INIMENE SUUDAB

KULTUURIST JA SOOJUSEST

2011-11-21T10:56:00.004+02:00

Reedel oli üks neist vahvatest õhtutest, kus mul oli võimalus käia ja kuulata Linnateatri laulvate näitlejate esinemist Vene teatris. Laulev näitleja ei kõla muidugi eriti veenvalt - ma nimetaksin pigem neid lauljateks, sest tasemelt tuleb möönda, on tegemist ju tippudega. Eriti kui silmas pidada, et tänapäeval võib põhimõtteliselt ka tumm inimene kanda starlaulja tiitlit. EDU23 või mis iganes selle portaali nimi on, võiks veidi tagasi tõmmata oma siltide kleepimisega, see on veider.

Esitamisele tulid Heino Elleri, Olav Ehala, Valter Ojakääru, Uno Naissoo, Evald Vainu ja Edgar Arro laulud. Lisaks Linnateatri lauljatele, kes ühtlasi on ka näitlejad osalesid Tallinna Kammerorkester, konfereeris Andrus Vaarik ning luuletusi lugesid Anu Lamp ja Elisabet Tamm. Laulsid: Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Riina Roosel muide on siin ka väga suur roll et midagi ettekandele tuli - sest tema nende laulvate näitlejate taga vaikselt kuid kuldselt seisab.

Enne kui ma üldse midagi ütlen, siis tuleb tõe huvides kohe selgeks teha et ma olen kultuuri nautimisel äärmiselt peps isend. See on minu sügavalt isiklik probleem ja ma olen üritanud sellega tööd teha, aga kahjuks siiani üsna tulemusetult. St kui mulle mõni kontsert, muusikal, film jne ei meeldi, siis ma ei suuda seda lõpuni vaadata vaid lahkun varakult. Tõsi - vahel on olnud lahkumise põhjuseid ka muid, eriti viimase 10 kuu jooksul, mil üks väike sõber kodus vahel oma vanemaid hakkab igatsema, ent laias laastus nii on. Teater tuleb siit välja jätta, sest teatrit ma pigem kaldun nautima. Kontserdite puhul aga olen oma hinnangutes sama karm kui televaatajad saadete suhtes, see tähendab evin tugevat oma arvamust ning hääletan jalgadega.

Õnnelik õhtu oli aga selline kontsert, mida ma nautisin esimesest taktist kuni viimase kummarduseni välja. Kõiki lugusid, kõiki esitusi ja kogu kontserti seda enam. Et mitte hakata esile tõstma eraldi Evelin Võigemasti, Hele Kõrvet, Veiko Tubinat, Indrek Ojarit või Andero Ermeli - mida ma just muidugi tegin, või ka Andrus Vaariku erakordset konfereerimisannet, mis ilmselt oleks suutnud ka palju kehvema kontserdi meeldejäävaks teha, siis tuleb osundada, et pealkiri oli õige tabavalt välja mõeldud - Õnnelik õhtu. Nii minu kui minu Triinu jaoks oli see tõesti õnnelik õhtu ja seda ei suutnud rikkuda isegi Ühisteenuste hämmastava järjekindlusega süvenev parkimisprobleem - st kui juhuslikult pargite masina Vabaduse väljaku alla asetsevasse parklasse, siis võite kindel olla, et pärast 22 selle kättesaamisel "probleemi on!"

Õnnelikuks tegi selle õhtu aga ülimalt soe atmosfäär, mida eriti oskab minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt luua Linnateater. Lahkudes mõtisklesime, miks alati kipub Linnateatrist saadav elamus olema 5 palli süsteemis 5+. Suure tõenäosusega ongi konks tõigas, linnateaterlased on oma eesmärgiks seadnud publiku meele lahutamise, neile rõõmu valmistamise ja nende õnnelikuks tegemise. Isegi kui see õnnetunne kestab 2-3 tundi, on seda 2-3 tundi rohkem kui muidu.
Mis oli ka veel eriti kaunis - mulle tundub, et need lood ja see atmosfäär sobinuks suurepäraselt ka esimesse Eesti vabariiki või meie riigi algusaegadesse. Oli kuidagi selline väga peetud, viisakas, kaunis, häid inimesi, ilusat muusikat ja luulet koondav õhtu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et kultuur võib olla väga mitmetahuline - aga mulle meeldib, kui ta on selline, sest sellist kultuuri oskan ja tahan ma nautida ning sellise kultuuri osa tahan ma olla. Ma nimelt saan sellest aru ja see kõneleb minuga mu omas ja muusika keeles.

ABIKS ALGAJALE

2011-06-16T14:39:00.004+03:00

Kirjutasin Tervis Plussi juuni numbrisse kolumni ja mõtlesin, et kui äkki keegi soovib seda enda huvides ära kasutada, siis palun väga.

Sportimise puhul pole kõige raskem füüsiline pingutus, ei ole mõtet pugeda ka vabanduse taha, et on kiire või et pole spordiriideid. Kõige raskem on sportimise juures alustamine. Amatöörsport on sada korda võluvam kui profisport. Ainuüksi sellepärast, et suurem osa meist ei saa kunagi proffideks, ja pole ka vajadust. Kõigist meist võib aga saada tubli tervisesportlane. Tahtmata kuidagi vähendada profispordi olulisust ja citius, altius, fortius põhimõtet, on ikkagi võimalik sportida teistmoodi - nii, et see on mõnus kulgemine. Võta vabalt, naudi elu!

KUIDAS SIIS IKKAGI ALUSTADA? Esmalt peab sind tabama äratundmine, et muudmoodi enam ei saa. On see siis looduslik päästerõngas kõhu ümber, 100 kg ületav kehakaal, peavalud, vilets enesetunne või midagi muud. Äratundmine peab saabuma koos tõdemusega, et midagi on vaja ette võtta. Miks peaks? Kas või sellepärast, et mitte hakata paari aasta pärast tablette neelama, arstide vahet voorima, aga ennekõike enda pärast. Enesetunde paranemise pärast.

Nüüd tasub valida sobiv spordiala. Kõikse lihtsam on alustada rattasõidu, ujumise või kepikõnniga. Ujumisel töötavad kõik keha lihased ja kepikõnd on Iiigestele palju vähem koormav kui jooks. Ja rattasõit - see on uskumatult äge ajaviide. Hea oleks osta pulsikell. Piisab täiesti tavalisest. Treenimist võiks alustada väikese pulsisagedusega, sest see põletab rasvu kõige paremini - kui selline peaks olema eesmärk. Pulsikell aitab seda jälgida.

Edasi - kui oled selline üksik hunt - põruta metsa kepingule või basseini ujuma. Kui keping igavaks läheb, siis aitavad podcastid (vt ka www.vikerraadio.ee või www.r2.ee) ja muidugi muusika, mida saab klappidega kuulata.
Kui sulle meeldib sõpradega koos aega veeta, siis palun kaasa ka nemad trenni, sest nii läheb aeg kiiremini ja saab juttu ajada. Üldse me räägime üksteisega liiga vähe. Ei pea ainult Feissaris laikirna - midagi võib otse ka öelda.

Üks oluline asi veel: kasuta ära võimalused jala käia. Ei sõida tööl liftiga, ei lähe hommikul 2 km autoga tööle. Vali selleks oma kaks jalga, sest nagu ütles Churchill: "Neile, kes jalutavad, sosistavad inglid kõrva." Kui veidi rohkem jala käid, saad aru, mida ta silmas pidas.

Rattasõitjatele: tee ratas korda, saad suurema naudingu osaliseks. Kiiver - see on kohustuslik, mõistagi juhul, kui sa endast ja oma peast lugu pead. Ja üks inimkonna ägedamaid leiutisi võib su kindla juhtimise all avada sulle maailmad, mille olemasolust polnud enne aimu.

Nii - ja nüüd, kui oled leidnud oma ala, tuleks teha kolm või rohkem trenni nädalas. Ei, kaks ei aita ja ei ole mõtet siin kauplema hakata. Vaata peeglisse ja mõtle uuesti sellele, miks sa jõudsid mõtteni, et trenni peab tegema. Võtagi kohe selline hoiak, et minimaalselt kolm trenni nädalas ja kui sul ei ole piisavalt motivatsiooni, siis vali mõni võistlus või rahvaspordiüritus, kus osaleda.

KOHE ALGUSES POLE MÕTET PAUGUTADA, valides esimeseks võistluseks täispika ironmani. Rahulikult. Kõigepealt väike rahvakeping, siis jooks, siis ujumine, siis rattavõistlus - niimoodi väiksemast suuremaks. Sama kehtib kõnni kohta - kui oled juba kaks kuud kõndinud, siis hakka vaikselt sörkima. SÖRKIMA, mitte jooksma. Sörkides jõuad ka 10 km läbida, seevastu joostes on 1 km pärast kumm tühi ja toss väljas, rääkimata sellest, mida see südamele teeb. Poole aasta plaanides võib panna mõne suurema võistluse ette sirama. Paljud inimesed vajavad eesmärke. Võistlused aitavad hoida regulaarsust sportimises. Teine võimalus on pidada päevikut, bIogi. Kirjutada üles oma tunded ja mõtted pärast trenni - see aitab ka end motiveerida ja pärast on uhke lugeda.

NÜÜD TULEB NII HOIDA. Käid vähemalt kolm korda nädalas trennis, kaasad sõpru ja vaikselt hakkab maailma tekkima rohkem värve, kaal hakkab vähenema, muutud enesekindlamaks, julgemaks - isegi sihikindlamaks -, meeldid endale natuke rohkem, teistele ka.
Oot, aga kuhu need peavalud ja liigsed kilod nüüd jäid?
Nii küsid endalt poole aasta pärast, sest siis hakkad maitsma oma tubliduse esimesi vilju. Mäletad, kui raske oli alustada? Pärast seda, kui sa ennast kätte võtsid, oli kõik muu juba vormistamise küsimus.

MISMOODI ENNAST MOTIVEERIDA?

2011-05-03T10:26:00.003+03:00

Kolmapäeval alustab Kadriorus 2011 Eesti Energia tervisejooksu sari, mis on üks mõnus variant natukene liigutada. See pole kiire kiire, kes võidab keda jooks - kuigi soovijad saavad ka selliselt joosta. Minu meelest on see mõnus sörgivõimalus, mis aitab jalad kõhu alt välja tõmmata ja väikese jooksupoogna teha. Kui inimene pole üldse ennast tükk aega liigutanud, siis tasuks alustada muidugi neljapäevasest kepingust. Liigestele parem ja saab sõpradega rahulikult rääkida. Jooksmise juures on ka tähtis see sotsiaalne moment. Teha kellegagi koos sörki on oluliselt meeleolukam kui üksi kilomeetreid mõõta. Kuigi suure tõenäosusega n. maratonil oled ikka ise enda eest väljas ja seal pole mingit jutuajamist - kui just ei leia tempolt sarnast tüüpi, kellega mõnusalt koos kulgeda. Mulle meeldib n. sörkimise ajal juttu ajada - nagu ka ratta sadulas, mis siin salata.

Aga motivatsioonist - kuidas aitab üks korraldatud jooksusari kedagi motiveerida? Väga lihtsalt - see on üks võimalus, miks peaks kodunt välja tulema. Jooksmise juures teatavasti ei ole raske mitte füüsiline pingutus, vaid ennekõike ikka vana hea kodust väja tulemise moment. Kui juba väljas oled, siis suure tõenäosusega kohe boksi ei keera. Ja sellise koos jooksmise juures (aga Energia jooksul on võimalus joosta oma tiimiga) on suureks plusiks ka see, et ei saa ju jooksukolleege alt vedada. Seega ilma mõjuva põhjuseta ilmumata jätmine võrdub minimaalselt halva enesetundega.

HOMMIK PÄRNU ELIITKOOLIS

2011-04-21T14:05:00.003+03:00

Tänane hommik algas veidi teisiti kui kõik muud, nimelt käisin korra Pärnus, esinemas Pärnu Hansagümnaasiumis. Väga hubane koht, ülimalt meeldivad noored ja vahvad õpetajad. Tagasiteel tabas mind ka siis mõtisklus teemal eliitkool vs. tavaline kool. Nimelt olen seisukohal, et nii minu Tallinna 4. keskkool kui ka n. Pärnu Hansagümnaasium on eliitkoolid. Või teine variant, ei olegi olemas eliitkoole. Aga mis eliitkoolid? Sellepärast, et nad on hubased, sest mulle näib, et seal hoolitakse noortest ja muretsetakse nende käekäigu pärast. Ning sellepärast, et kes tahab, see saab neist koolidest kaasa kõik vajaliku, et elus ilusasti hakkama saada.

Mis loom on üldse eliit? Eliit - on Vaiko Epliku bänd, väga hea sealjuures. Aga mis asi on eliit Eestis? Definitsiooni järgi peaks eliit olema paremik, valitud osa, peenemrahvas või ka härrasrahvas. Ma võin nüüd küll eksida, aga mulle tundub, et neid möödunud sajandi alguses väljamõeldud sõnu võiks vahepeal veidi kaasaegsemas kastmes serveerida.

Kujutage n. ette, kui keegi eestlane läheb USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Venemaal või minu pärast kasvõi Monacos ülikooli ning põrutab, ma olen käinud Eestis eliitkoolis. Usutavasti ei kaasne selle väljaütlemisega erilist austust, ega ka mitte privileege. Pigem vastupidi.

Kui eliitkooliks pidada n. Tallinnas 21. kooli, Reaali, GAGi, Inglise kolledžit või Prantsuse lütseumi - siis minu hinnangul on tegu väga heade koolidega, kuid ei mingilgi moel parematega kui Tallinna 4. keskkool või Pärnu Hansagümnaasium. Igas koolis õpivad õpilased, õpetavad õpetajad ning kõigil neil on üks eesmärk - harida Eesti noori. Anda neile teadmisi, aga ennekõike õpetada inimeseks olemist. Kui kool täidab selle eesmärgi, siis minu määratluse järgi on tegemist väga hea kooliga. Sellisega, kuhu tahaksin kunagi oma lapse panna.

KEVADE ALGUS

2011-03-23T15:35:00.004+02:00

Esmaspäev oli selle kevade esimene päev. Nagu juba vähemalt 22 varasemalgi aastal - algas ka sel korral meie kevad isaga Musumäel. Meil juhtub alati nii. Tiina Mägi Kodulinnast on selline tore inimene, kes on tekitanud 40 aastat kestva traditsiooni - laulab segakoor Noorus, mängib puhkpilliorkester ning kohal on rõõmsad linnaelanikud. Täpselt sel minutil, kui saabub kevad, puhume me isa Toivoga karjapasunaid ehk Piibareid. Minul on see traditsioon mõistetavatel põhjustel lühem kui isal, aga ikkagi - esimest korda olin umbes kümnene, kui puhusin. Igavene armas traditsioon on see meie perel ja ma loodan et kestab lahedasti edasi ka. Sealjuures on naljakas minu esimene puhumine - nimelt saab Piibarit puhuda alles siis kui esihambad on suhu kasvanud. Nii ma siis pidingi esimest puhumist veidi ootama, sest muidu pasunat mängida ei saa.

Päris alguses oli pasun pikem kui mina, täna olen mina pasunast pikem. Ilmselt sellepärast isa kinkiski mulle eelmine aasta uue pasuna, mis peaks olema pikim Piibar üldse. See on isegi nii pikk, et teda on veidi raske pikemalt püsti hoida. Aga saame hakkama. Ehk järgmisel aastal mängin juba uue pilliga :)

Siin on minu isa pasunaga. Mitte selle uuega.

ALANDUSED KODAKONDSUS MIGRATSIOONI AMETI NARVA MAANTEE ESINDUSES

2011-03-11T15:01:00.003+02:00

Esimese hooga mõtlesin et panen väga vulgaarse pealkirja ja kasutan Ühtse Eesti suurkogu katusemonoloogi esimest kahte sõna Kodakondsus ja Migratsiooni ametist kirjutamiseks. Siis mõtlesin et ei kasuta ja seda ainult tänu proua Zojale, kes oli ainus - kes meisse täna veidigi inimlikult suhtus.

Lõuna aeg - mul on tunnike söömise arvelt varastatud aega, otsustasime selle kasutada selleks, et käia ja meie uuele ilmakodanikule ID kaart saada. Läksime rõõmsasti Foorumi keskuse Kodakondsus ja Migratsiooniameti büroosse, võtsime korralikult sappa, täitsime taotluse ning olime natuke ootusärevad ja väga heas tujus. Meie järg jõudis kätte - esitasin paberi ja dokumendid (laps oli turvahälliga ka kenasti kaasas) ja siis hakkas pihta.

Elektrooniliselt ei saa lapse pilti saata, kui tahate siis tehke see siin putkas, pange omale põll kaela ja tehke pilt ära, aga võib teha ka fotograafi juures. Olin veidi üllatunud, veel mitte väga vihane ja küsisin, miks ei saa siis meiliga n. pilti järele saata. Sain vastuseks, et meie süsteem ei toeta seda ja nii lihtsalt ei saa. Tehke pilt fotograafi juures või siin putkas. Nii palju siis E-riigist mõtlesin - täna saab ju kõike teha elektrooniliselt - nüüd siis sellist väikest asja ei saa. Mida pekki. Hakkasin närvi minema.

Okei - võtsin siis lapse riidest lahti, panin omale kaela luitunud valge plastmassist põlle, mis rippus musta rihma otsas ning siirdusin putkasse pilti tegema. Saba, ootame. Laps ärkas. Palav oli. Okei meie järg - vajutasime vajalikele nuppudele - pilt ei tule välja, sest oleme liiga lähedal. Astun kaugemale - ikka liiga lähedal, astun veel kaugemale, putka sein tuleb eest ära ja mingi pilt vist tuleb välja. Nüüd ma olen juba räigelt närvis ja vihane. Miks minu oma riigi Kodakondsus ja migratsiooniamet teeb beebidele nii ebamugavaks isikutunnistuse saamise. Mille eest? Kas esimene kogemus riigiga peab olema negatiivne ja vastik? Selle asemel, et see võiks olla pidulik ja meeldiv?

Okei - läheme tagasi oma proua juurde, kes meid pildistama suunas, istume ja ootame, eelmise kliendiga läheb aega. 5 minutit, 10 jne - mulle aitab - nüüd tuleb ainus helge koht selles loos. See proua Zoja, kes oli meeldiv inimene hõikab üle saali - kas te ikka veel ootata lapsega - ta aitab meid. Laps muutub virilaks. Hakkan teda riidesse panema ja läheme autosse. Laps naeratab mulle riietumisel tänulikult. Abikaasa jääb maksma ja ootama. Laps nutab. Ma tahaks ka, mitte just nutta, aga vihast röökida.

Seiklused pole veel lõppenud. Triin ootab kassa juures, sest prouad lobisevad omavahel. Kui lõpuks märgatakse nähvatakse kassast - kaardiga maksate ve, siis tuleb panga teenustasu juurde. Ta ütleb vastu, ma tean, tehke oma tööd palun.

