi, sest egiptlasest noormees ei osanud kaugemale meid kahjuks viia. Aga see selleks, kõik mis kehvasti algab, ei pea veel kehvasti lõppema.

Hotelli jõudsime kella 11 paiku, õnneks saime ühe toa kohe ka kätte (aga check-in time oli umbes 15, 16 ajal), mis osutus äärmiselt heaks ja vajalikuks – seda eriti meie järgmisi toiminguid silmas pidades.

Et maratonil hästi läheb – peab ennast korralikult vaseliiniga kokku võidma. Strateegilised kohad siis eelkõige. Jah see kõlab võikalt ja veidralt, aga tuleb igasugune vastikustunne uihjaaih unustada, tuub lahti keerata ning asjaga pihta hakata. Ma küsisin eelmisel õhtul laeva poest kummikindad, mida nägin ühel tootenäidiseid pakkuval proual terve kasti olevat, mistap oli enda võidmine oluliselt lihtsam.



Aga ilma naljata – vaseliiniga võidmine on oluline seepärast, et pärast ville, hõõrunud kohti ja muud sellist poleks. Kokku tuli teha tagumikuvahe, jalgade vahe, varbad, kaenlaalused, kintsude siseküljed. See tehtud – hakkasime nibusid teipima (jutt käib minust ja Priit Salumäest). See on vahalik selleks, et pärast maratoni särk verine poleks. Nimelt hõõrub särk rinnanibud nii ära, et need hakkavad verd jooksma. Kui nibud kinni teipida, siis jääb see ebameeldiv kogemus ära.



Riietumine, pulsivöö ja kell peale, sokid, tossud, müts, dressipluus, võistlejaankeet ja me olime valmis.



Edasi läksime metrooga olümpiastaadioni peatusesse. Mõtlesime veel, et näed läheme natukene, vara, aga parem sörts varem seal olla kui hiljaks jääda. Meie ettevaatus osutus mitte ainult vajalikuks vaid isegi hädavajalikuks. Nimelt selgus kohapeal, et registreerimine lõppes kell 12:30, meie olime kohal 12:52. Ma ei tea kuidas Priit, aga mina jõudsin korraks ehmatada. Siiski juhatati meid siva kotti võtma ning saime registreeritud ja asjad kätte. See oli ikka eriline nibin-nabin värk kui nüüd kristalselt aus olla. Sest ilma numbrita joosta ja pärast öelda, et tegin sellise ja sellise ajaga – see olnuks sama hea mis üldse mitte joosta.





Kotis olid number, ilus valge müts, kiip – mis kinnitati vasakule jala tossule ning mõned bukletid, millega polnud midagi teha. Tund enne starti oli mul vaja ära ängistada maitsev lõuna – ehk siis üks powerbari shokolaad, mis eriti hea välja ei näinud, aga maitses enam vähem. See andis siis nö stardikiirenduse. Numbrid ja kiibid peale, kotid hoidlasse, Trincule musi (ainult mina, Priit mitte) ja oma stardikoridori otsima. Meie stardigrupp oli F ning selleks, et sinna jõuda tuli palju seista ja oodata. Kell 13:45 olime aga kenasti laial tänaval Stockholmi olümpiastaadioni ees ning hakkasime starti ootama. Priit veidi eemal, mina veidi tagapool.

Läksin vastu maratonile võrdlemisi väljaarenenud reaalsustajuga, st ootasin aega kusagile 5:15 ja 5:30 vahele, saades aru, et 5:15 oleks ehk liiga roosiline, aga samas ega väga palju midagi rohkem seal vahtida rajal ka pole, sest 6 tundi on kontrollaeg ja kui lõpetad pärast seda, siis medalit ja särki ei saa ja endal on ka vilets enesetunne ilmselt.

Oodates sain teada, et stardis on ligi 120 tubli eestlast, et Soome välisminister Stubb jookseb koos abikaasaga ning et kohe läheb lahti.

Kell 14:00 kostis kõlaritest lask ning maraton algas. Algas ta küll sellega, et mitte midagi ei juhtunud – sest minu number oli 11050 ja see tähendas seda, et olin kusagil tagumiste startijate hulgas. Vaatasin pulssi, see näitas 65, see oli ühtlasi viimane kord kui nii madalat pulssi nägin maratoni käigus. Ja läks lahti, kõigepealt rahulik kõnd, siis kiiremaks (nii kestis see umbes 7 minutit) ja siis kui stardirajatiseni jõudsime, siis läks jooksuks. Algus oli teadagi lihtne. Märkasin lipumehi, kes alguses kandsid ka suuri õhupalle. Lipumehed on siis lippudega 4:30, 5:15, 5:30 – need inimesed, kes lähevad kindlalt sellist aega jooksma. Elik siis kui tahad n. saada aega 5:15 – siis on mõistlik hoida ennast selle lipumehe taha. Ei hoidnud ma ennast kellegi taha vaid alguses läksin ikkagi väga selgelt vastavalt pulsile jooksma. Ma tahtsin et pulss ei läheks üle 158, see oli mu selline soovituslik piir, mida jälgida.