Edasi läheb nii, et ootan autos ja ei pea vastu, helistan KMA mingile infoliinile. Ja nüüd saabub asja püant. Naine infoliinis vastab mulle, et oi - aga see on nüüd mingi möödarääkivus - kõike seda oleks saanud elektrooniliselt teha kodust lahkumata. Ja paberi, mida pidi täitma, saanuks saata ka elektrooniliselt, sinna lisada pildi lapsest ja kõik. Kas kohapeal keegi mulle mainis seda võimalust? Loomulikult mitte.
Nii käivad meil lood Eriigis.

Kokkuvõtteks: Kõik võinuks olla olemata kui saanuksin inimliku ja empaatilise suhtluse osaliseks. Kurat küll, kõike võib seletada kahte moodi, meeldivalt ja ülbelt. Kui nendele asjadele tähelepanu ei pööra siis need jäävadki kestma.
Aga KMAle on mul palve. Võtke midagi ette oma struktuuris ja mõelge, kuidas kohelda 10 nädalasi Eesti vabariigi kodanikke inimlikult, ma ei ütle väärikalt, sest seda ma enam ei looda.

VABARIIGI AASTAPÄEV

2011-02-24T10:16:00.003+02:00

Uhke tunne on täna olla eestlane. Naudin seda, kui igal majal lehvivad sinimustvalged, kui inimesed on pidulikus meeleolus ja kui kordki aastas tundub, nagu kõik intriigid ja jamad on hetkeks ebaolulised. Küll oleks äge kui samasugune hoiak valitseks aasta läbi - kui inimesed oleksid vastutulelikud ja sõbralikud - isegi tähelepanelikud üksteise suhtes.

Seda ma soovingi, et see pidulikkus ja austus jääks püsima, et me poleks kahekeelsed, õelad ja väiklased. Et me laseksime sinimustvalge lipu ajaloolisel auväärsusel püsida igapäevaselt kusagil kuklas ning et tänane aatelisus viiks meid edasi ja aitaks tõepoolest saada ükskord rahvusena suureks.

Hoia Jumal Eestit!

KORVPALL EI TULE ENAM VÄLJA

2010-11-19T17:09:00.006+02:00

Sügisest ma mõtlesin, et võiks proovida kord nädalas korvpalli mängida. Ikkagi vana suur armastus ja nii. Aga ma ütlen Teile, soendatud supp, ei ole sama mis värske. Korvpalli korvil oli minu poolt vaadates kaas peal ja sisse lihtsalt ei lähe.
Alustasin kossuga u. 12 aastaselt ja aktiivselt mängisin kusagil 19 eluaastani. Jah ma olen kossu jaoks lühike, 183 cm - aga sellegi poolest meeldis see mäng mulle väga.

Nüüd viimasel ajal meeldis jälle nagu natukene, aga siin on üks aspekt, millega ma eriti ei lepi. Need on vigastused. Inimesed arvavad, kui rääkida neile et jooksed maratoni või teed triatlonit - et see need on meeletult karmid spordialad. Kuidas Sa suudad, seal on nii palju vigastusi ka - see on tervisele ohtlik. Need on sellised vastikud müüdid, mis tuleks mitte kummutada, vaid kuidagi juurtega välja tõmmata teadvustest. Maratoni-jooks, triatlon, ujumine - need on spordialad - kus ma sisuliselt pole saanud mitte ühtegi vigastust. Ma olen neid treeninud rahulikult ja veidi aktiivsemalt. Korvpalliga olen ma suutnud paar korda jala välja väänata, mõnel korral lihast venitada, seda kuni möödunud kolmapäevani. Siis sain õhtul kell 20:00 lihase rebestuse - täiesti süütust situatsioonist, jooksu pealt keerates. Mida kuradit ma küsin? Mis toimub? Kuidas see juhtus? Mille eest? Aga teha pole midagi - jalg on nii valus, et paar nädalat lonkamist ning neli nädalat spordist eemal olemist on minimaalne. Hea veel et niigi läks. Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga ütles hästi ja väga õigesti, et korvpallis on võimalik saada väga halbu vigastusi - täiesti süütust situatsioonist, seega on koss üks ohtlikemaid spordialasid. Jutt jumala õige. Õigupoolest olen ma vihane nii enda kui ka selle inimese peale praegu, kellel nii õigus oli, aga las olla.

Positiivsest küljest ka. Ma olen mõtisklenud, et peaksin rohkem taas jooksma ja ujuma ning ratast sõitma hakkama - aitab sellest meeskonnamängust praeguseks küll. Ma ei anna mingeid absoluutseid lubadusi mõistagi, et korvpalli ma enam ei mängi kunagi - aga praegu on taas paus määramata ajaks, kuni ma ümber pole otsustanud.

Aga millest ma positiivse poole pealt kõneleda tahtsin oli Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkt või okei - Erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtt, eriabi või kuidas soovite. Minuga tegeles seal kiirelt ja asjatundlikult Dr. Piret Valdek - nii et võib öelda, et vedas, et tema juurde sattusin, samas kuna ma pole eriti tihe külaline olnud meditsiiniasutustes, siis võimalik et täna ongi igal pool nii hästi juba asjad. Ta diagnoosis mul lihase rebendi, soovitas külma ja salve ning ma ausalt öeldes ei osanud kell 21:45 oodata küll sellist meeldivat kogemust päeva lõpus. Kui Teil on kunagi tõepoolest millegi pärast vaja minna erakorralisse abisse ja sattute Dr. Valdeku juurde, siis on igal juhul juba ette vedanud, sest saate inimliku ja meeldiva arstiabi osaliseks. Seal oli muidugi veel üks üle prahi õde, kelle nime ma täpselt ei mäleta, aga kas oli Maie? No igal juhu oli tal laste muinasjutu lugeja hääl raadiost - just selline mahe ja armas ja sõbralik, nagu neil inimestel, kes saavad lugeda lastele unejuttu. Ma kujutan ette, et juba selle õe hääl oli teraapiline inimestele, kes oma murega abi vajavad.

Igal juhul kokkuvõtvalt on nii. Korvpall nägemist, tere tulemast ujumine, jooks ja ...

TOPELT: ABEBE BIKILA

2010-11-16T12:42:00.009+02:00

Sõber Maria palus vaadata ühte filmi PÖFFi tarbeks ja ma olin meeleldi nõus, seda enam et minu katsetused maratonijooksus, rattasõidus ja triatlonis on mind mõnevõrra teemadega lähendanud, millest The Athelete meile jutustas ja filmid kuuluvad mu töö valdkonda ka - mis on veel eriti meeldiv.

Lugu on Abebe Bikilast. Etioopia jooksjast, kes iseenesest on vahest minu ealistele tundmatu suurus, mõned aastad vanemad inimesed aga mäletavad seda meest eikusagilt, kes tuli ja jooksis paljajalu Rooma olümpiamängudel. Mitte siis ainult ei jooksnud, vaid võitis muuhulgas ka kuldmedali. Nagu ka 4 aastat hiljem Tokyos, ainult et siis olid mingid käimad jalas.

Filmi nimi niisiis The Athlete (Atleet), valminud 2009 aastal. Režissöör Davey Frankel ja ka Rasselas Lakew, kes ühtlasi mängis filmis ka peaosa. Ma ütleks üsna veenvalt tuleb tal välja. Kuigi ma mõistagi pole kohtunud Bikilaga päris elus. Aga kui Bikila oli selline mõtlik ja vaikne tüüp, siis igal juhul teeb Lakew hea rolli.

Ümberjutustust ma Teile tegema ei hakka, soovitan lihtsalt soojalt spordisõpradel vaatama minna, ütleme nii et igale sportijale on see PÖFFil minu meelest kohustuslik programm. Aga laias laastus oli kaks asja, mis mulle selle filmi puhul meeldisid. Esimene neist oli see, kuidas režissöörid suutsid näidata loodust. Filmis kasutati arhvukalt dokumentaalkaadreid jooksust ja OMist ja suurvõistlustest, aga need jätsid mind pigem külmaks. Mulle meeldis, kuidas etiooplased kujutasid Etioopia loodust. Tavaliselt kui räägitakse Aafrika mandrist, siis on kaks varianti - kas on selline häda ja viletsus, et võtab silmanägemise ära. Või teine variant - on selline maaliline aasake, kus krõmpsutavad kaelkirjakud ja lõvipoiss teeb hopp hopp. Siin filmis näeb Aafrikat hoopis teise nurga alt ja mulle see kohutaval kombel meeldib. Ma pakun, et see on see nö reaalne Aafrika, mida inimesed tegelikult näevad. Seal on hästi palju ilu, aga on ka täiesti tavalisi maastikke. See on paeluv.

Teine asi, mis meeldib on see, et Bikila spordifilosoofia on minu omale täiesti vastupidine. Bikilaga juhtub nimelt üks õnnetus, mille tõttu on ta poolest kehast halvatud - pärast oma võite ja saavutusi siis. Tema ei suuda teha sporti lihtsalt spordi pärast, vaid ta leiab oma elu elamisväärse ainult võistluse tõttu olevat. Niisiis asub ta ratastoolis vibulaskmisega tegelema, võidab isegi paraolümpial kulla, samuti teeb ta läbi koerterakendite võistluse Norras, kus samuti peab võitma. St Bikila peab iga hinna eest võitma. Ma ei ütle et see on õige või vale. See on lihtsalt Bikila viis.

Minule jällegi on spordis oluline see, teekond. Ma saan joosta ja midagi läbida - ma saan sõpradega kokku ja teeme rattatiiru, ujun 2 km ja tunnen ennast hästi. Sportides näen ma sageli, väga sageli aga näiteks 30+ amatööre - kes tahavad olla ka nagu Abebe Bikila. Suusarajal tingimata rada röökides sust mööda minna, et siis kilomeetri pärast puu najal köhida. Või siis rattureid, kes teevad meeletuid ponnistusi, et Sulle koht maastikurattaga kätte näidata, kui Sina sõidad rahulikult oma maantekaga kolmandat tundi kiirusega 30 km/h. See kõik käib spordi juurde. Kuid oluline erinevus, mis on ja jääb Abebe Bikila ja eelpool kirjeldatud 30+ amatööri vahele on see, et üks oli olümpiavõitja, teine selleks ei saa. Ning kui on selge, et OM medalile asja ei ole - siis sama hästi võiks ju mõelda ka oma tervisele ning protsessi nautida...

Sellised olid mõtted, mis mind seda filmi vaadates tabasid. Ja igal juhul ma loodan väga, et Teile see film istub samamoodi nagu mulle. Soovitan igal juhul:

Linastumisajad PÖFFil:

Artis 27.11.2010 17:00 English
Kumu 29.11.2010 22:00 English
Von Krahli Teater 04.12.2010 15:00 English

Muide, Priit Salumäe teeb samuti sellest filmist kokkuvõtte. Me nimelt leppisime nii kokku, et vaatame seda lugu eraldi ning ei loe üksteise blogisid enne kui oleme mõtted ära kirjutanud. Siis on põnev näha, mismoodi kaks inimest ühest filmist erinevalt aru saavad. :)

KUIDAS ÜKS VANN PANEB MÕTLEMA

2010-11-14T18:10:00.004+02:00

Pole ammu kirjutanud, mis? Pole nagu eriti midagi öelda olnud. Selle blogimisega teatavasti nii vist on, et kui midagi nagu suurt öelda pole, siis pole mõtet kirjutada. Aga mis mind kirjutama ajendas oli üks mõtisklus, õigemini muudatused, mis elus on toimumas ning mille tõttu on paar korda olnud asja Soomes asuvasse Rootsi mööblipoodi IKEA.

Kui ma õigesti tean, siis on see paljuski ühe Eesti tuntud ärimehe teene, et IKEAt Eestis ei ole. Põhjenduseks kodumaised töökohad ning muidugi, mis siin salata inimese enda ärihuvid. Oleksin ma ise nimetatud ärimees, võiks isegi teatud uhkust tunda, sest väga selgelt on ära hoitud konkurendi tulek, sealjuures veel sellise konkurendi, kes oleks minu ettevõttega suure tõenäosusega põrandat pühkinud, kui mitte enamat.

Punkt vaadake on selles, et see pisikene nüanss, et IKEAt täna Eestis pole - on minu arvates kuritegu meie väikese rahva ja eriti noorte perede vastu. Olen kaugel sellest, et idealiseerida kõike, mida nimetatud mööblitootja teeb, kaugel sellest. Ilmselgelt puuduvad mul ka omad huvid - olen lihtsalt nende klient. Sealjuures lojaalne klient. Sest mulle meeldib kui mööbel kenasti kokku käib, hea välja näeb ja odav on sealjuures. Ostsin hiljuti ühelt kodumaiselt tootjalt lastevoodi. Väga äkiline - ütleme disainiauhindadega pärjatud ja kõik asjad. Kui aga hakkad kokku panema, siis lähed lihtsalt peast halliks - osad kruvid on liialt väikesed, mingid siinid on puudu jne. IKEAst toodud asjadega sellist jama pole olnud kordagi.

Teine pull värk: lastevann. Vaatasin ühes Tallinna poes lastevanni hinnaga 695 krooni. Oli selline kitsas suhteliselt tavaline plastmassist vann. Ma veel mõtlesin, et võimalik et mina olen loll ning et laste asjad nii palju maksavadki, aga kurat seitse sotti laste vanni eest on palju. Eile tõin IKEAst ilusa valge vanni, olgu öeldud et laiema kui eelpool kirjeldatud isend, mille hind oli 6,95 EURi elik siis 108 krooni ja 75 senti.

Selliseis näiteid võib siin tooma jäädagi ja sellepärast on mul südamest tuline kahju, et Eestis IKEAT pole.

Üks tore nüanss ka. Vist kõik padjad ja tekid, või siis valdav enamus, mis IKEAs müüakse on Eestist tehtud. Aasta Ettevõtja 2010 Peter Hunt ASist Wendre on paljuski selle taga. Aga päris armas on IKEAs patja valides lugeda, et Made in Estonia.

PRANTSUSE FILMIKUU ETV2s

2010-10-06T12:20:00.003+03:00

Täna õhtul hakkab siis pihta, ehk neljal kolmapäeval kell 21:30 paiskuvad ETV2 kanalil vaatajani Prantsuse filmikuu filmid (millest üks on - tõsi Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa koostööfilm). Meil on selline uudis siis kõigile, kes pole veel märganud, et kolmapäeviti kell 21:30 ongi uus filmislott nö Maailma kino. Elik teisipäeviti pärast OP!i ei ole ETVn enam nn väärtfilmi, vaid on kolmapäeviti kell 21:30 ETV2s maailma kino film. Valiku printsiibid on samad ning kuigi väärtfilmiks me isekeskis pole seda filmislotti enam aastaid nimetanud, siis kiputakse teda ikka väärtfilmiks hüüdma. Ja lõpuks pole ju vahet, kas me ütleme väärtfilm, maailmakino või lihtsalt film - seni kuni filmid on head ja kaasa mõtlema sundivad, seni on kõik hästi ma mõtlen.

Aga siit siis Prantsuse filmikuu info:

Oktoobrikuus kolmapäeva õhtuti algusega kell 21.30 pakub ETV2 vaatamiseks Prantsuse filmikunsti viimaste aastate linateoseid. Filmid jõuavad ekraanile koostöös Prantsuse Kultuurikeskusega.

6. oktoobril Tuukrikell ja liblikas (Le scaphandre et le papillon, Prantsuse/USA 2007)
Eduka moeajakirja toimetajat tabas ootamatult insult, mille tagajärjel tekkis haruldane „locked-in“ sündroom: ta jäi oma halvatud kehasse luku taha, olles ise samal ajal täie mõistuse juures ja loomingulises tippvormis. Pealaest jalatallani halvatud mees suutis koguni oma läbielamistest raamatu kirjutada.
Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli tundeküllane draama maalib erakordse ja emotsionaalse pildi sellest, kuidas võiks maailma tajuda mees, kes on pärast insulti üleni halvatud. Väärtfilm võitis parima välisfilmi Kuldgloobuse. Schabel pälvis lisaks Kuldgloobusele parima režissööri auhinna Cannes’is. Osades Mathieu Amalric, Emmanuelle Seigner, Max von Sydow jt.

13. oktoobril Lorna vaikimine (Le silence de Lorna, Belgia, Prantsuse, Itaalia ja Saksamaa 2008)

Noor albaanlannast emigrant Lorna on Belgias oma „euroopaliku unelma“ täitumise nimel valmis abielluma narkosõltlasest Claudyga, mis oleks kiire ja lihtne võimalus Belgia kodakondsuse saamiseks. Tehing osutuks võimalikuks ainult elukogenud abiliste toel. Kui kodakondsus käes, peaks Lornast omakorda saama fiktiivne abikaasa venelasest mafioosole Andreile, et too saaks samuti kodakondsuse.
Vendade Dardenne’ide realistlik draama võitis Cannes’is auhinna parima stsenaariumi eest, Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX ja aasta parima prantsuskeelse filmi auhinna Lumiere.
Režissöörid Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne. Osades Arta Dabroshi, Jérémie Renier, Alban Ukaj jt.

20. oktoobril Hadewijch (Prantsuse 2009)
Film räägib tänapäeva noore pariisitari enese- ja jumalaotsinguist. Režissöör Bruno Dumont uurib linateoses habrast piiri märterluse, fanatismi, usu ja pettekujutelmade vahel. Peategelane Celine saadetakse kloostrist minema, sest ta on oma pühendumuses liiga äärmuslik, ja tütarlaps hakkab uurima maailma naiivsel pilgul. Filmi käigus näib aga, nagu toimuks tüdrukuga omamoodi transformatsioon, temas leidub palju sarnast 13. sajandil elanud Madalmaade müstiku, nunna vande andmisest loobunud Hadewijchiga. Muu hulgas ühendab naisi see, et mõlemad on pärit jõukast perest. Filmi lõpp on äkiline ja ootamatu, vaatajad jäetakse küsima mitte ainult, mis võiks juhtuda järgmiseks, vaid juurdlema ka selle üle, kuhu filmi autor meid õigupoolest juhtis.
Peaosas Julie Sokolowski.

27. oktoobril LOL (Laughing Out Loud, Prantsuse 2008)
Prantsuse teismeliste elust jutustava filmi keskmes on Lola ehk "Lol", kes peab hakkama saama koolis ja oma peres toimuvaga, samal ajal aga ka noorte sõpruse ja armastuse probleemidega. Lola ema, keda mängib Sophie Marceau, on aga keeruliste suhete tõttu emakohustuste ning vastutustundetu täiskasvanuelu vastuolulises segadikus. Tänapäeva suhtlemine, kus valida on iPod, mobiiltelefon, MSN või mõni muu tehniline vidin, toob teismelise ja lapsevanema läbisaamisse veel omad keerukused.

MAHAJÄÄMUS

2010-09-28T10:04:00.004+03:00

Teinekord juhtub nii, et midagi toredat on maailmas sündinud, aga sina ei tea sellest mitte. Nii näiteks olen mina maha maganud Ükssarvik Charlie seiklused, millele kolleeg Elina asjalikult tähelepanu juhtis. Ja ei sama asi poleks tabanud Teid, siis igaks petteks panen siia lingid, mille omanikuks ise sain alles eelmisel nädalal:

http://www.youtube.com/watch?v=Q5im0Ssyyus
http://www.youtube.com/watch?v=QFCSXr6qnv4&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=eaCCkfjPm0o&feature=channel

1KM UJUMIST & 2LK TÖÖD

2010-09-25T18:22:00.003+03:00

Meil on ERRis nüüd nii, et tööandja hoolitseb oma töötajate ihu eest, elik siis me saame käia Audenteses kord nädalas ujumas. Kes tahab võib muidugi käia ka jõusaalis ja paljud mehed, sealhulgas ka mina käime korra ka kossu tagumas samas paigas, õigemini hakkame käime, sest praegu on olnud 2 trenni. See selleks. Ujunud ja tegelikult ka korralikult sportinud pole ma juuli kuu lõpust, teatavatel ebamugavatel põhjustel, mis kaasnevad meditsiiniliste protseduuridega ning mille tõttu tuleb spordist paari kuu vältel pigem hoiduda, kuid samas on need protseduurid eluliselt tähtsad, nõnda et neist mööda vaadata ka ei saa.

allikas: http://www.audentesfitness.ee/sample-templates/

Seega siis olen taas vormis ja teen sporti. Täna ujusin kilomeetri ja täitsa aitas. Sõber Hanno rassis samal ajal kangidega ning pärast istusime niisama saunas ja ajasime juttu. Igavesti mahe laupäevane pärastlõuna. Ujumist mäletasin kenasti ning 35 minutit vaheldumisi konna ja krooli ujuda väikeste pausidega oli pigem nagu soojendus, aga kindlasti mitte nagu karm trenn. Järgmine kord tean veidi tempot ja distantsi ka tõsta. Momendil mingeid eesmärke pole ja liigutan lihtsalt sellepärast, et tahan ja naudin seda kõike.

Märkimisväärne on muidugi aga see, kuidas kerge kehaline koormus aitab tööd teha. Ma arvan et ma kirjutasin praegu ehk umbes 25 minutiga 2 lk võrdlemisi rasket ja olulist teksti, sealjuures mõte jooksis sama kiiresti nagu gepard, kes kõige muu hulgas peaks olema maailma kõige kiirem loom, saavutades lühemal distantsil kiiruse 120 km/h.

Allikas: http://www.flickr.com/photos/schani/32966097/

Nii et tänase päeva mõte võiks olla lühidalt siis selline, kui Sul on vaja tegeleda mõttetööga, siis tasub selleks ettevalmistada ennast kerge ujumisega. Head laupäevaõhtut!

EESTI FILM - PALUN LAHKESTI KOMÖÖDIAID!

2010-09-16T11:08:00.002+03:00

Eesti film saab 2012 aastal saja aastaseks. Kuidas olete rahul viimase kümne aasta eesti filmtoodanguga. Mis on meelde jäänud ja mis kohe üldse ei meeldi? Filme on tehtud meil igasuguseid – kuid millegipärast on viimasel ajal väga paljud filmid pigem pessimistlikud ja kurvemad kui rõõmsad ja lõbusad. Samas on olnud ju Eestis suurepäraseid komöödiaid – Ervin Aabel ja Sulev Nõmmik. Enam millegipärast ei tehta komöödiaid, vähemasti mitte sellises mahus. Kas režissöörid ja produtsendid kardavad komöödiaid? Kardavad oma tõsiseltvõetavuse pärast? Kas see kartus on üldse põhjendatud? Hea komöödia pole kellelegi halba kuulsust toonud.

Või on naljakat nalja teha raske? Miks on vähemalt 75% eesti viimase aja linalugudest kurvameelsed? Kust tuleb see eesti filmile omane äng ja taak mis parmupilli saatel võtab pea kaks tundi meie elust? Filmisõbrad tahavad ju ka nalja! Raadiokuulajad on teretulnud mõtisklema eesti filmide teemal - ning saate lõpuks jõuame loodetavasti kokkuvõteteni, mis peaksid eelkõige olema huvitavad eesti režissööridele, aga ka kindlasti Eesti Filmi Sihtasutuse spetsialistidele - sest rahva hääl on teadagi ... oluline. Kell 16:05 avaneb Vikerraadio stuudiotelefon 6410613 ning on avatud kella 17:40ni. Samuti võib jätta oma mõtte siia blogisse või MisMõttes foorumisse.

16:05 KEERAKE PALUN VIKRI PEALE

2010-09-09T13:58:00.003+03:00

Lugupeetud raadiokuulajad, sõbrad, tuttavad, blogi-lugejad ja kõik teised toredad inimesed. Kell 16:05 algab Vikerraadios saade Mis mõttes? Ning mul on eriline hea meel väljakuulutada tänase saate teema, milleks on: Tervisesport.

Pühapäeval on autovaba päev ning seoses sellega toimub ka esimene Tallinna maraton ja Sügisjooks. Millised on raadiokuulajate suhted tervisespordiga? Kas me liigume piisavalt? Kui paljud tervisehädad võivad kuulaja hinnangul olla tingutud vähesest liikumisest? Sõidame autodega liiga palju – samas kui kasutada võiks alternatiive – käia jala, sõita rattaga või kasvõi rulaga.

Olge kenad, öelge sõna sekka ning kirjutage või helistage 6410613 otse eetrisse. Kõik muu on lubatud, ainult ropendada ei tohi.

KUULMISENI!

MÕNUS VIIS LAUPÄEVA VEETMISEKS

2010-09-04T20:07:00.004+03:00

Üldiselt on nõnda, et mingid katsumused ja raskused seovad inimesi. Nii on näiteks Priit Salumäe ja minuga, kes me mitte ammu tagasi läbisime 300 km ratastel. Täna läbisime selle distantsiga võrreldes lausa nalja-vahemaa. Ma isegi ei tea kui palju, aga tore oli ikkagi. Sõitsime rahulikult ja luusisime niisama Rocca-al-mare, Kakumäe kandis. Tunnike ja natukene ehk peale olime teel, lobisesime juttu rääkida ja nautisime veel viimaseid ilusaid ilmu. Sest rattasõidujaoks oli tegelikult tänane pärastlõuna täitsa mahe. Kätel oli alul natukene külm, kuid ei enamat. Samas on veidi nukker juba see, et peab pika dressiga sõitma. Lühikese dressi ajad on möödas seks suveks. Aga mis seal ikka pikalt nukrutseda, kui meenutada, et eelmisel talvel käisime me -20ga matkamas ja -15ga jooksmas, siis ausalt öeldes hullu pole siin küll midagi :)

siin väike fotomeenutus meie juunikuisest mammutsõidust:

Aga sportlik nädalavahetus tundub jätkuvat, sest homme mängin üle paari aasta taas korvpalli. Pole küll teab mis kibe käsi korvis enam, aga vanade koolikaaslastega väike sportlik pärastlõuna - see tundub väga ahvatlev plaan olevat. Meie koolisüsteem on teatavasti selline pikk - et 12 aastat veedad mõne selliga koos. Seegi on piisavalt pikk aeg, et isegi kui vahepeal pole 3 aastat näinud, siis jällenägemise üle on ühest küljest hea meel, teisalt aga on tunne, nagu üleeile oleksid viimati suhelnud. Viimane lause sai veidi segane, aga kell on palju ja loodetavasti andsin siiski mõtte edasi - st koolivennad on koolivennad ja selle sõna teise poolega on juba kõik öeldud.

Sport seob inimesi ja reeglina positiivselt.

SEVILLA HABEMEAJAJA

2010-08-22T10:38:00.003+03:00

Taasiseseisvusmispäeva õhtul käisime Triinuga ooperis. Et Moskva Novaja Opera oli nii meeldiv ja leidis võimaluse Birgitta festivali asjus läbi astuda, siis ei pidanud ka meie paljuks seda suurepärast võimalust kasutada. Piletid olid 400 krooni tükk ja neid oli saada vaid viimasesse ritta, aga see meid eriti ei morjendanud, sest tahtmine väga heas esituses väga lõnusat ja toredat ooperit näha oli suurem. Juhatas Eri Klas - muhe ja vahva nagu ikka, orkester oli samuti Moskva uue ooperi oma. Solistide kohta võib muidugi öelda, et Figaro osatäitja on muuhulgas seotud näiteks Metropolitaniga. Ei mingit pingutust võrdlemisi tehniliste aariate soorituses. Mõnus. Päris tore oli see ka, et kogu lugu oli toodud 1920. aastatesse. Tore kiiks.

(pilt novayaopera.ru)

Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli ebaviisakus. Ja ebaviisakus justnimelt publiku poolelt. Kui ikka käes on etenduse finaal - siis Sa ei tõuse püsti ja ei lähe riietehoidu, WCsse, suitsu tegema, parklasse või ma ei tea kuhu kohta osad külastajad läksid. See on esinejatele ja teistele ooperikülastajatele näkku sülitamine. Ma ei ole eriline vingukott, aga selline matslus ajas mul harja punaseks küll. Kui inimene on võtnud tulle Birgitta festivalile, ooperit vaatama - siis kannata see 5 minutit veel ära ehk? Teine lahe asi on muidugi see, et parklasse jõudes kaob ju alati igasugune üksteisemõistmine. Nii keeras mulle üks Toyota Priusega (NB! tegemist on loodustsäästva autoga) vend ette - nö kiilus vahele, ei suunda, ei midagi - et lihtsalt võita 15 sekundit ning söösta ummikusse enne mind. Sellistes olukordades tunnen ma ennast kurvalt. Mul tekib kohe küsimus, kas see tähendabki seda ühtehoidmist ja kartulikoorte söömist, mida me nii kangesti 20 aastat tagasi üksteisele lubasime? Kas selleks on meil oma riik, oma lipp ja oma keel - et me saaksime teineteise vastu olla ebaviisakad, nõmedad ja ülbed? Ma loodan et mitte.

Vot selline Taasiseseisvumispäeva lõpp siis. Aga ooperielamust ei suutnud see väike vahejuhtum siiski vähendada.

FLUIDUM

2010-08-17T11:17:00.004+03:00

Otseeetriga on kummalised lood. Kui tükk aega pole teinud, siis Sul võib küll mitmeaastane kogemus olla, aga esimene kord on ikka nagu oleks 1. september ja Sina oleksid koolilaps. Imelik. Selles on mingi sõnul seletamatu võlu. Ega telemaja stuudios ju midagi teistmoodi ei ole kui tavaliselt, kaamerad seisavad püsti, nende taga head operaatorid, kusagil kaugemal helirežissöör, režissöör, toimetaja, valgustaja, produtsent. Aga kui administraator ütleb 3 minutit ja aeg hakkab prožektorite valguses tiksuma otseeetri poole, siis toimub midagi - õhku lendab mingeid nähtamatuid aatomeid, mis löövad stuudio kergelt värelema. Inimesed võttavad asendid sisse, närvid lähevad pingule, pinge tõuseb. Aega on 1 minut. Sa vaatad saatejuhina veelkord oma märkmeid, kuigi tead, et sellest nii ehk naa mingit kasu pole, sest kõik on ammu selge. 30 sekundit, 20, 10. Läheb saatepea, algab saade. Enam ei jõua mõelda sellele, et mis ja kuidas - nüüd sa oled lihtsalt nende aatomite meelevallas ning teed kõike nii nagu stsenaariumis valmis mõtlesid. Tund möödub nagu minut, aga milline minut see on? Nauditav - kutsutud külalised on kõik põnevad persoonid, intervjuud - mis on nagu mäng kahe inimese vahel kulgevad küll kiirelt, kuid edukalt. Jõuan mõelda, et loodetavasti on vaatajal sama huvitav kui mul. Saade saab läbi. Korraks on tühjus. Pinge hakkab maha minema. Pea tuikab kergelt. Võtan grimmi maha, kurat, vara. Promo on tegemata. Uuesti mikker külge ja promod. Nüüd on kõik, viskan sõbra toimetaja autoga ära ning lähen koju. Trincu tukub juba. Käin koertega ära, üritan magada. Und ei tule. Vaatan mingit suvalist filmi - ikka und ei tule. Pinge pole lõplikult kadunud mu seest. Lähen voodisse. Vähkren paar tundi - lõpuks märkamatult uinun. Hommikuks on peavalu kadunud. Vaatan saate üle. Enam vähem olen rahul. Keha ja meel on endiselt ergas, ootan juba järgmist saadet. Televisioon pole nagu narkootikum. See on nagu veri, mis voolab Sinu soontes. Kui sa annad 3 piiska, üle telemaja läve astudes, siis oled Sa andnud kõik. Päris lahti, ei saa sellest vist enam kunagi - nii vähemasti tundub mulle, kui ma vaatan oma vanemaid kolleege, kes isegi ETVst eemal olles, peavad teda salajas ikkagi kalliks...

UUDISED TELEMAJA HANKEOSAKONNAST

2010-08-09T10:50:00.015+03:00

Niisiis - nüüd pisike ülevaade sellest, mida on sügisest oodata ETV ja ETV2 kanalitele. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, on mida oodata! Juttu tuleb Hankeprogrammist, ehk siis neist saadetest, mida mujalt maailmast eesti vaatajale varutakse.

Kuna “Väike maja preerias” on sari, mis mõnede arvates võiks olla hea igapäeva sarja sünonüümiks, ning silmas pidades nüanssi, et peaaegu põlvkonna jagu inimesi pole seda sarja näinud, otsustas ETV tuua pereväärtusi au sees hoidva Väikse maja preerias Eestisse – mistap on kõigil võimalus see kvaliteedile rõhku panev USA sari uuesti ära vaadata. ETV on ostnud Metro Goldwyn Mayerilt (MGM) sarja kõik hooajad, seega jõuab eesti televaatajani 205 episoodi.

Teisipäeviti jätkub draamasari “Kodutänav”.
Kui see lõpeb, jõuab eetrisse BBC sari Married, Single Other. Vahel võib mõnel sarjal olla vaid kuus osa, kuid need osad on nii võimsad ning liigutavad Sind inimesena nii hinge põhjani, et mõju, mida see sari avaldab on suurem – kui me arvatagi oskame. Married, Single Other on sari inimestest, elust, aga ennekõike armastusest ja tunnetest. Tõenäoliselt on tegu ühe viimase aasta maailma parima sarjaga ja seda päris ausalt, ilma turunduslikku ülepaisutatud udujuttu takerdumata. Kes vaatab, see saab ise aru!

Reedel jõuab ekraanidele HBO kauaoodatud sari Pacific, millega ETV tähistab ühtlasi ka teise maailmasõja lõpu aastapäeva. Tom Hanksi ning Steven Spielbergi produtseeritud sari keskendub Teisele maailmasõjale ning eriti Vaiksel ookeanile aset leidnud võitlustele.

Kui 10 osaline Pacific lõpeb, alustame samas kohas BBC sarjaga Spooks, mis muudab reede õhtud väga seikluslikuks – sest Briti luure MI5 töödest ja tegemistest pajatav sari on umbes nagu James Bondi filmid, ainult et kõik kaasaegsed ja isegi ehk veidi põnevamad.

Laupäeviti kell 21:35 jätkub oma tuntud headuses – Kiirabihaigla, millest tänaseks on võrsunud kümneid kloone – kuid päeva lõpuks on siiski vaid üks Kiirabihaigla ja see jookseb ETVs.

Pühapäeviti jõuavad eetrisse humoorika Minu pere uued osad.
Pühapäeva õhtul jätkub Briti krimi õhtu – juba eestlastele armsaks saanud Midsomeri mõrvad jätkuvad juba 12. hooajaga, neile järgnevad Miss Marple ning Lewis’e uued hooajad.

Jõulukuul on aga plaan vaatajaid üllatada uue kolmeosalise sarjaga Sherlock.
Võrdselt ETVs jooksva Hercule Poirotiga on ikooni staatust nautiv Sherlock Holmes alati moodne mees – lihtsalt maailm on vanemaks saanud. Nüüd on Holmes nii tagasi kui olla saab, kergesti ärrituv, tark, raske iseloomuga ohtlik mees. Peasoas näeme Benedict Cumberbatchi. Aga kui on Holmes, siis peab olema ka Watson. Ootamatu kohtumine Afganistani sõjast naasva John Watsoniga (Martin Freeman) viib kaks täiesti erinevat meest kokku, ent Holmesi intellekt segatuna Watsoni pragmaatilisusega, moodustavad murdmatu liidu, mis kurjategijate jaoks on tappev sõna otseses mõttes. Ilma igasuguse kahtluseta võib öelda, et see Sherlock, on uue generatsiooni Holmes. Suurbritannias tõi sarja juulis esilinastunud esimene episood telerite ette üle 7 miljoni vaataja.

Iga asi saab kord läbi, aga enne veel kui kõik Südameasja osad läbi saavad – toome vaatajani kaks viimast hooaega – mis on nii uued, et kõik osad pole veel Inglismaalgi nähtud. Kui aga Südameasi siiski lõpeb, algab samas ajavööndis kõrval külast pärit sari The Royal. Südameasja kvaliteedi märgiga ära harjunud vaatajad ei pea muretsema, sest sari on samadelt tegijatelt ning jälgib Whitby haiglapersonali rõõme ja muresid. Oluline on märkida, et paljud Südameasjast tuntud tegelased peavad võimalikuks põhjusel või teisel sarjast läbi astuda, teiste hulgas Claude Greengrass. Sarjal on 87 osa.

Esmaspäeva õhtuti eetrisse jõudvad päevakajalised Välisilma dokid jätkuvad. Nad on värsked! Vinge avalöögi selleks annab palju kõneainet pakkunud, Sundance˙i festivalil parima dokumentaalfilmi auhinnale kandideerinud Andrei Nekrassovi film „Russian Lessons“, mis jutustab 2008. aasta augustisündmustest Georgias, näidates tõelist uuriva ajakirjanduse tipptaset ning paljastades haaravalt Vene-Georgia sõja juures seni rahvusvahelisele avalikkusele teadmata tahke. Kindlasti tasub välisilma dokkidel silma peal hoida – eetrisse on jõudmas nii festivalidelt tunnustust saanud dokfilme kui erinevaid teemakuusid!

ETV loodusdokide valik algaval sügishooajal on tõeliselt põnev ja mitmekülgne, oodates kõiki loodusehuvilisi uutele rännakutele nagu ikka - laupäeva õhtuti. Kui september möödub meil koos BBC võttegrupiga Aafrikas ning oktoober Uus-Guineal, siis novembris suundume koos sarja „Wild Russia“ meeskonnaga juba pisut pikemale reisile Venemaa avarustesse - tutvume sealse äärmiselt mitmekesise looduse ning peagi juba harulduseks muutuvate loomaliikidega.