Kulgesime piki armsaid Stockholmi tänavaid ühtlase inimjoana – mis pikkamisi hakkas pikemaks venima. Alguses jooksin üksi ning testisin – kuidas siis on ka nö maratonijooksu joosta. Vaatasin väga täpselt pulssi, enesetunne oli hea – aga 5 km peal tundus mulle, et olen veidi liiga aeglane – protokoll näitab 7:18 min/km. Hea olnuks sinna 7 kanti saada – seega tõstsin veidi tempot ning loogiliselt tõusis ka pulss sinna ülemise piiri peale, kuhu ta jäi pea 30 km-ni. Mul ilmselt vedas – sest märkasin enda ees kahte triibuliste nö kohtunike särkidega soomlast. Ühel oli peas Soome maanteerattameeste müts, teisel olid lihtsalt tumedad juuksed ja parema jalapeal veeni laiendid. Miks ma neid üksikasjalikult kirjeldan? Sest järgmised 25 km veetsime koos – st nemad ees ja mina nende järel. Toredad soomlased olid. Aitasid mind väga kõvasti. Ja sealjuures nad ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt jooksid minu ees. Aga tempo – see oli neil ideaalne. Ma sain oma puuduliku soome keele oskusega neist aru, et nad rihivad kusagile 4:30 kanti aega, aga võimalik et nad ka ütlesid, et jooksevad praegu 4:30 tempos. Tegelikult vahet pole, sest nad rääkisid seda nii ehk naa omavahel, aga märgatav oli ka minu 5 km vaheaegade oluline paranemine. 10km peal oli juba 6:54 km ja 15 km peal koguni 6:46 minutit kilomeeter.

Söömisest joomisest ka. Olin väga tubli jooja, st külastasin kõiki joogipunkte rajal peale ühe. Sinna ma ei põiganud, sest see oli eelmisest ainult km kaugusel vist – või vähemasti ei olnud janu. Kuni 30 km jõin vett. Iga energiageeli peale jõin samuti vett peale. Geele oli mul kaasas rajal 6. Iga 45 minuti järel lubasin enesele geeli, peamiselt siis joogipunktides, sest seal sai juua. Pärast 30 km hakkasin ka energiajooki jooma ja ühe korra jõin pakutavat cola-jooki ka. Samuti võtsin poole peal kusagil ühe tüki banaani ning 35 kandis tüki shokolaadi. Kasutasin ära ka kõik piserdusdushshid – elik siis sellised veekardinad – kus alt läbi joostes sai ennast vahvasti värskendad. Kastsin ka kõigil võimalustel oma läbimärja valge mütsi veetünnidesse, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks ja ka käsnade jaoks olid mõelnud (paljud jooksjad värskendasid ennast ka märja käsnaga, mis oli samuti eelpool kirjaldatud maratoonari baasvarustuse kotis, seal samas kus bukletid ka olid ja number J)

12 km ja 37 km kandis nägin Triinu, kes tegi pilte. See andis ka jõudu, kui oma kallim on raja ääres. Sealjuures esimesel ringil nägin ma teda selja tagant – kohe ei näinudki teda rahva hulgas, aga miski sundis mind joogipunktis pöörduma ja tagasi vaatama – ja seal ta oligi. Minu ilus naine!



Poole maa peal – elik siis 21 km juures oli kõik suhteliselt tibens, ainult et siirdusime jooksuga natukene äärelinna – sellisesse tühermaa moodi parki – mis oli sisuliselt nagu maakoht – tee äärse sõid hobused (mis ma kahtlustan oli sinna toodud spetsiaalselt maratoni jaoks) ja u 7 km oli küll rohelist, kuid ikkagi natukene söötis karjamaad, kus polnud ka värskendus dushshe ning mu meelest oli ja joogipunkte vähem.

Kusagil 28 km paiku tabas mind aga loomulik vajadus. St pidi minema ennast kergendama raja äärde. (me räägime number 1st) Aga oli hakanud ka natukene jooksmine raskeks minema. Parasjagu oli alanud teine ring. See neetud tühermaa ei tahtnud ikka veel ära lõppeda. Ajasin oma asja ära ning jooksin kohe edasi. Selleks et oma soomlasteni jõuda – oli vaja nüüd pisike spurt teha. See ei olnud hea idee. Ega ma ka ei tea muidugi, kas oleks jaksanud nende soomlastega pikalt sammu pidada. Aga igal juhul kui jõudsime linna tagasi, siis oli selge, et edasi jooksevad nad ilma minu meeldiva seltskonnata J, mis neile polnud ilmselt suurem kaotus. Valutama hakkas põlv. Mitte väga, aga no andis oma olemasolust selgelt märku. Jooksin veel 1 km, siis kadus põlvevalu ära, saabusid krambid. Hakkasin käima. Samas krambid polnud ka tapvad. Jah nad on vastikud, aga krambid jalalihastes on vist küll 90% jooksjatel, seega polnud sellest midagi imelikku ning ma olin neid isegi veidi juba oodanud või vähemasti olin ma nende saabumisega arvestanud.