Hiljem võtame ette juba pisut pikema ja äärmiselt meeleoluka ekspeditsiooni koos tuntud Briti koomiku Stephen Fry ja loodusteadlase Mark Carwardine`ga.

Eesti uued ja peaaegu uued dokumentaalfilmid on leidnud omale kindla pesa kolmapäeva õhtuti kohe peale Foorumit. Ka uued Eesti lood on alates novembri lõpus selles reas.

ETV2

Kui nüüd tähelepanelikud väärtfilmisõpradest lugejad kibrutavad juba murelikult laupa, siis selleks pole mingit põhjust. Sest väärtfilm ei kao kuhugi – ta on lihtsalt meie teises kanalis, mis pärast digipööret peaks olema kõigil nii ehk naa puldil nupu number 2 all. (kui millegi pärast pole, siis on nüüd viimane aeg vastav vangerdus ära teha).

Väärtfilm liigub kolmapäevasele päevale harjumuspäraselt teisipäevalt, ent hea uuris on see, et väärtfilm ka algab varem, kell 21:30 – nii et järgmise päeva hommik ei pea enam väärtfilmi sõbral algama 2 tassi kange kohviga.
Lisaks paljudele väga headele linalugudele on tulemas on nagu ikka oktoobris Prantsuse filmikuu, aga nimetan ära suvalises järjekorras mõned pealkirjad, mille üle eriline hea meel on, et need meie teises kanalis eetrisse jõuavad: Once, Antichrist, Le scaphandre et le papillon, Lorna's Silence, Michael Clayton, We own the night, Gomorra, The White Ribbon, jne.

Lastefilmid on eetris nagu ikka laupäeviti ning kordusena ETV1s pühapäeva hommikuti – kus neid vaadatakse ehk enamgi – sest see filmislott on kestnud üle 20 aasta kindlasti – ning pole ka ühtegi õigustust seda lastele keelata, veel enam, vendade Grimmide muinasjutufilmid on telerite ette toonud kuuldavasti ka laste vanemad.

Pühapäeval aga on ETV2s veel eriline maius kõigile retrosõpradele ka, sest 1967 aastal valminud sari The Prisoner viib meid idüllilisse külakesse, mis osutub hoopis erru läinud agendi jaoks veidraks vanglaks. Muide Briti bänd Iron Maiden on sellest sarjast inspireerituna loonud kaks hitti: albumilt “Number of the Beasts” - "The Prisoner" ning teise loona "Back in the Village" albumilt "Powerslave".

Dokkaader pakub võimsaid autorifilme, mis juba täna kuuluvad dokumentaalfilmiklassikasse. Oktoobris on teemaks linnad, mis arenevad nii kiiresti, et ei jõua eluga sellele kiirusele kuidagi järgi (neli filmi sarjast „Cities in Speed”). Novembris on eetris filmid noortest, kes peavad tegema otsuseid, mis mõjutavad kogu nende järgnevat elu. Detsembris pühendame dokkaadri filmid armastusele.

Uue nähtusena ilmuvad ETV2 esmaspäeva õhtutesse kultuuridokumentaalid – Warholist Nollywoodini (Aafrika Hollywood), tänavakunstist moodsa arhitektuurini. Ning kuna kultuur on juba ETV2-s au sees, siis reede õhtuti alustab ka uus muusikasari „Classic albums”, mis tutvustab 70-90-date kuulsaid bände (nt U2, The Doors, Queen, Sex Pistols) läbi nende ühe albumi.

Pühapäevahommikune AegRuum alustab uute huvitavate dokidega alates 19. septembrist ning seda äsjavalminud 6-osalise BBC teadussarjaga „The History of Science“. See on sari, mida võiks näha absoluutselt iga koolijüts, õpetajatest ja vanematest rääkimata! See on lugu sellest, kuidas ajalugu tegi teadust ja teadus ajalugu, ning kuidas minevikus teadlaste poolt tekkinud ideed on loonud tänapäeva maailma. Tõeliselt huvitav ja hariv sari kogu perele! Novembris viime aga vaatajad universumi avarustesse, näidates 2-osalist sarja „Journey to the Universe“, küllaga müstikat ja põnevust peaks aga pakkuma dokfilm „Mayan Prophecies and Crop Circles“, valgustades meid erinevatest maiade ennustustest ning otsides põhjendusi kummalistele sümbolitele viljapõldudel. Aasta lõpetame aga uue kaasahaarava BBC sarjaga „How Earth Made Us“, kus olulisteks märksõnadeks on geoloogia, geograafia ja kliima ning nende roll inimkonna arengus. Sari julgete ideede ja visuaalselt rabava kaameratööga!

AUGUST, FANTOOMPUUHUNNIK JA MISSIAASTA LÕPP

2010-08-02T10:37:00.006+03:00

Mis te arvasite, et ma rahmin oma maratoni ja Vätternrundani ära teha ja siis lasen treeningutega kohe tuima näoga edasi? Ei arvanud ju nii? :). Ja minu väikest teletöötaja paksu keha silmas pidades, poleks see olnud vist ka päris mõistlik samm või mis?

Öeldakse, et maratonist taastumine võtab aega - 1km 1 päev. Kui maratoni oli 42 km ning kahe nädala pärast tuli 300 km-ne jalgratta ots veel peale - siis ma isegi ei viitsi praegu täpselt arvutada - kui pikk see taastumine pidanuks olema. Igal juhul võtsin ma omale taastumiseks juuli kuu, sest juuni lõpus lasin veel mõningad taastavad rattatreeningud peale. Et juulisse oli planeeritud ka kolmenädalane puhkus, siis oli kõik täpselt tiptop ning ma nautisin puhkust oma abikaasaga südamest.

Põhilise osas olime me Saaremaal - mis juhtimisi on üks meie lemmikpaiku üldse. Leisi kandis üürisime ühe väikese osmiku ja lasime jala sirgu seal. Iga päev käisime ujumas - kui täpne olla siis Tuhkana rannas - mis on küll üsna rahulik aga selle eest hiiglaslikult ilus rand. Koerad said ujuda lähedalasuvas tiigis, sõbrad käisid külas, hea söök - üsnaga, kõik asjad... Nii et ma ei tea kas see nüüd oli elu parim puhkus, aga vähemasti oli see nii lõõgastav, et ma esimesel nädalal ei viitsinud linnas isegi liikluses kellegi peale vihastada :)

Mis treeninguid puudutab, siis ujumised olidki ainsad treenigu moodi asjad, mida ma juulis tegin - aga see oli hea, sest kui kristalselt aus olla, siis viimane rattatreening oli põlvele hirmus valus. Ning osalt seetõttu ma ka pikema puhkuse endale lubasin.

Augustit - mis algas pühapäeval ehk siis eile, alustasin ma küll väga tormakalt, nii et praegu on isegi lihaseid taas tunda, nimelt siis 5 tunnise treeninguga. Treenisin seda korda koos oma emaga, kes on väga vastupidav ning tubli inimene muide. Ja treeningu iseloom seisnes puude laadimises kärusse, käruga nende kuuri kärutamises ning kuuris riita paigutamises. Lisaks sellele tuleb märkida, et tegemist oli fantoompuuhunnikuga, mis mitte ei kahanenud, vaid kasvas. Vähemasti nii meile tundus. Aga õhtuks oli see fantoompuuhunnik kadunud, seega tuleb tunnistada meie paremust antud võistluses.

Mis nüüd algavat spordihooaega puudutab, siis pole mul otseselt mingit sportlikku eesmärki välja käia. Aga ma üritan liigutada edasi nii tublilt kui vähegi võimalik. ETVs ma sel aastal Teid spordile innustamisega ei kurna, sest IS ja IS2 on minu jaoks ennast õigustanud ning ma julgen öelda, et minu missiaasta on läbi :)Ja igasugused tõestamist vajavad küsimused on tõestatud. Seda enam, et eesmärgid ja tähtsad sündmused ootavad Trincut ja mind meie elus niigi - aga neil me pikemalt ei peatu, sest mõni asi võiks ikka endale ka jääda, kas pole?

Eeloleval nädalavahetusel on muide Pühajärve triatlon tulemas, nii et kõik kes pole veel plaane 7. augustiks teinud, siis miks mitte minna vaatama ühte vägevat spordivõistlust - tublimad muidugi saavad ise ka kaasa teha. Aga siit fotomeenutus:

Blogi plaanin edasi pidada. Kirjutada erinevatel teemadel - sealhulgas kas sel või järgmisel nädalal ka päris põhjalikult ETV ja ETV2 uue hooaja hankeprogrammist - sest päris palju uusi ja ägedaid asju on tulemas. Aga kindlasti ka rattasõidust, spordist, filmidest ja muidugi 16. augustist ka Suveniirist - ehk siis ETVs kell 20:05 eetris olevast suvesaatest. Missuguseks blogi nüüd täpselt kujuneb - seda ma veel ei tea - aga pole vist mõtet praegu asja katki jätta, nii vähemasti mulle näib. Igal juhul on mul hea meel, et Te aegajalt siin lugemas käite ning loodan, et Teie suvi oli mõnus ja sügisel on Teile varuks toredaid üllatusi.

VÄTTERNRUNDAN 2010

2010-06-20T19:52:00.010+03:00

Rootsi keeles tähendab Vätternrundan minu meelest ümber Vätterni järve sõitu ja iseenesest võiks ju küsida, mis siis selles nii erilist on? Ümber Harku järve n. joostakse ja samuti ümber Viljandi järve, asi see siis jalgrattaga ümber Vätterni järve sõita pole? Tegelikult on küll, sest see tiir tuleb kokku 300 km. Seda on umbes sama palju, nagu 3 korda ümber Võrtsjärve – kui siin võrdlusi tuua Eesti siseveekogudest. Ja nagu mu selle aastane võistluskalender ette nägi, oli suve teine suurvõistlus 2 nädalat peale Stockholmi maratoni just seesama ümber järve sõit. Kui maratoni kohta öeldakse, et jooksust taastumine võtab aega 42 päeva, siis kahjuks nii palju aega meil Priit Salumäega ei olnud, oli napp 14 päeva ja sellega pidi hakkama saama.

Seiklus algas Tallinna Sadamas neljapäeval peale tööd. Istusime Priidu autos, Endel, Priit ja mina. Endel on Priidu töökaaslane ja muhe sell, kes oli nõus meid sõidutama – kuna pärast Vätternrundanit ei tohi võistlejad 6 tundi autoga sõita – seda aga oli täpselt nii palju, et meie oleksime oma laevast maha jäänud – kui Endel poleks saanud tulla. Ja muide politsei kontrollis seda, et osalejad ei sõidaks.

Nii, istusime Tallinna sadamas, rattad katusel, ja ootasime pääsu laevale – mis sujus imehästi, sest Tallinki inimesed olid ülimeeldivad ja muide ka pärast hiljem mitmes situatsioonis demonstreerisid sõbralikku ja inimese poole pööratud asjaajamist. Saime laeva, panime oma kodinad kajutisse ära ja tutvusime laevaga – misjärel otsustasime rootsi lauda sel õhtul mitte minna – vaid tegime Priiduga pastapeo. Pastapidu on üsna tavaline nähe enne vastupidavus-võistlusi või pikemaid sõite, sest see laeb süsivesikutega, mida sõites või joostes kõvasti kaotatakse. Koorene kukeseenepasta oli ja pidu seisnebki selles, et süüakse pastat. Endel sealjuures lubas enesele pisikese hamburgeri friikatega, et olla menüü asjus nüüd täpne, kuid ka tema oli meie peol täieõiguslik ja oodatud külaline. Pärast pastapidu midagi märkimisväärset ei toimunudki enam – vaatasime veel kajutis jalkat ja uni tuli päris kärmelt.

Hommikul olime Stockholmis õigel ajal ning põrutasime kohe E4ja pidi Motala poole. Motala on siis see linnake, kust Vätternrundan alguse sai. Eriti seiklema ei pidanud, sest meil oli GPS, aga natukene pidi ummikus passima, sest märkimisväärseid ümberkorraldusi oli seoses kuningatütre pulmadega Stockholmi liikluses. Siinkohal ka õnnesoovid Printsess Victoriale ning Prints Danielile nende tähtsa päeva puhul. Kaunis paar ja palju armastust.

Motala poole liikus palju masinaid, millel rattad katusel – meie sealhulgas. Tegime vahepeal ühes ette juhtunud Statoilis peatuse – mõtlesime et läheme kõrvalolevasse restorani, aga kokkuhoiu mõttes läksime ikkagi Statoili ja tegime võikud, sest restoranis midagi üliisutavat ka parasjagu silma ei hakanud. Sõime veel toredalt ühe suurema kaljunuki peal, märkamatult hakkas hinge hiilima juba pisike ärevus.

Motalas olime kohal umbes 3 tundi enne starti. Esimese hooga oli me märgitud stardiaeg kell 1:42 öösel, aga me pidime selle ära muutma, sest kui me startinuks siis, siis laevale ei jõudnuks. Sestap 100 SEKi nägu ja saime stardi tõsta varasemaks – kella 19:42ks. Tore. Kohapeal selgus, et olgugi et nii Priidu kui minu Scotil olid peal esituli ja tagatuli, siis peab veel ropult helkureid peale kruvima, mida meil mõistagi polnud. Aga meie masin parkis nii kenasti rattapoe ees, et saime vajaminevad helkurid siiski suuremate takistusteta peale. Vahepeal oli aga kell juba lõunatunnist ammu üle läinud. Meie söök oli aga olnud hommikune puder laevas ning lõunane võiku kolmnurk Statis – seda oli selgelt vähe. Seega läksime ja tegime veel ühe pasta Bolognese kohalike türklaste juures, kes pidasid pizza ja pasta kohta samuti sisuliselt meie auto vastas. Siis selgus, et ma, vana oinas, olin siiski unustanud osta sisekummid – seega siis tuli see ka veel siva osta – ja seda me ka koos Endliga tegime – sest lisaks kõigele muule on Endlil veel selline suur väärtus, et ta on ilmselt üks parimaid rattapoe asjatundjaid, keda üldse on võimalik leida. (ja mitte ainult Eestis, sest ka rootslased pidid tunnistama tema jõulist asjatundlikkust).

Riietusime autos. Alussärk, rattapüksid, pikad rattapüksid, rattajakk – windstopper, rattamüts, kiiver, prillid, sokid, kingad selga ja jalga. Rattajaki taskusse 3 geeli, tagavarakumm, vihmajakk, 3 salvrätikut igaks petteks, rattale külge 2 pudelit kange energiajoogiga, juba olid küljes niisiis eelpoolkirjeldatud lambid – millest viimasel hetkel selgus, et Priidu tagumine lamp ei töötanud, mistap ka väike lisanärvipinge, sest polnud päris selge, kas starti lubatakse või mitte.

Meie stardigrupi number oli 333 ning jõudsime õigel ajal starti. Tulega löömaks ei läinud, seega täpselt kell 19:42 võeti meie eest nöör. Start!

Alguses oli tempo väga rahulik, sest ees sõitsid 2 mootorratturit, aga kohe nende järel olime ka meie, sest me põrutasime Priiduga ikka kohe ees minema. Pärast kilomeetrit lasid mootorratturhiired minekut ja edasi läks piki järvekalda teid sõit esmalt lõunasse, Jönköpingi poole. Kui sõidetud sai 60 km, ütles Priit, et näed veel 5 korda samapalju veel sõita. Aga esimesed 100 km olidki päris mõnusad, ilm oli päikeseline, pealtvaatajaid oli palju, need innustasid vägevalt ja hea oli sõita. Depood ehk peatuspunktid olid umbes iga 40 km järel. Esimesse depoosse ja viimasesse depoosse me kunagi ei keeranudki, teistest käisime läbi ja tankisime oma joogipudeleid ja ennast. Peamiselt banaani, hapukurgi, magusate saiakeste, tee, energiajoogi, veega. Depoodes käisime ka ennast kergendamas, sest seda tuli teha tihedalt, kuna jõime päris palju.

120 km kandis läks minul isiklikult raskeks. Enne seda oli olnud just mõnus sisetingimustes depoo, aga oli pimenemas ja sealt edasi läks ainult keerulisemaks. Isegi ütleme 150 km oli võimalik veel nautida sõitu, kõik see, mis pärast tuli, oli julm. Minu jaoks vähemalt. Kui pimedaks läks, siis hakkas kohe ka sadama. Ratas oli muidugi kõva, pidas kogu valule kenasti vastu ning sealjuures veel vägagi hästi, ühtegi järeleandmist ei toimunud – siinjuures on oluline tänada ka Hawaii Expressi mehhaanikuid, kes tegid väga head tööd.

Priit Salumäe kohta tahan ma öelda seda, et kui teda ei oleks minuga koos sõitmas olnud, siis üksi poleks ma seda sõitu ka läbinud. Priit aitas mind ülimalt palju ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Hea on, kui Sul on Sõber, kes rohkem teeb kui räägib, aga kelle peale võib kindel olla. Okei – korra me läksime peaaegu riidu ka – sest enne sõitu oli meil juttu poole peal tehtavast lasagne peatusest – kus pidime sööma nii et küll saab. Kui see peatus tuli, siis Priit tungivalt soovitas mitte kuiva, sooja, maitsva lasagnega sööklasse minna, vaid tegime mingi näruse 3 minutilise saiapeatuse, joogipudelid täis ja kohe edasi. Vihma sadas nii et tolmas, aga tagantjärele mõeldes oli see hea otsus, sest kui ikkagi väga kehva ilmaga korra sooja sööki mao täis sööd ja juba elu natukene ilusamana tundub – ning siis pead minema koerailma kätte, siis see võib olla raske. Riidu me mõistagi oleksime peaaegu läinud sellepärast, et mina tahtsin omale lubatud lasagnet ja viimased 50 km olin ma sellest ka päris palju mõelnud. See selleks, seda lasagnet kunagi ei tulnud.

Vihmajakid olime mõlemad juba ammu selga pannud, tuled ratastel põlesid ja sõitsime edasi, nüüd juba pikalt põhja suunal. Siga raske oli. 200 km sai sõidetud – põlved juba valutasid natukene, peamiselt sõitsin Priidu tuules, aga kasutasin ta abi ka tõusudel – selge oli see, et hakkan väsima ning midagi tuli ette võtta, et mitte 15 km/h kulgeda. Kui kiiruseni juba jõudsime, siis meie keskmine kiirus oli kogu distantsi vältel 27,3 km/h – tippkiirus 63,2 km/h. Peale ühte peatust, sattusime kokku kahe kogenud ratturiga, kes sõitsid Bianchi ratastega – istusime nende taha – seal oli veel 5,6 meest ning peagi oli selge, et see oli ülimalt hea otsus. Ma nimelt olin juba hakanud nii väsima et ei saanudki aru – kas olin saanud haamri või on veel midagi sees, mida välja panna. Igal juhul vilistasin ja palusin Priidul aeglasemalt sõita vist vähemalt 100l korral küll kogu selle distantsi jooksul. Nii, ja hoolimata 208ks kilomeetriks juba väljakannatamatuks muutunud põlvevalule otsustasin hammastega kinni hoida sellest grupist ja see ka õnnestus. Kuigi alguses oli valus nii mis kole, punnisin edasi. Ja saime seal grupis edasi sõidetud ligi 50 km. Priit oli muidugi ülitubli – ta oleks sõitnud ilmselt 45 km/h selle sõidu algusest lõpuni läbi. Pealegi on ta kahel korral läbinud Norra 500 km rattasõidu ning mis siin pattu salata – ta on ju Paris-Dakari rattaralli võitja ka. Aga see selleks. Mind see tol hetkel eriti ei lohutanud, et Priit tubli on, sest ise pidin ka pingutama ja nii ma siis ka tegin.

Istusime oma Scottidega Bianchi meeste tuules kuni saabus 260 km depoo. Vihma sadas endiselt, aga oli läinud juba valgeks. Tegime viimase peatuse jõime kohvi ning otsustasime, et nüüd põrutame maksku mis maksab lõpuni välja, viimases peatuses ei peatu, ent meie tuuletegijad peatust ei teinud, mistap pidime uue grupi leidma. Jalgratta seljast maha saamine oli juba üsna raske. Nii, aga peale saime taas ja sõit läks edasi. Leidsime erinevaid gruppe, aga päris lõpuni üheski sees ei istunud. Miks grupis on parem? Seda põhjusel, et tuuletakistus on väiksem ning kui keegi teeb ees teed, siis on väiksema pingutusega võimalik sõit ära sõita. Öeldakse ka, et grupis sõidad nagu ema süles.

Viimane 280 km depoo läks mööda, sõitsime edasi, nüüd tekkis juba mingi sportlik viha – nii vähe on jäänud, sõitsime ja vajutasime edasi. 15 km lõpuni, 10 km lõpuni, 6 km lõpuni – teeääres oli mehi, kelle kumm oli katki läinud n. 5 km ja 2 km enne lõppu – milline nöök see võis olla – 2 km ja sa pead läbikülmununa kukkuma veel kummi vahetama.

Meil oli Priiduga õnne. Läbi olime külmunud küll, aga vaatamata sellele pidasid rattad, kummid ja mehed ise vastu. Ajaga 12 tundi ja 5 minutit olime Priiduga finishis. Siit saab vaadata meie perekonna nimede järgi ka tõendust: http://brm1.vatternrundan.se/default_vr_en.htm Mingit tunnet peale heameele eriti ei olnud, õnne eriti ei tundnud, hea meel oli sellepärast et see sõit läbi sai. Umbes 7 tundi 12st sadas, sõitsime öö läbi ja kell oli hommikul 8 paiku. Ajasime autos maganud Endli üles, sõitsime pesemisruumide juurde, saime vahetusriided kätte ja tegime pikema sooja dushshi. Ühtegi kuiva kohta ei olnud, riided olid läbiligunenud ja jalad olid väga valusad, eriti põlvedest. Aga kõigele vaatamata, on see üpris vägev, et me selle Vätternrundani ära tegime. Seda pole just väga paljud eestlased läbinud – aga mõned on. Minu koolivend Matti Maasikas näiteks ütles, et tema jaoks oli see aastake või paar tagasi väga raske kogemus. Minu jaoks oli see kindlasti elu kõige raskem katsumus siiani. Midagi nii julma, pole ma pidanud põhjusel või teisel läbi tegema, aga samas on seda parem tunne praegu, et see siiski on võimalik ja läbitud. Priit Salumäe ja Toomas Luhats koos suutsid läbida Vätternrundani. Võimas värk!

STOCKHOLMI MARATON 2010 OLI SELLINE...

2010-06-07T22:55:00.015+03:00

Algas meie reis maratonile reedel kell 17 Tallinna sadamast, mil siirdusime kooseisus Triin Luhats, Priit Salumäe ja ma Stockholmi suunduvale Tallinki reisilaevale. Igavene tore laev oli ja ma pean ütlema et ka ülimalt meeldiv laevapersonal. Meil oli aknaga kajut ja kui olime oma kodinad kohale vedanud, siis läksime laeva vaatama. Poed, söögikohad ja muu sai suhteliselt kiiresti selgeks, misjärel tegime kerge eine Rootsi lauas. Rõhk sõnal kerge, sest enne maratonijooksu ei ole oma naha vahet väga mõtet täis parkida ka. Mingit karaoket, tantsu, pidu meie jaoks sel õhtul ei toimunud ja nii rohke huumori saatel igaüks oma koikule kobiski. Erilist närvi ei olnud ja mu meelest magasid kõik suhteliselt kergesti selle öö üle.

Hommikul kui laev hakkas sadamasse jõudma ja sööma läksime, siis oli juba olukord teine. Kuivõrd Trincu sõi varem ja veidi paremini, siis meie Priiduga läksime suhteliselt mõtlike nägudega putru sööma. Väga ei isutanud ja eriti ka süüa ei tohtinud. Putru võis. Arutasime natuke jooksu üksikasju, aga ei midagi väga sügavat. Selline väike murenoot jäi nagu õhku, muidu väga positiivse ellusuhtumise varjus.

Tore seiklus oli Stockholmis kohe sadamas taksoga. 3 kuud Stockholmis elanud, ilmselt egiptlasest taksojuht, ei suutnud aru saada meie hotelli nimest, ega aadressist ning olles kõigi sadamas olnud taksojuhtide käest asja uurinud asusime ikkagi siis hotelli poole teele, et asjad ära panna. Tal oli küll ka masinas GPS, aga seda ta kahjuks käsitseda ei osanud, see selleks, appi tuli kaardilugeja Triin, kes näitas näpuga kuhu tuleb sõita. Kui me olime jõudnud hotellile juba võrdlemisi lähedale, siis otsustasime oma pakkidega teed jätkata jalgsi, sest egiptlasest noormees ei osanud kaugemale meid kahjuks viia. Aga see selleks, kõik mis kehvasti algab, ei pea veel kehvasti lõppema.

Hotelli jõudsime kella 11 paiku, õnneks saime ühe toa kohe ka kätte (aga check-in time oli umbes 15, 16 ajal), mis osutus äärmiselt heaks ja vajalikuks – seda eriti meie järgmisi toiminguid silmas pidades.

Et maratonil hästi läheb – peab ennast korralikult vaseliiniga kokku võidma. Strateegilised kohad siis eelkõige. Jah see kõlab võikalt ja veidralt, aga tuleb igasugune vastikustunne uihjaaih unustada, tuub lahti keerata ning asjaga pihta hakata. Ma küsisin eelmisel õhtul laeva poest kummikindad, mida nägin ühel tootenäidiseid pakkuval proual terve kasti olevat, mistap oli enda võidmine oluliselt lihtsam.

Aga ilma naljata – vaseliiniga võidmine on oluline seepärast, et pärast ville, hõõrunud kohti ja muud sellist poleks. Kokku tuli teha tagumikuvahe, jalgade vahe, varbad, kaenlaalused, kintsude siseküljed. See tehtud – hakkasime nibusid teipima (jutt käib minust ja Priit Salumäest). See on vahalik selleks, et pärast maratoni särk verine poleks. Nimelt hõõrub särk rinnanibud nii ära, et need hakkavad verd jooksma. Kui nibud kinni teipida, siis jääb see ebameeldiv kogemus ära.

Riietumine, pulsivöö ja kell peale, sokid, tossud, müts, dressipluus, võistlejaankeet ja me olime valmis.

Edasi läksime metrooga olümpiastaadioni peatusesse. Mõtlesime veel, et näed läheme natukene, vara, aga parem sörts varem seal olla kui hiljaks jääda. Meie ettevaatus osutus mitte ainult vajalikuks vaid isegi hädavajalikuks. Nimelt selgus kohapeal, et registreerimine lõppes kell 12:30, meie olime kohal 12:52. Ma ei tea kuidas Priit, aga mina jõudsin korraks ehmatada. Siiski juhatati meid siva kotti võtma ning saime registreeritud ja asjad kätte. See oli ikka eriline nibin-nabin värk kui nüüd kristalselt aus olla. Sest ilma numbrita joosta ja pärast öelda, et tegin sellise ja sellise ajaga – see olnuks sama hea mis üldse mitte joosta.

Kotis olid number, ilus valge müts, kiip – mis kinnitati vasakule jala tossule ning mõned bukletid, millega polnud midagi teha. Tund enne starti oli mul vaja ära ängistada maitsev lõuna – ehk siis üks powerbari shokolaad, mis eriti hea välja ei näinud, aga maitses enam vähem. See andis siis nö stardikiirenduse. Numbrid ja kiibid peale, kotid hoidlasse, Trincule musi (ainult mina, Priit mitte) ja oma stardikoridori otsima. Meie stardigrupp oli F ning selleks, et sinna jõuda tuli palju seista ja oodata. Kell 13:45 olime aga kenasti laial tänaval Stockholmi olümpiastaadioni ees ning hakkasime starti ootama. Priit veidi eemal, mina veidi tagapool.

Läksin vastu maratonile võrdlemisi väljaarenenud reaalsustajuga, st ootasin aega kusagile 5:15 ja 5:30 vahele, saades aru, et 5:15 oleks ehk liiga roosiline, aga samas ega väga palju midagi rohkem seal vahtida rajal ka pole, sest 6 tundi on kontrollaeg ja kui lõpetad pärast seda, siis medalit ja särki ei saa ja endal on ka vilets enesetunne ilmselt.

Oodates sain teada, et stardis on ligi 120 tubli eestlast, et Soome välisminister Stubb jookseb koos abikaasaga ning et kohe läheb lahti.

Kell 14:00 kostis kõlaritest lask ning maraton algas. Algas ta küll sellega, et mitte midagi ei juhtunud – sest minu number oli 11050 ja see tähendas seda, et olin kusagil tagumiste startijate hulgas. Vaatasin pulssi, see näitas 65, see oli ühtlasi viimane kord kui nii madalat pulssi nägin maratoni käigus. Ja läks lahti, kõigepealt rahulik kõnd, siis kiiremaks (nii kestis see umbes 7 minutit) ja siis kui stardirajatiseni jõudsime, siis läks jooksuks. Algus oli teadagi lihtne. Märkasin lipumehi, kes alguses kandsid ka suuri õhupalle. Lipumehed on siis lippudega 4:30, 5:15, 5:30 – need inimesed, kes lähevad kindlalt sellist aega jooksma. Elik siis kui tahad n. saada aega 5:15 – siis on mõistlik hoida ennast selle lipumehe taha. Ei hoidnud ma ennast kellegi taha vaid alguses läksin ikkagi väga selgelt vastavalt pulsile jooksma. Ma tahtsin et pulss ei läheks üle 158, see oli mu selline soovituslik piir, mida jälgida.

Kulgesime piki armsaid Stockholmi tänavaid ühtlase inimjoana – mis pikkamisi hakkas pikemaks venima. Alguses jooksin üksi ning testisin – kuidas siis on ka nö maratonijooksu joosta. Vaatasin väga täpselt pulssi, enesetunne oli hea – aga 5 km peal tundus mulle, et olen veidi liiga aeglane – protokoll näitab 7:18 min/km. Hea olnuks sinna 7 kanti saada – seega tõstsin veidi tempot ning loogiliselt tõusis ka pulss sinna ülemise piiri peale, kuhu ta jäi pea 30 km-ni. Mul ilmselt vedas – sest märkasin enda ees kahte triibuliste nö kohtunike särkidega soomlast. Ühel oli peas Soome maanteerattameeste müts, teisel olid lihtsalt tumedad juuksed ja parema jalapeal veeni laiendid. Miks ma neid üksikasjalikult kirjeldan? Sest järgmised 25 km veetsime koos – st nemad ees ja mina nende järel. Toredad soomlased olid. Aitasid mind väga kõvasti. Ja sealjuures nad ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt jooksid minu ees. Aga tempo – see oli neil ideaalne. Ma sain oma puuduliku soome keele oskusega neist aru, et nad rihivad kusagile 4:30 kanti aega, aga võimalik et nad ka ütlesid, et jooksevad praegu 4:30 tempos. Tegelikult vahet pole, sest nad rääkisid seda nii ehk naa omavahel, aga märgatav oli ka minu 5 km vaheaegade oluline paranemine. 10km peal oli juba 6:54 km ja 15 km peal koguni 6:46 minutit kilomeeter.

Söömisest joomisest ka. Olin väga tubli jooja, st külastasin kõiki joogipunkte rajal peale ühe. Sinna ma ei põiganud, sest see oli eelmisest ainult km kaugusel vist – või vähemasti ei olnud janu. Kuni 30 km jõin vett. Iga energiageeli peale jõin samuti vett peale. Geele oli mul kaasas rajal 6. Iga 45 minuti järel lubasin enesele geeli, peamiselt siis joogipunktides, sest seal sai juua. Pärast 30 km hakkasin ka energiajooki jooma ja ühe korra jõin pakutavat cola-jooki ka. Samuti võtsin poole peal kusagil ühe tüki banaani ning 35 kandis tüki shokolaadi. Kasutasin ära ka kõik piserdusdushshid – elik siis sellised veekardinad – kus alt läbi joostes sai ennast vahvasti värskendad. Kastsin ka kõigil võimalustel oma läbimärja valge mütsi veetünnidesse, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks ja ka käsnade jaoks olid mõelnud (paljud jooksjad värskendasid ennast ka märja käsnaga, mis oli samuti eelpool kirjaldatud maratoonari baasvarustuse kotis, seal samas kus bukletid ka olid ja number J)

12 km ja 37 km kandis nägin Triinu, kes tegi pilte. See andis ka jõudu, kui oma kallim on raja ääres. Sealjuures esimesel ringil nägin ma teda selja tagant – kohe ei näinudki teda rahva hulgas, aga miski sundis mind joogipunktis pöörduma ja tagasi vaatama – ja seal ta oligi. Minu ilus naine!

Poole maa peal – elik siis 21 km juures oli kõik suhteliselt tibens, ainult et siirdusime jooksuga natukene äärelinna – sellisesse tühermaa moodi parki – mis oli sisuliselt nagu maakoht – tee äärse sõid hobused (mis ma kahtlustan oli sinna toodud spetsiaalselt maratoni jaoks) ja u 7 km oli küll rohelist, kuid ikkagi natukene söötis karjamaad, kus polnud ka värskendus dushshe ning mu meelest oli ja joogipunkte vähem.

Kusagil 28 km paiku tabas mind aga loomulik vajadus. St pidi minema ennast kergendama raja äärde. (me räägime number 1st) Aga oli hakanud ka natukene jooksmine raskeks minema. Parasjagu oli alanud teine ring. See neetud tühermaa ei tahtnud ikka veel ära lõppeda. Ajasin oma asja ära ning jooksin kohe edasi. Selleks et oma soomlasteni jõuda – oli vaja nüüd pisike spurt teha. See ei olnud hea idee. Ega ma ka ei tea muidugi, kas oleks jaksanud nende soomlastega pikalt sammu pidada. Aga igal juhul kui jõudsime linna tagasi, siis oli selge, et edasi jooksevad nad ilma minu meeldiva seltskonnata J, mis neile polnud ilmselt suurem kaotus. Valutama hakkas põlv. Mitte väga, aga no andis oma olemasolust selgelt märku. Jooksin veel 1 km, siis kadus põlvevalu ära, saabusid krambid. Hakkasin käima. Samas krambid polnud ka tapvad. Jah nad on vastikud, aga krambid jalalihastes on vist küll 90% jooksjatel, seega polnud sellest midagi imelikku ning ma olin neid isegi veidi juba oodanud või vähemasti olin ma nende saabumisega arvestanud.

30 km tuuris, siis algaski vaheldumisi jooks/käimine. Vaheldusid ka muide krambid, kui kõigepealt olid nad jala ülal osas, siis vaheldumisi käisid läbi kõik lihased põlveni. Mulle kohati tundus, et käimisega oli krampe rohkem kui jooksuga. Aga 12 km oli veel lõpuni. Mingeid katkestamise mõtteid polnud mul kordagi. Ma olin arvestanud et kui tervis (me räägime siin pumbast, vererõhust, kõhuvalust jne) alt ei vea, siis ma pooleli ei jäta. See et jalad veidi valusad on, see on ilmselge. Nii ma siis jooks-käisin. N. siis kui tuli teist korda silla tõus – mis on suhteliselt raske koht teisel ringil, siis mulle näiski et joosta on vähem valus kui kõndida. Aga lauskmaal oli muidugi vastupidi. Kusagil 38 km märkasin korraga 5:30 lipuga naist. Võtsin aga nendele sappa. Seal oli palju inimesi, kes üritasid 5:30st aega maratonist välja võtta. Ja sealt edasi oli käimist oluliselt vähem. Jooksu rohkem. Aga õnneks siiski vahepeal käidi ka, nii et ma suutsin kusagil 40,5 km-ni neist kujundlikult väljendudes hammastega kinni hoida. Edasi ei jaksanud. Nad käima ka rohkem ei hakanud, nii et siis käisin pool km. Kuni 41 km – kus ühel nurgal märkasin eestlasi – kes olid ise juba lõpetanud, neil oli käes väike eesti lipp ja märgates rahvuskaaslast hakkasid ergutama raja äärest. Sellest oli abi. Eesti lipp koos lahkete eestlastega, andis jõudu. Käes oli viimane kilomeeter. Rohkem ma ei käinud, sellest punktist edasi Jooksin lõpuni välja. Nii et siinkohal aitäh Teile, head eestlased – kes iganes te olite!

Jõudsin Stockholmi olümpiastaadionile. Hea tunne oli äkki, kohe saab see katsumus läbi. Vaatasin finishi tablood – jõuan 5:30ga mõtlesin, seda vaatamata faktile, et lipunaine oli juba finishis. Ju nad siis jõudsid 5 minutit varem. Esimese hooga näitaski tabloo 5:29:34 ning pidasin seda oma lõpuajaks. Nägin Triinu, sain auhinnasuudluse, sealt edasi siis läksin medali järgi. Nimelt sai iga lõpetaja vahva medali, mis tunnistab, et oled maratoni läbinud. Samuti sain Trincult telefoni ja helistasin kohe muretsevale emale, et öelda kõik on hästi.

Kohe sai aga selgeks ka see, et seoses sellele alguse ootamisele – ei läinud mu aeg käima kell 14:00 kui maraton algas, vaid 7 minutit hiljem – kui ma reaalselt stardist edasi sain, seega siis lõplik aeg 5:22:02. Lõpukoht 10892, oma vanuserühmas 5225s. Keskmine aeg – 7,38 minutit kilomeetri kohta.

Edasi oli vaja võtta paar treppi – mis olid juba rasked, sain lõpetamise puhul kena musta särgi – misjärel liikusin oma kotti võtma. Seal kohtusime Priit Salumäega, kes oli lõpetanud ajaga 4:04 – hiiglama vägev ja tubli saavutus, eriti arvestades et täpselt nädal enne maratoni lõpetas ta Tartu Rattaralli (130 km) 49. kohaga!