30 km tuuris, siis algaski vaheldumisi jooks/käimine. Vaheldusid ka muide krambid, kui kõigepealt olid nad jala ülal osas, siis vaheldumisi käisid läbi kõik lihased põlveni. Mulle kohati tundus, et käimisega oli krampe rohkem kui jooksuga. Aga 12 km oli veel lõpuni. Mingeid katkestamise mõtteid polnud mul kordagi. Ma olin arvestanud et kui tervis (me räägime siin pumbast, vererõhust, kõhuvalust jne) alt ei vea, siis ma pooleli ei jäta. See et jalad veidi valusad on, see on ilmselge. Nii ma siis jooks-käisin. N. siis kui tuli teist korda silla tõus – mis on suhteliselt raske koht teisel ringil, siis mulle näiski et joosta on vähem valus kui kõndida. Aga lauskmaal oli muidugi vastupidi. Kusagil 38 km märkasin korraga 5:30 lipuga naist. Võtsin aga nendele sappa. Seal oli palju inimesi, kes üritasid 5:30st aega maratonist välja võtta. Ja sealt edasi oli käimist oluliselt vähem. Jooksu rohkem. Aga õnneks siiski vahepeal käidi ka, nii et ma suutsin kusagil 40,5 km-ni neist kujundlikult väljendudes hammastega kinni hoida. Edasi ei jaksanud. Nad käima ka rohkem ei hakanud, nii et siis käisin pool km. Kuni 41 km – kus ühel nurgal märkasin eestlasi – kes olid ise juba lõpetanud, neil oli käes väike eesti lipp ja märgates rahvuskaaslast hakkasid ergutama raja äärest. Sellest oli abi. Eesti lipp koos lahkete eestlastega, andis jõudu. Käes oli viimane kilomeeter. Rohkem ma ei käinud, sellest punktist edasi Jooksin lõpuni välja. Nii et siinkohal aitäh Teile, head eestlased – kes iganes te olite!

Jõudsin Stockholmi olümpiastaadionile. Hea tunne oli äkki, kohe saab see katsumus läbi. Vaatasin finishi tablood – jõuan 5:30ga mõtlesin, seda vaatamata faktile, et lipunaine oli juba finishis. Ju nad siis jõudsid 5 minutit varem. Esimese hooga näitaski tabloo 5:29:34 ning pidasin seda oma lõpuajaks. Nägin Triinu, sain auhinnasuudluse, sealt edasi siis läksin medali järgi. Nimelt sai iga lõpetaja vahva medali, mis tunnistab, et oled maratoni läbinud. Samuti sain Trincult telefoni ja helistasin kohe muretsevale emale, et öelda kõik on hästi.



Kohe sai aga selgeks ka see, et seoses sellele alguse ootamisele – ei läinud mu aeg käima kell 14:00 kui maraton algas, vaid 7 minutit hiljem – kui ma reaalselt stardist edasi sain, seega siis lõplik aeg 5:22:02. Lõpukoht 10892, oma vanuserühmas 5225s. Keskmine aeg – 7,38 minutit kilomeetri kohta.



Edasi oli vaja võtta paar treppi – mis olid juba rasked, sain lõpetamise puhul kena musta särgi – misjärel liikusin oma kotti võtma. Seal kohtusime Priit Salumäega, kes oli lõpetanud ajaga 4:04 – hiiglama vägev ja tubli saavutus, eriti arvestades et täpselt nädal enne maratoni lõpetas ta Tartu Rattaralli (130 km) 49. kohaga!



Emotsioonid olid üleval, tuju oli vägev ja hakkasid saabuma ka juba sõprade ja tuttavate SMSid. Komberdasime Priiduga söögiputkasse ning saime hotdogi ja õlu, mis igale lõpetajale anti lisaks särgile ja medalile. Ning edasi juba siis Triinuga kohtumispaika ja sealt edasi metrooga hotelli. Hotellis dushshid ja õhtu lõpetas õhtusöök kohalikus Wapianos (mis oli meile kõige lähem toidukoht, sest käia ei tahtnud rohkem kui absoluutselt vaja oli).

Jalad on endiselt veidi haiged, eriti treppidest käimise asjus – aga see on ka kõik. Ja alles 2 päeva hiljem hakkab kohale jõudma, et tegelikult on ikka hiiglama äge, et maraton joostud sai.

Ma tahaks tänada Triinu, Ema ja Isa, Priit Salumäed, Priit Ailti, õde-Liinat, Heikit ja Estrit, Triinu perekonda, Hannest, kõiki blogi-lugejaid ja pöidlahoidjaid ning sõpru kes abiks olid. Samuti tahan ma öelda seda, et inimvõimed on päris sügavad ning vahel tuleb neid võimete piire veidi edasi lükata, selleks et eluga edasi minna. Minu jaoks oli maratoni läbimine ühe mehe võitlus enesega. Võitlus mugavuse, lodevuse ja keskpärasusega. Kuid samas, loodan, et see sportlik teekond jaanuarist juunini innustas inimesi sportima, liikuma ja oma tervise eest hoolt kandma.

Inimene suudab!