Emotsioonid olid üleval, tuju oli vägev ja hakkasid saabuma ka juba sõprade ja tuttavate SMSid. Komberdasime Priiduga söögiputkasse ning saime hotdogi ja õlu, mis igale lõpetajale anti lisaks särgile ja medalile. Ning edasi juba siis Triinuga kohtumispaika ja sealt edasi metrooga hotelli. Hotellis dushshid ja õhtu lõpetas õhtusöök kohalikus Wapianos (mis oli meile kõige lähem toidukoht, sest käia ei tahtnud rohkem kui absoluutselt vaja oli).

Jalad on endiselt veidi haiged, eriti treppidest käimise asjus – aga see on ka kõik. Ja alles 2 päeva hiljem hakkab kohale jõudma, et tegelikult on ikka hiiglama äge, et maraton joostud sai.

Ma tahaks tänada Triinu, Ema ja Isa, Priit Salumäed, Priit Ailti, õde-Liinat, Heikit ja Estrit, Triinu perekonda, Hannest, kõiki blogi-lugejaid ja pöidlahoidjaid ning sõpru kes abiks olid. Samuti tahan ma öelda seda, et inimvõimed on päris sügavad ning vahel tuleb neid võimete piire veidi edasi lükata, selleks et eluga edasi minna. Minu jaoks oli maratoni läbimine ühe mehe võitlus enesega. Võitlus mugavuse, lodevuse ja keskpärasusega. Kuid samas, loodan, et see sportlik teekond jaanuarist juunini innustas inimesi sportima, liikuma ja oma tervise eest hoolt kandma.

Inimene suudab!

Stockholmi maraton 2010 vol.1

2010-06-06T10:53:00.003+03:00

Eile 6htupoolikul l2bisin Stockholmi maratoni. Aeg 5.22.04, 42 km. Olen ypris 6nnelik ja tuju on hea. Tervis on tiptop, kui pisut kangeid jalgu mitte arvestada :), see on aga loomulik. Pikem sissekanne koos piltide ja emotsioonidega juba homme.

70: 10 KM MÕNUSALT METSAS

2010-05-31T16:10:00.002+03:00

Pirita terviserajad meeldivad mulle ainuüksi juba seepärast, et see mets on seal nii ilus. Liskas on seal muidugi ka nii puhas õhk, et kopsud laulavad ja veel lisaks sellele meeldib mulle seal raskelt joosta. Eile lasin abikaasaga lihtsa 10 km. Natukene selleks et kontrollida oma valmisolekut ja natukene selleks et nii ehk naa pidin trenni tegema. Triin kimas rattaga taga ja mina muudkui aga jooksin. Pulsi kell oli korralikult peal, ei lasknud ka tõusul üle 160 pulssi, keskmine oli 150. Ja vahemikus 145-158 on mul plaan ka maraton ära joosta.

Igal juhul oli eilne treening lootustandev, enesetunne väga hea ning viimasele nädalale enne martanoni, mis on jube eeloleval laupäeval lähen vastu väikese aukartusega, ent mitte kartusega. Samas olen enda jaoks selgeks mõelnud, et oluline on ikkagi tervis ning kui peaks (ptüi, ptüi, ptüi) midagi tervisega viltu vedama, siis jätan pooleli. Samamoodi mõtlesin ma ka enne triatloni. Praegu aga olen positiivne ning ootusärev, sest ikka natukene on äge ka kogu see kogemus, mis mind ja kümneid tuhandeid teisi nädalavahetusel ootab!

69: RATASJOOKS

2010-05-28T09:53:00.002+03:00

Eile käisin oma südame rahustuseks veel korra arstlikus kontrollis, kus väntasin seekord pool tunnikest ratast. Tulemused olid üllatavalt head ning koormustaluvuse hindeks sain samuti väga hea, mis annab lootust. Aga et pool tundi ratast sisetingimustes pole eriline treening, siis õhtul lubasin oma jalgadele 9 km jooksu otsa, et neile ei hakkaks tunduma, et elu ongi lihtne.

Jooks oli väga rahulik sörk, seekord ma mingeid lõike eriti ei teinud, kui siis kaks tükki Pirita teel. Kui pulss läks punasesse, siis tegin kiirkõndi aga üldiselt kulgesin siis sörkides.

Vorm on päris hea. Nuriseda nagu pole eriti millegi üle. Joosta jaksan, ratast sõita ka jaksan. Igal juhul on selge et nüüd kus käsil on viimased 7 päeva enne maratoni, pole mõtet treeningutega enam hulluks minna. See mis on, see on ja mida ei ole - selles võib pärast vaid iseennast süüdistada.

67. 68. TREENINGUD IGAVESES LINNAS

2010-05-24T15:26:00.004+03:00

Kaks jooksutrenni tegin möödunud nädalal. Rohkem ei teinud, sest viibisin Trincuga Roomas. Aga selle eest käimistrenni tuli u 25 - 30 km päevas. Nii et üksjagu ma ütleksin. Lisaks siis jooksmistele. Jooksin ma aga Borghese pargis, mis suvateses nii meeldib olla ning paikneda praktiliselt 7 minuti tee kaugusel hotellist, kus me peatusime. Borghese perekond, kes selle all oleva maja ostsid, oli teatavasti tuntud kui võimas suguvõsa, kus oli kardinale ja paavstegi - aga tuntud olid nad ka oma kunstiarmastuse poolest, mille nimel ei peetud paljuks teinekord ka keegi ära mürgitada. Aga see selleks. Siit saate Borghese pere kohta rohkem teada kui huvi on.

(Selline näeb välja villa, mille ümber park on: allikas: http://www.italyguides.it/img/med/villa-borghese2.jpg)

Selline umbes oli siis jooksurada, mida mööda ma silkasin.

Nii, aga jooksud olid mõlemad tublid 40 minutilised ning pulsi kellaga. Ei lasknud ma üle 158 pulssi ka tõusudel, st jälgisin et pulss oleks 150 peal. Ja peab ütlema et väga mõistlikud olid need treeningud. Võib ju küsida miks ma ei jooksnud rohkem? Põhjus oli lihtne, jalad olid väsinud. Sest kui Sa ikkagi soovid ühe linnaga rohkem tutvuda, siis 25, 30 km päevas on minimaalne taks ma kardan, mis tuleb läbi kõndida. Aga Rooma linnaga tutvumist ma soovitan küll, sest igavene linn või mitte, igal juhul on see üks tsivilisatsiooni hällidest ning nii paljude vaatamisväärsuste (sõna otseses mõttes) otsa pole naljalt võimalik mujal kukkuda. Nii et kui keegi kahtleb, kas tasub Rooma sõita või mitte, siis igal juhul tasub!

MÖÖDUNUD NÄDAL: 62.63.64.65.66

2010-05-16T14:11:00.002+03:00

Nii vilets kirjutaja pole ma juba pikalt olnud, ent samas, eks siis tulebki rahuliult järele võtta. Läinud nädal oli kõige parema kliimaga nädal sel aastal, see on kindel. Vähemasti siis seni, sel aastal, sest ilmselgelt on kõigil suvele päris suured ja peamiselt kuumad ootused. Esimese treeningu tegin esmaspäeval - mil törtsutasin lihtsalt joosta piki Pirita teed - kui täpne olla, siis TOPini ja tagasi.

Teisipäeval oli jalgrattatreening Priiduga ning ehkki veel mitte troopilises soojuses, siis oli täitsa meeldiv rattaga Suurupisse ja tagasi sõita. Tõsi, raske oli. Minul oli sellises 30 km/h tempos millegi pärast raske püsida, aga vahel ongi raske, teha pole midagi. Hambad risti ja edasi, mis muud.

Teisipäeva õhtul tegime Priit Ailtiga juba pea troopilises soojuses Stamina jooksul 2 ringi - 8km. Sealjuures oli esimene ring päris keeruline läbida, samas teine ring oli hea ja lihtne. Kummaline, eksole. Aga nii oli. Natukene olin ka riietega üle pingutanud, pikk dress ning selle alla lihaseid soojendav särk oli selgelt liiga palju. Lühikestega oleks pidanud minema - aga eks tagantjärele on kõik targad, kas pole :)

Neljapäeval tegin uuesti Tondi Spordimeditsiinikeskuses koormustesti, sest viimase koormustesti jaoks oli veidi vähe aega eelmisel nädalal ja tuli korrata. Koormustest andis päris palju head tagasisidet - n. seda, et tegelikult on ikkagi viimasest korrast alates pea kõik näitajad natukene paranenud. Sealjuures muidugi selgelt rõhutati, et läbida on nii Stockholmi maratoni kui ka vajadusel Vätternrundanit okei, kuid tõepoolest läbimistempos, mingeid spurte, ajapeale tegemist vms teha ei tohi. Minu poolt vaadates on see väga okei, sest tervisesport ning sealjuures võistluste läbimine on mu meelest palju ägedam kui tõmblemine esikoha pärast - seda enam et esikohapärast saaksin ma võistelda paremal juhul ehk curlingus, mitte rattaspordis või jooksus.

Ja eile päeval tegime Salumäe Priiduga väga mõnusa arhitektuurilise jalgrattatreeningu. Mida See endast kujutab? Väga lihtne, rahulik jalgrattasõit koos majade vaatamisega, elik siis tutvumine kaasaegse elamuarhitektuuriga. Kakumäe, Pikaliiva, Tiskre, Rocca al Mare pakkuvad selles küsimuses ka ammendamatuid võimalusi ning samas on mõnus treening ka tehtud.

Kokkuvõtvalt oli üks igavene vahva nädal, muuhulgas käisin n. reedel Jõhvis saadet tegemas ja Ida-Virumaa jättis muidugi kustumatu mulje. Isegi nii kustumatu, et natukene tahaks veeta kunagi ühe puhkuse nädala ehk isegi seal ja tutvuda rannajoone ja Narva-Jõesuu ja selle kandiga - aga vaatamisväärset on seal küll ja veel.

61: VARAHOMMIK

2010-05-08T21:41:00.002+03:00

Reedel kell 5:30 heliseb telefon hommikuse äratusega. Kiirelt üles, ilge uni. Kiire hambapesu, ilge uni. Silmad külma veega puhtaks - läheb paremaks. Rattariided selga, kingad jalga, ratas auto peale ja Pirita poole ajama. Kell 6:05 jõuan Pirita Hawaii ette, Salumäe, Juhanson, Sukk ja üks tubli rattur kelle nime ma ei mäleta kahjuks, on juba kohal. Vihma ei saja, ilm on kurjakuulutavalt pilves, aga meid see ei huvita. Algab Ain-Alar Juhansoni ideest koorunud hommikutrenn.

Ratasteselga ning Tammneeme poole. Kuni Meriväljani, ütleme isegi kuni Statoilini on suhteliselt unine mu sõit, aga midagi hullu ei ole. Kohati mõtlen lihtsalt, et kuidas ma kogu selle 2 tunnise sõidu ära sõidan. Teeme väikese Salumäe-sõprade-äratus-ringi - st sõidame Priidu sõprade majade juurest läbi, laseme uksekella ja kimame siis edasi. (Tegelikult uksekella ei lase :).

Sõidame presidendi majani ning sealt teeme pisukese shortcuti, mis nagu peaegi selgub ei vii meid eriti mitte kusagile peale metsa. Õige pea algabki metsatee - mis pole päriselt maanteeratastele mõeldud, kuid samas on see läbitav. Raputab küll, kohati on hirmsad lombid, aga pääseme kuidagi ikka kuiva jalaga läbi. Tsivilisatsiooni saabusime tagasi kusagil Kelvingi küla piirkonnas, millise maja vahelt me täpselt asfaldile keerasime, seda on üpris raske öelda.

Sõitsime aga edasi, Tammneeme poole. Kõik käisid vahepeal ees, st püüdsid tuult. Tammneemest võtsime suuna aga tagasi Pirita poole. Juba oli tekkinud autosid, hommikul oli hea sõita eelkõige siis seepärast, et masinaid oli väga vähe - ja see omakorda teeb rattasõidust suurepärase kogemuse. Teised olid veel nii tublid, et tegid poogna piki Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada peale, ma seda ei teinud, sest tööpäev hakkas kätte jõudma ning päeval oli ka koormustest - mis nagu selgus, läks veidi vett-vedama justnimelt samase treeningu pärast. Enne koormustesti ei tohi nimelt treeninguid teha... Aga hullu pole midagi, saan selle koormustesti järele teha.

Kokkuvõtvalt - vägev trenn oli, kuid mu jaoks ikka väga varane. Mulle meeldivad õhtused treeningud enam, aga vahel tuleb mugavustsoonist välja tulla ja ennast veidi tagant torkida, kas pole :) Igal juhul on kaunis, et see trenn tehtud sai ja 1 tund 47 minutit nii varasel tunnis - see on päris lahe.

59. 60. RATAS JA JOOKS

2010-05-06T16:15:00.004+03:00

Teisipäeval tegime taas Ringvaate lõiku ja sel korral jalgrattast. Maanteerattast kui täpne olla. Priit Salumäega kohtusime Vabaduse platsil ning kulgesime sealt läbi linna Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale. Linna läbimine on ikka närviline küll pean möönma, midagi lihtsat või liiga mõnusat selles ei ole. Samas saab hakkama, ülimegagigasuperhypertähelepanelik peab lihtsalt olema.

Viimastel kordadel on kuidagi ilm jube möga olnud. Mitte kogu aeg, aga just siis kui me salvestame Ringvaate jaoks lõike. Jooks oli vihmaga. Ja ka nüüdne ratas oli vihmaga. Külm oli ka, ma usun et miski 3.5 kraadi sooja, kui alustasime. Pärast hakkas natukene vihma ka sadama, nii et suvi ikka sel aastal korralikult narrib.

Eile õhtul käisin ma aga Stamina jooksul - samuti koos Priiduga, aga seekord oli kaasas ka Välk, kes jooksudistantsi meiega vapralt kaasa tegi. Mahe oli. Inimesi oli päris kenasti ning üldiselt oli Kadriorus väga meeldiv joosta. Umbes 4 km pikkune ring jäi meile törts väheks ja tegime ühe umbes veel 4 kmse poogna peale. Salumäel muidugi jäi ka see väheks, tema tegi ikka kohe 3.5 tundi - seda lisaks hommikusele 40 minutilisele jooksule. Mina ei tea mismoodi ta seda teeb. Aga noor mees, tahtmist ja huvi on, ausalt, miks mitte!

Homme on plaan kell 6 hommikul minna rattaringile koos Ain-Alar Juhansoni ja Priit Salumäega ja kellel on lusti veel kaasa lüüa, siis siin on link selleks ettevõtmiseks. Kui sajab siis ei tee, kui ei saja, siis teeme. Vot tak.

Ja viimane asi, andke mulle andeks, et olen närb kirjutaja, aga viimasel ajal on mul kohati tunne, et on nii kiire, et kaks valikut - kas kirjutada või trenni teha. Sellisel juhul ma valin trennitegemise. :)

57. ja 58. KIIREMAD RATTARINGID PRIITUDEGA

2010-05-04T14:14:00.002+03:00

Laupäeval ning pühapäeval leidsid aset võimsad manöövrid maanteratastega. Laupäeval sõitsin ma Hr. Priit Salumäega ning pühapäeval Hr. Priit Ailtiga. Mõlemad treeningud olid umbes tunnised, kuid ma pean ütlema, et pühapäevane treening oli raske. Lihtsalt oli raske sõita ja kogu lugu.

Aga kõigepealt siis laupäevasest. Kimasime Kakumäe kandis. Ilm oli meeldiv, päike säras ja tuju oli hea. Priit sõitis maasturiga, mina maantekaga. Tegimegi kohe algusest sellise tunnise plaani. Tiirutasime ringil ja siis tegime ühe väikese poogna veel peale. Vaatsime maju nö. Rattasõidus on meil selline hobi, et lisaks mõnusale treeningule tutvume me ka pealinna arhitektuuriga, teeme tähelepanekuid ning arutleme linnaruumis leiduva üle - mõistagi sundimatult ja naljaga, aga tore on ikkagi. Ma arvaksin, et olen näinud aasta ja natukene peale jooksul, mis rattaga sõidan oluliselt rohkem ägedaid maju ja ka kohti kui siis kui ma rattaga veel ei sõitnud. Autoga ei jõua lihtsalt pooli asju märgata.

Nii, ja pühapäevane trenn oli meil ka tunnine kusagil. Okei, Ailt lasi paar kolm neli tundi sõitu, aga ma lisandusin tema seltskonda lihtsalt veidi hiljem, pärast Keskkütet, mis sel pühapäeval Vikerraadios oli. Sõitsime seda Pirita ringi - Selveri juurest jõeni, sealt Pirita poeni. Võtsime mõned tõusud ja nautisime samuti head ilma. Aga mul oli raskem sel päeval. Ma isegi ei tea miks, aga raske oli. Ei jaksanud eriti tubli olla. Igal juhul tunnike sai tehtud taas ja sellest oli hea meel.

TERVISEJOOKSU VÕIMALUSED AVANEVAD KOLMAPÄEVITI

2010-04-29T17:21:00.004+03:00

(foto: Jarek Jõepera)

Selline jutt ka veel. Et kes tahab praegu jooksmisega alustada või ka kepikõnniga, siis on praegu selleks suurepärane võimalus Eesti Energia tervisejooksu näol. Sealjuures on iga nädal erinev võistluspaik - nii et igav ei tohiks ka hakata. Põhimõte ongi selles, et saad sõpradega kas kolmapäeviti jooksmas käia või neljapäeviti kepingut teha. Distantsid sealjuures ei ole mingid tapvalt pikad, vaid 3-5 km, mille kohta ma ütleks, et kui ma jooksen treeningus tavaliselt kusagile 9 kanti, siis 3-5 on lahedalt tehtav igal inimesel. Igal juhul on kasud sees - ükskõik kumma võimaluse kasuks siis otsustad. Tuleks mõnus punt kokku panna - 5 inimest on ideaalne ja ennast ära registreerida. Kui iga kord jooksma ei jõua, midagi ei juhtu, aga kui jõuad, siis on veel eriti hea. Tervisele teeb see igal juhul korraliku pai! Kogu vajalik info on siin.

55. JA 56. JOOKSEN NAGU JAKSAN

2010-04-29T16:29:00.004+03:00

Käesoleval nädalal olen kahel korral jooksnud. Tõsi, natukene rahulikumalt kui esialgu planeeritud oli, aga tervis ennekõike, eksole. Esimene treening leidis aset teisipäeval ja teine neljapäeval. Teisipäevane treening oli koos Trincuga. Õigem oleks öelda, et ta saatis mind jalgrattal, sest ajasime oma rattad talvekorterist välja ning pumpasime kummid nagu kord ja kohus kenasti täis. (Priit, aitäh selle julla eest, millega bensujaama autokummi pumpa saab rattapumbaks kohendada). Jooksime siis Pirita terviseradadel - õigemini nendel, mis jäävad jõest Metsakalmistu poole. Vana tuttav koht. Seal on meil väljakujunenud mõnus ring. Sörkisin seda ringi rahulikult, et mitte liialt pingutada ja väga mõnus oli. Ilm oli ka veel suhteliselt hea ning täitsa mahe jooks tuli kokku. 35 minutit - mitte rohkem - kuid pärast Kõrvemaad on vaja ka natukene taastuda. Isegi kui mõne jaoks oli minu 1:45 kiirkõnni tempo, siis mu jaoks oli see ikkagi 16 km ja natukene peale - sest kuuldavasti oli Kõrvemaa ring sel korral veidi pikem. Aga kusagilt valus ei olnud, halb ei hakanud ja see lõi kõik tingimused et võib edasi treenida.

Tänane treening oli aga koos juba siis Priit Ailtiga ning ka Ringvaatega Vanakal. Õigem oleks öelda selle kohta tehnika ja taktika treening. Reedel kella 19st saab selle trenni tulemusi telekast näha, Ringvaate saatest kui täpne olla. Aimu saab misasi on kauss, kuidas seda joostakse, kuidas sooja teha, miks on kasulikud mäkke ja mäest alla jooksud ja mida nende juures on võimalik õppida jne.

Esimese hooga võib selline taktika-treening küll tundunda veider - et miks seda vaja on ja nii. Sellise treeningu kasust ja efektist saab aga aru siis kui järgmine kord jooksma lähete, sest siis on jalg lahti, enesetunne hea ja järgmine jooksutreening kulgeb umbes 7 korda sujuvamalt. See on kindel. Igal juhul aitäh Priidule ja nõuannetele ning muidugi Ringvaate kambale, kelle vahendusel Priidu head nõuanded ka Teile koju kätte jõuavad.

KÕRVEMAA KOHA TEAVE

2010-04-24T19:52:00.002+03:00

Aeg oli täpselt selline nagu arvasin: 1:44:50 Üldkokkuvõttes olin 614. lõpetaja. Oma klassis 320s. Kiidelda millegagi ei ole, samas häbeneda pole ka millegi üle. Tiptop.

53. ja 54. ETTEVALMISTUS KÕRVEMAAKS JA KÕRVEMAA KEVADJOOKS

2010-04-24T16:58:00.009+03:00

Möödunud nädal oli nii kiire, et mul ei olnud peaaegu aega vetsuski käia. Ilge rahmimine. Samas, ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi kui äkiline on... Aga kui ühest küljest on kiire, siis ikka kusagilt käriseb - ja mul kärises natukene treenimise koha pealt, mis on paha. Positiivne on aga ikkagi see, et ühel õhtul kiirusele vaatamata võtsin ma ennast kokku ja jooksin Pirtale ja tagasi - nii umbes 8km otsa, võib olla veidi enam. Aga mitte oluliselt.

Küll oli hea, et ma selle jooksu-otsa ikkagi tegin. Sest täna hommikul kell 10:25 startisin ma Kõrvemaa kevadjooksule, mis on 16 km pikk. Ning kui mul eelmisest nädalast midagi all poleks olnud, siis oleks see jooks läinud kehvemini kui ta läks täna.

Start anti kell 12, enne sain kätte oma stardinumbri mis oli 762 ja läks lahti. Sõber ja treener Priit Ailt startis ka muide 1. reast või kus iganes ta oma 8 numbriga oli - ning lõpetas seekord 6.dana. Õnnitlen! Tubli mees! Meiega oli veel Kadri - kes oli Priidu sõps ja pidi mul silma peal hoidma jooksu ajal - aga kuidagi läks nii, et ma Kadrit ei kohanudki. Kas ta lõpetas must varem või hiljem - ka see on esialgu ebaselge, aga ehk ujub tõde lõpuks pinnale. Nii - aga kõige vahvam oli muidugi asja juures see, et sõber Lauri oli koos oma perega ka jooksma tulnud - ning Lauriga me koos startisimegi, sel lihtsal põhjusel - et Laurigi võttis Kõrvemaad korraliku treeninguna ning ei läinud esikohtade pärast taplema. Kuid kiirem oli ta must küll ning 4 km oli ta läinud :)

Selline on Kõrvemaa jooksu 6s mees, Priit Ailt.

Ja selline oli saladuslikult kadunud Kadri.

Algus oli vist natukene harjumatu - ilmselt natukene alustasin liiga kiiresti, aga 2 km pealt umbes läks rütm paika ja nii ma siis vaikselt lasingi. Laskumistel lasin nö jala sirgu ja kasutasin oma tonnise kehakaalu eelist. Mägedesse kuni 8 km jooksin, sealt edasi kiirkõndisin järsemad mäed, laugemad mäed jooksin. Umbes kusagil 8 km kandis oli mingi joogipunkt või oli see natukene isegi varem? Igal juhul 8 - 9 km peal korraks keha küsis mu käest - "mis kuradi punane spordijook see siis nüüd oli, tahad metsa minna või?" - astusin kehaga dialoogi, vabandasin ning lubasin seda konkreetset jooki rohkem mitte tarbida. Läks õnneks. Number kaks Kõrvemaa metsadesse jäi seekord tegemata ning sain edasi joosta.

Pärast 10 km tekkis mingi kindlam rütm ja vaatamata mägedesse kiirkõndimisele arvan ma, et väga hullusti ei kaotanudki aega - vähemasti olid inimesed kes minuga samas tempos jooksid silmakontakti piires. Vist pole vaja öelda, et kõik Kõrvemaal jooksnud inimesed on minu meelest vahvad. Esiteks, et nad teevad tervisesporti ja teiseks et nad täna nii tublilt jooksid ja võitsid. Sest kaotajaid Kõrvemaal täna polnud ühtegi.
Finish tuli vastu äkiliselt kiiresti. 500 m enne lõppu kõndis mulle vastu Priit Ailt, kes tegi väikese soojendusjooksu - või ma ei tea kuidas seda pärastvõistlust jooksu nimetatakse - lõdvestus äkki? Igal juhul oli südantsoojendav, et ta muretses ja vaatas, kas hoolealune vajab jalgrattakiirabi või ikka veel tatsab omal jalal.

Ma arvan (aga tulemusi praeguse seisuga veel väljas pole), et mu aeg oli kusagil 1h ja 45 min - kui nüüd kiiremaid arvutusi teha, siis peaks see tegema maratoni ajaks alla 5 tunni. Kuid kui natukene lisada siia reaalsustaju, arvaksin ma maratoni tehtavaks 5 tunni ja 15 minutiga. Sellised mõtted tekkisid minus täna.

Minu abikaasa Triin ei saanud seekord kahjuks kaasa tulla, aga ühtlasi tahaksin ma mainida, et ta teeb maailma parimat tuunikala-täistera pastat. Ning küll on hea, kui pärast 16 km, mis minu jaoks on ikkagi üsna pikk trenn, on abikaasa leidnud võimaluse taastav pasta pliidilt mulle taldrikusse tõsta. Aitäh!

EUROTRIP JA 52. STOCKHOLMIS!

2010-04-23T12:59:00.018+03:00

Möödunud reedel kella 14ks oli enam vähem selge, et taevas ei ole selge - st lende ei toimu, sest tuhk on katnud ühtse kihine Euroopa taeva. Paul Lilje Elionist - kes pidi reedel lendama helistas Marje Jurtshenkole Cannes'i ning pakkus välja variandi - lähme autoga. Tõsi. Meie lennuk pidanuks minema päev hiljem, so siis laupäeval - kuid kuna Nizza lennujaamas tühistati lende üksteise järel ning kolleegid AK uudistest ütlesid, et pilv liigub täpselt me jaoks vales suunas - siis võtsime otsuse vastu - lähme kolmekesi autoga.

Auto ledimine oli seiklus omaette, sest AVIS oli nii kena ning pidas võimalikus pakkuda hinnaks 125 000 krooni ning sedagi ainult Rootsini, sest Saksamaast Poola - Leedu - Eesti suunal liikuda ei lubatud. 125 000 krooni on selgelt palju - aga vedas, Paul sai Hertzist pakkumise, mis oli 1500 EURi kanti. Kella 17:15ks oli meil masin olemas ning kell 17:45 istusime juba ummikus, ninaga Antiibide poole. Selline oli meie koosseis.

Sõitsime korda mööda, 3 tunni kaupa - vahel läks mõni tund kauem. Esmalt siis läbi Prantsusmaa Itaaliasse, sealt edasi Shveits, Austria, Saksamaa. Saksamaalt praamiga Taani, Taanist Rootsi. Peatusime juhi vahetusteks tavaliselt bensujaamades - kus sai ka tankida nii ennast kui autot. Kolmnurkseid võileibu ei taha küll päris hea tükk aega näha... :). Jookidest eelistati põhiliselt kohvi, redbulli ja vett. Midagi väga märkimisväärset meie reisil ei juhtunud. Kõik enam vähem sujus. Rootsis nägime vahepeal õhus lennukeid, kuid need olid ka ilmselt ainsad 2 lennukit, mis laupäevasel päeval Rootsis õhus olid.

Pärast 27 tundi ning ohtraid kiirtee-makse jõudsime Stockholmi. Väsinud nagu koerad. Enne kui reisu alustasime, oli selge, et laupäeva õhtusele laevale ei jõua. 3 tundi või nii häime hiljaks. Kiire õhtusöök ja kõik põõnasid. Selline uni oli, et kuhu õhtul kukkusid - sealt hommikul tõusid. Hommikul tegin treeningu koos Pauliga - see oli selline rahulik 30 minutit ja natukene peale jooksu ümber kvartali. Võib öelda, et Stockholmi maratoni radadel - sest 5. juunil on mul meeldiv võimalus mõõta neid tänavaid ikka oluliselt pikemalt kui sel korral. Aga tore jooks oli ikkagi. Nägime ka väga markantset pilti - mis on saanud jalgrattast - kui sellest on pätid üle käinud.

Siin siis parajasti roolis Marje ehk Murcha ja mina laiutan tagapingil.

Meie sõiduk oli Peugeot 3008 - millega me oma Eurotripi ära tegime. Ma ei saa öelda, et mul oleks sellele sõidukile midagi ette heita, aga ma ei saaks ka öelda, et ma liialt nautisin temaga sõitu. Korralik kesklassi auto ja pidas vapralt valule vastu. Meil oli selline korralduslik pool sõidul - et need kes ei sõitnud, need võisid magada. Ehk siis üks ees pingil ning teine tagapingil. Tagapingil sai peaaegu jala sirgu lasta - aga lepime nii kokku, et ega liialt mugav ka ei olnud. Selline une ja ärkveloleku vaheline olek on pikal sõidul.

Siin aga meie sõiduki ees ja tagavaateid. Kõik pildid autost on tehtud muide sõidu lõpuks. Ja Rootsist kodu poole hakkasime töterdama laevaga pühapäeval 17 paiku. Tallinki peal on ägedad töötajad - igatahes saime seal korralikult sooja toitu süüa, meid juhatati kenasti heasse lauda õhtusöögil ja lisaks oli laeva peal toredaid inimesi - kellaga sai kogemusi vaheteada Euroopast koju jõudmise asjus. Laev oli Tallinnas kell 10. Kell 10:30 olin ma uuesti roolis ning sõitsin Viljandi poole Tööotsijat tegema. Teisipäev läks NATO tippkohtumise tähe all ja nii pea tänaseni välja. Vahepeal on olnud 4 päeva. Kuhu nad jäid? Ma ei oska öelda. Aeg on läinud nagu mõte!

Kokkuvõtteks võib öelda, seltskond oli eeskujulik, samuti meil vedas nagu väikestel seapoegadel. Nii et nuriseda reisi üle ei oleks lihtsalt viisakas. :)

50. ja 51. JOOKSUD VAHEMERE ÄÄRES

2010-04-23T09:07:00.009+03:00

Cannes on Lõuna-Prantsusmaal, Vahemere ääres laiutav linnake, mis küll elatub põhiliselt Palees toimuvatest filmifestivalidest, teleturgudest, muusikafestivalidest ning muudest messidest ja festivalidest - st on teeninduslinn, kuid tal on ka üks jube sümpaatne omadus. Esiteks on seal piki mere äärt kulgev hingematvalt ilus rannapromenaad ning teiseks on seal kliima alati väga hea. Kõige vähem ongi seal 10 kraadi sooja, aga tavaline on ka talvel 15 - 20 pluss kraadi.

Ma käin Cannes'is teleturu MIPTV tõttu - mis toob kokku telemaailma ostjad ja müüjad, see on üks filmide, sarjade, dokkide, multikate ja lastefilmide ostjate ja müüjate olulisemaid, et mitte öelda kõige olulisem kokkusaamine aastas. Tavaliselt mõeldakse, et - oo tüübil veab, läheb Cannes'i. Loomulikult on see osalt tõsi - sest kui Sulle Su töö meeldib, siis on seda päris mahe teha. Teisalt on päevad umbes 18 tundi pikad - nii, et leppime kokku - puhkamisega on kogu selles loos võrdlemisi vähe pistmist. Aga see selleks.

(selline näeb välja üks ständ või putka, kus kohtumine aset leiab. taolisi on teleturul sadu)

Algselt pidin viibima Cannes'is esmaspäevast laupäevani. Andsin endale aru, et 2 trenni on reaalselt võimalik - rohkem ei mängi välja. Nii ka juhtus. Esmaspäeval lasin kohe 40 minutilise jooksu Paleest vasakule - sinna poole kus on kuulus Carltoni hotell ja kaunis rannapromenaad jne. Teise treeningu väänasin Paleest vasakule - sinna kus on väheke tagasihoidlikumad rannad, ent rannapromenaad on ikkagi äärmiselt kaunis. Samuti 40 minutit. On mõningad pildid ka - st jooksin mööda n. kaist - kus on suured ja väiksemad jahid. Eriti meeldis mulle muide ühe eriti võimsa ja ilusa laeva moodi jahi nimi "LOW PROFILE", mis jahiga küll praktiliselt kokku ei läinud, ent tore oli siiski.

Heas ja soojas kliimas on lahe joosta. Isegi ujumismõtteid tekkis, kuigi vesi oli 15 kraadi. Samas ma väga kindel pole, et meil sel suvel vesi oluliselt soojemaks läheb. Sest suvi on visa tulema. Mõlemad treeningud olid hommikused ja hästi head - enne sööki jooksud. Ning mis peamine, andsid päevaks väga võitlusliku ja hea enesetunde.

Reedeks oli selge, et asjad hakkavad halvaks, minema - neljapäeval suleti vulkaanituha tõttu Briti õhuruum, seejärel hakkasid õhuruumid üksteise järel sulguma. Reedeks oli meil selge - et laupäeval ei lähe suure tõenäosusega ükski lennuk. Oli vaja hakata koju saamise peale.... (järgneb)

MIKS EI OLE OLNUD LIGI NÄDAL ÜHTEGI SISSEKANNET?

2010-04-18T10:37:00.002+03:00

Sõbrad ja sõbratarid, põhjus miks ma ei ole siiani kirjutanud peitub peaasjalikult kahes pisikeses nüansis. Esiteks olin komandeeringus Prantsuse vabariigis, Cannes'i linnas. Teiseks - ei olnud paraku võimalik sellest kaunist paigast ära lennata, mistap olime sunnitud kahe sõbraga võtma auto ning tegema piiisikese reisi läbi Euroopa.

Sestap ma kinnitan Teile, juba järgmise nädala teisipäevast hakkavad taas ilmuma korrapärased postitused ning ma plaanin alustada kõigepealt kahest trennist Cannes'is ning ühest treeningust mille just lõpetasime hr. Paul Liljega Stockhlomis. Ja muidugi kirjutan ma ka meie Euroopa road-tripist, ehk kuidas me 27 tunniga sõitsime maha 2500 km.

Moel või teisel on mul väga tõsine võimalus jõuda esmaspäeva hommikuks koju. Ja see on praegu küll väga armas perspektiiv!

48. ja 49: PEAAEGU NAGU TREENINGLAAGER

2010-04-11T16:38:00.003+03:00

Eile ja täna olid mul tublid trennipäevad. 48. treening oli rattatrenn koos Priit Ailtiga. Esimene välitrenn sel aastal. Korralikult paika timmitud maanteerattaga, mille eest ma pean Hawaii mehanne tänama. Nii, aga ei saa jooksmine ratta vastu. No ei saa. Jah, jooksmine on läinud toredamaks ja tükati isegi nauditavaks, aga kui Sa oled ikka rattur, siis oled rattur ja punkt. Sõitsime peaaegu kaks tundi. Tund ja nelikümmend kaheksa minutit, nelikümmend üks sekundit kui kristalselt aus olla. Keskmine oli madal, kusagile 23,7 - kuid sõidu esimene pool oli selline tore vastutuul, et puhub kiivri peast ära ning ühtlasi on siin sees ka sõit piki Kadrioru pisikesi teid - kus ilmselt väga kihutada ei ole sügavamat mõtet. Maksimumkiirus 50,8 km/h. Distants 43,13 km. Sõitsime siis Tallinn-Pirita-Merivälja-Presidendimaja-Tammneeme-Tallinn. Kui tagasi keerasime ja tuul hakkas selja tagant puhuma, siis ma parem ei räägi kui hea oli. Mõnus on vestelda rattasõidu ajal - ses osas on see ikka äärmiselt sotsiaalne tegevus. Vahepeal olin lausa unustanud kui hea on maanteerattasõit. Ma olin kohe õnnelik eile oma rattaga. Endorfiinist oli õhk paks.

Täna põrutasime Priiduga taas koos trenni - seda ma räägin, et see on nagu treeninglaager kohe. Sõitsime Mustamäe metsa, sörkisime Vanakani ning seal siis algasid harjutused. Kõigepealt sirgel maastikul sääretõsted, põlvetõsted. Siis mäest alla jooksu harjutused, siis mäest üles jooksuharjutused ja lõpuks jooksmine kausis. Kauss on siis selline asi - et liivapeal jooksed mäest alla ja kohe mäest üles. Sealjuures on äärmiselt oluline selg sirge hoida. Kui sedasi teed - jäksad oluliselt kauem. Ning kui juba mägi läheb hästi raskeks, siis tuleb natukene tihedamalt joosta, kuid tähelapanu tuleb pöörata ka sellele, et jalad natukene nagu põlvetõstet teeksid - või vähemalt et tõstaksid jalga natukene rohkem kui tavaliselt ja selg sirge. Kummaline küll - aga kui tegin kõik õigesti, siis ei väsitanud isegi mägi ära. Enne mäed minu sõbrad küll, jooksmisest kõneledest, ei olnud.

Ma ei tea, kas see eilne jalgrattatrenn andis nii palju positiivseid treeningemotsioone või oli täna ka lihtsalt väga hea jooksupäev - igatahes on väsimuse asemel topeltenergia ja mu niigi suhteliselt hea tuju on veel eriti hea.

47: 11 KM KOOS PEATREENER PRIIT AILTIGA

2010-04-09T15:17:00.004+03:00

Eile pärast tööd leidis aset suurejooneline treening koos Priit Ailtiga. Tõsi, esmalt kulgesin ma piki Pirita teed kodust kuni Lillepi ringini üksi. Ma küll märkasin Ailti ja Matit jooksmas ning üritasin neile ka kiiremas tempos järele jõuda. Aga esimesel ringil see kahjuks ei õnnestunud. Tegin mõned harjutused ja venitused ning lonkisin neile vastassuunas vastu. Lõpuks sain nad kätte, ning edasi treenisime siis juba koos Ailti ja Matiga (vabandust kui nimega eksin), kes tegid minu jaoks kiires tempos trenni. Esimesed 300 m oli pagana raske nendega sammu pidada, aga pärast poolt kilomeetrit läks kergemaks. Lillepi ring on ligi 2 km pikk. Lasin selle ringi siis lisaks tavapärasele 9 km otsale.

Priit näeb puhkehetkel välja selline:

Mati treenis võistluseks - seega oli tal hästi kerge treening ning ta keeras pärast Lillepit boksi. Mõtlesin et väänan jube hea nalja oma meelest ja kutsusin Priitu kaasa - et saada mind Kadrioruni ära (Umbes Pirita TOP - Kadriorg), mille peale Ailt ütles, davai, miks mitte. Sealjuures pidi Priit veel Velotrekile tagasi jooksma, sest juhtumisi oli tema masin seal. Hull mees!

Nii, aga tagasi jooksime siis juba rahulikus tempos, vahepeal tegime ka kiirkõndi. Muide mu eelseisvad treeningud näevad ette ka selliseid jookse, kus ongi 7 minutit jooksu, 3 minutit kõndi. Ühtlasi muide tegime Priit Ailtiga eile valmis treeningplaani kuni Vätternrundanini - ja lubage mul öelda, see tuli vägagi võimas ja üsna raske. Aga samas väga individuaalselt mulle sobilik - sest korrigeerisime päris paljud treeninud mu päevakavaga vastavaks. Näiteks kui on ikka raske päev - Tööotsijaga sõit Viljandisse - siis treeningu mõttes on puhkekas - aga muus osas kasutasime ära ikka kõik võimalikud variandid.

Kui trennist koju jõudsin, siis higi jooksis, nagu oleksin dušši all käinud. Aga samas olin enda üle uhke ka. Esiteks, et kestsin kiiremat tempot 2 km päris hästi ja teiseks, et kokku tuli 11 km jooksu. Jah 11 km võib olla väike samm mõnele pikamaajooksjale, aga see oli motiveeriv ja suur samm eile mulle.

46: HOMMIKUPOOLIK SPINNINGUS KOOS KOLLEEGIDEGA

2010-04-06T11:00:00.003+03:00

Täna hommikul ärkasin kell 7. Kiire hammaste pesu, rattariided trennikotti ja Viru Keskuse poole kadjama, sest just seal MyFitnessis oli kell 8 Spinningutrenn. Kaasasin protsessi ka Marii Karelli - Ringvaate toimetaja, kes pidas väga vapralt vastu. Lisaks spinningule tegime mõned harjutused seljalihastele, aga seda juba siis pärast mõnede mägede võtmist ja nii. Heli usaldasime me Rein Fuksi kätte ning pildi eest kandis hoolt Peeter Tungal. Kõik oli kõige paremas korras.

Nagu ma Mariist aru sain, siis alguses oli tal väga hea meel selle üle, et sadulad olid head - mitte kõvad ja valusad. Kuidas ta ennast treeningu lõpuks tundis - seda saame näha juba sel reedel kella 19-20 vahel Ringvaates. Mul oli jällegi hea meel selle üle, et trenn oli mõnus ja treener Ly Paat hoidis head toonust kogu trenni jooksul.

Üllatavalt palju inimesi oli varase tunni kohta trennis - ikka 10 ligi. Ma arvasin esiti, et oleme Mariiga kahekesi, pluss siis muidugi operaator ja helirežissöör ning treener. Aga rõõmus oli märgata, et inimesed on nõus vara tõusma selle nimel, et korralik trenn lööks kohe päeva vahvasti käima. Ja vahvasti käima päev läheb, isegi sisi kui trenni alguses oled nii unine, et märkad riietusruumis enda ehmatuseks et pooled asjad jäid koju. Aga kui teine pool kaasas on, saab treeningu ju ikkagi ära teha eksole :)

Olen mõelnud ujumisele hommikuti ja siis pärast tööd jooksule ja rattasõidule, kunagi tahaks olla ka nii tubli, et jaksakski sellise rütmiga teha. Ja isegi kui ei jaksa päris nii, siis tasub hommikusi treeninguid igal juhul rohkem teha - sest siis on jõudu rohkem ja päevale paneb treening ikka korraliku krooni pähe ja teeb hea tuju oreooli ümber.

Nii et ma usun et kui meile kolleeg Alar Pajuste masinaga järele tuli, siis ta märkas, et need inimesed kes hommikul läksid trenni ei olnud küll nii heas tujus ja meeldivad kui need, kes pärast treeningut sealt tulid.

45: PAREM KOHE HOMMIKUL KUI KUNAGI HILJEM

2010-04-04T18:16:00.002+03:00

Pühapäeva hommik on ju peaaegu alati mõnus moment. Ja väga varakult pühapäeviti ma küll ei poolda treenimist. Siis tasub ikka perega pannkooke võtta ja chillida ja kohvi juua ja niisama laiselda - kui vähegi võimalik.

Kell 12 algas mul täna Vikerraadios koos Vaikoga Keskkütte nimeline saade ja Trincu pidi suhteliselt varakult Laule Tähtedega tegema minema. Kell oli umbes 10:25 ja mulle näis, et see on paras aeg treeninguks. Parem kohe ära teha, kui kusagile pühapäeva peale suvalisse pärastlõunasse ette jätta.

Kiire riietevahetus, Triin tööle ja ise jooksurajale. Lasin suhteliselt rahulikult 7 km joosta piki Pirita teed. Viimasel ajal ongi see millegipärast kujunenud mu põhiliseks jooksupaigaks. Kui ma üksi jooksen, siis kuulan muusikat. Seekord oli Morrissey nii kena ja pakkus mulle muusikalist külakosti kõigi 41 minuti jooksul, mis edasi tagasi Pirita tee läbimiseks läks. Seekord ma alustasin Russalka juurest, sest 12 oli eeter. Tavaliselt tuleb ring suurem. Seda tahtsin veel ka lisada, et soojaga on ikka mõnus joosta. +4 kraadi pole muidugi teab mis soe, aga parem ikka kui miinuskraadid. Mulle meeldib soe, kevad meeldib ka. Väga.

44: MÕNUS PÜHADEAEGNE SPINN TRINCUGA

2010-04-02T17:59:00.002+03:00

Ma pole nüüd ikka väga pikalt oma abikaasaga koos trenni teinud, kuni tänaseni. Seadsime suhteliselt varasel tunnil, sest kell 13:00 on suhteliselt vara sellise reedese vaba päeva jaoks, oma sammud Viru keskuse MyFitnessi, kus teatavasti on väga head ja mõnusad spinningud. Ei pidanud pettuma seegi kord. Kuidagi väga kerge ja sujuv oli tänane trenn küll ja korraliku koormuse andis, aga hea kerge oli olla. Kas oli tingitud sellest et pikka tööpäeva polnud seljataga või millestki muust - mõnus oli.

Üks mõte, mis mul tekkis selle spinnigu ajal oli see, et õige positsioon on hästi oluline spinningu puhul. Ja kui treeningu alguses tundub, et positsioon pole päris õige, tuleb ratta seljast maha tulla ning positsioon paika seada, sadul võiks olla puusa kõrgusel - kuid nii, et kui sadulasse istud ja jala sirgeks lükkad siis päris sirgeks jalg ei lähe, vaid jääb veidi põlvest kõverdatuks maksimaalses väljasirutus asendis. Aga tõepoolest veidi - see on siis hästi vähe tunde järgi. Teine asi mida tuleb jälgida on see, et jalad ei vänderdaks kahele poole, vaid põlved oleksid võimalikult koos. Ja kui neid väikesi nõuandeid jälgida, on juba kenasti.

Meil oli mõnus ja lõõgastav treening, mis andis terveks päevas vahva enesetunde.

42, 43: RÄIGET TAHTEJÕUDU NÕUDVAD TREENINGUD

2010-04-01T09:33:00.003+03:00

Arvasite juba et ma rohkem trenni ei teegi? Vale vastus. Teen küll. Vahepeal oli lihtsalt nii kiire periood, et mul oli sisuliselt kaks varianti, kas teha trenni või kirjutada blogi. Valisin trenni.

42. treening oli teisipäeval, pärast Andres Mustoneni Tähelaeva salvestust. Ma ei tea kuivõrd kõik lugejad on kursis televisiooni spetsiifikaga. Ilmselt see on muidugi iga saatejuhi ja inimese puhul ka erinev. Aga minu jaoks on selline suurem otsesaate režiimis salvestus alati üsna võimas kogemus. Eriti kui külaline on ühelt poolt särav ja karismaatiline, aga teisalt ka nõudlik inimene. Mulle meeldib oma saateid korralikult ettevalmistada, et salvestus sujuks võimalikult hästi. Salvestus kui selline on aga kummaline nähtus - sest kui Sa ikka üritada kõigest hingest head saadet teha - siis energiat läheb kõvasti. Nimetatud Tähelaevaga läks energiat nii kõvasti, et kui istusin õhtul kodus tugitooli, siis enne poolt tundi ma ei saanud lihtsalt püsti. Vaimne ja emotsionaalne pinge oli nii suur ja motivatsiooni trenni minna oli praktiliselt võimatu leida. Sellist enesetunnet ei ole n. pärast triatlonivõistlust - et ei suuda püsti tõusta, aga vahel pärast mõnda saadet olen seda enne ka kogenud. Lihtsalt sa paned kõik endast ära - nii et sisse ei jää ei vaimses ega füüsilises plaanis midagi alles.

Nii, aga see selleks. Ma siiski sain sealt tugitoolist püsti. Vihaga panin selga trenniriided ja läksin jõusaali. Väntasin esmalt 20 minutit saadet, lugedes ühte Vana-Roomast pajatavat raamatut. Misjärel tegin 25 minutit kangi ja hantlite harjutusi (ilma raamatuta). Kokku 45 minutiline trenn.

Spordil on kummaline omadus. Ta taastab vaimu. Vähemasti mulle nii näib. Pärast seda 45 minutilist sporti ma olin ilmselt paremas vormis kui enne trenni. Ja ma niivõrd ei räägigi siin füüsisest, kui vaimsest. Muidugi olin ma väheke uhke ka, et suutsin ikkagi treeningu ära teha. Aga nii suurt blokki enne trenni pole mul vist siiani olnudki. See oli tõeline eneseületus.

43. treening oli lihtsam, aga mitte väga palju. Selle tegin ma eile pärast Tööotsija salvestust Pirital. Muide, salvestuse käigus tegin ma esimesed rattatiirud ka ja oi kui armas on jalgrattasõit. Kui me siin ikkagi spordist räägime, siis jooksime on tore, kohati isegi nauditav, aga jalgrattasõit on nagu puhkus. On ikka mõnus tunne küll, kui asfalt on kohati peaaegu kuiv ja kumm suriseb piki teed....

Otsisime Hawaii Expressi jalgrattamehhaanikut. Leidsime muidugi ka. Ja kuna mul olid trenni riided kaasas - siis palusin kolleegidel oma seljakoti telemajja viia ning ise katsin selle maa TOPist telemajani joostes. Selge oli, et see jooksumaa ei tule nii pikk kui tavaliselt, sest distants oli umbes 5 km pikk - otsustasin ma võtta tavalisest sörgist kepsakama tepmo. Ning põrutasin hoogsalt minema. Olin telemajas 32 minutiga, mis tähendab, et ligi 10 km oleksin jooksnud siis tunni ja nelja minutiga. Okei - ilmselt see pole päris 5 km - vaid umbes 4.8 - 4.9 km. Aga ikkagi - selge on see, et sellise tempoga ma 42 km ei kesta. Seega siis neli ja pool tundi on ebareaalne. Viis ja pool tundi maratoni ajaks - ilmselt reaalne. Harjutan edasi.

41: VÄLK JA LUIGED

2010-03-28T09:19:00.002+03:00

Laupäeva pärastlõunal startisime Kadriorust TOPi suunale korralikule jooksutreeningule koosseisus Priit Salumäe, Välk (Alaska malamuut) ja ma. Esiti ei osanud vormi hinnatagi, sest tuli saada autoteede vahelt välja jooksurajale. See võttis umbes 5 minutit ja sealt edasi tuli vaba vesi nagu öeldakse. Välgule meeldisid muide väga luiged, ma pakun et ta tahtis nendega mängida, aga fakt et ta oli Salumäe vöö külge seotud, likvideeris sellised võimalused eos.

Aga jooks ise oli selle aasta kõige mõnusam. Ehk seetõttu, et ilm oli ka õhtul +6 kraadi, aga võib-olla ka sellepärast et tee oli praktiliselt kuiv (jõudsime enne suurt vihma koju tagasi), ei saa ilmselt ka head seltskonda alahinnata. Aga jõudu oli nii palju ja tuju oli nii hea - et lihtsalt jooksin ja nautisin. Esimesed pool tundi TOPini möödusid nii, et ei saanud arugi - Priit vaatas korduvalt kella, sest talle tundus natukene ebareaalne, et pool tundi nii kiiresti möödas on. Distants sel jooksul oli meil 10 km. Selge oli muidugi see, et on vaks vahet, kas joosta lumelörtsi või jää peal või joosta kuiva maa peal. Kui mu esimesed jooksud sel aastal olid päris karmi külmaga - n. mäletan sellist u -17 kraadiga tehtud trenni, siis +6 jooks on tõepoolest mõnus.

Ja ma loen praegu seda juttu, mida ma kirjutan oma emotsioonidest ja ise ka ei usu. Sest jooks ja mõnu ühes lauses mul 2 aastat tagasi poleks mingil juhul üle sõrmede tulnud.

Jooksurütm oli meil ideaalne. Kui sellise rütmi ja tempoga suudaks terve maratoni ära joosta, siis oleks finishi aeg umbes 4 tundi ja 48 minutit. Priidus ja Välgus ma sugugi ei kahtle, et nad jooksevad sinna aega ja ehk tunnike kiireminigi. Ma ilmselt rihin ikkagi kusagile 5+ tunni peale, sest 2 tõusu sillal saavad olema Stockholmis päris rasked ja natukene peab mõtlema kuidas neid raskusi ületada. Ehk isegi tõusud kohe ettenägelikult käia, nagu kunagi Ain-Alar soovitas triatloniga teha. Aga see selleks, pean Priit Ailtiga aru ja vaatame siis kuidas tuleb. Pean ütlema, et sellest jooksupositsiooni parandussoovitusest, mille Ailt mulle hiljuti andis oli tugevasti kasu!

Igal juhul on hakanud ka ambitsioonid kasvama natukene - juba tahaks 20 km jooksutreeninguid tegema hakata. Ja eks on ka paras aeg - sest maratonini on jäänud veidi enam kui 2 kuud ja seda aega polegi nii palju.

40: PEAAEGU JUUBELI-TREENING HIIUMAAL

2010-03-27T10:17:00.003+02:00

Üleeile õhtul pärast Tööotsija saate lindistust Hiiumaal Kärdlas läksin jooksma. Lõin Kärdlale tiirud peale nagu öeldakse. Kõigepealt Padu hotellist mereni (Rannapaargust edasi) ja siis läbi Keskväljaku Käina mnt. poole ja lõpuks tagasi Padu hotelli. 55 minutit trenni oli täiesti piisav ja millegi pärast raske. Kas olin ma veidi väsinud või ei olnud lihtsalt head jooksupäeva aga igal juhul ei olnud sellist kergejalgsust küll kusagil märgata. Mitte et ma tavaliselt tohutu kepsutav hirveke oleksin, aga ikkagi :)

Hiiumaa mulle iseenesest väga meeldib. Seal on vaikne. Aeg käib sel saarel palju aeglasemalt kui mandril. Kui pealinna saginast tulla, võib esimese hooga tunduda see ajafaktor isegi veidi raske - aga kui oled paar päeva kohapeal, siis läheb väga mõnusaks.

39: TRENN PALDISKIS, KOOS 1. JALAVÄEBRIGAADIGA JA EI ŠLANGI!

2010-03-23T10:03:00.004+02:00

Reedel näeb Ringvaates kella 19.00 ja 20.00 vahel 1. Jalaväebrigaadi poisse, kes nagu selgus eilsest ühistreeningust on loomad, selle sõna kõige paremas sportlikus mõttes. Treening nägi ette 4 km jooksu ja ringtreeningut. Sealjuures 4. km jooksu joosti minu meelest küll ära 200 m jooksu tempos. Mul oli tõsiselt tegemist, et poistel kannul püsida, seda esiteks. Teiseks - kui poleks tulnud minu vahepealset spiiki - kus ma selgitan, mis toimub ja kus me oleme, siis on selge, et lõpuni poleks ma vastu pidanud seda jooksu. Tänu vahepealsele 3 minutilisele hingetõmbepausile suutsin ma siiski 95% jooksutreeningust vastu pidada.

Edasi läks kogu möll sõjaväeosa taga lebo-mattidel. Seal oli ringtreening, mis sisuliselt tähendas seda, et sõdurid ja ma tegime erinevaid harjutusi ringis, kordamööda. St kolmesed grupid ringis. Iga grupp teeb erinevat harjutust. Kõigepealt kõhulihased, siis kätekõverdused 3 erinevat moodi, siis üleshüpped, siis kükid. Teed oma minutilise harjutuse ära (nii palju kätekõverdusi n. kui jõuad) ja liigud järgmisele kohale ringis ja teed järgmist harjutust.

Seda treeningut tegin ma ühe ringi. Sõdurid tegid teise ringi veel peale, ma ei jaksanud.

Aga mulle väga meeldis. Eriti meeldis mulle see meelsus, mis meil sõjaväes eksisteerib. Ma nimelt näitasin vahepeal kuidas on võimalik kätekõverdusi tehes natukene viilida, mille peale minu kõrval harjutusi tegev sõdur põrutas kohe - "ära šlangi", mis tähendab siis lõpeta viilimine. Hästi meeldiv märkus. Eks oli teisigi, kes kõiki harjutusi ei jaksanud teha päris lõpuni selles ringtreeningus, aga kui Sa ausalt teha ei jaksa, siis keegi ei pane pahaks. Kui Sa aga hakkad viilima ja üritad lolli mängida, siis seda pannakse tähele ja see ei lähe sõjaväes läbi.

Kokkuvõtvalt - trenn oli minu jaoks selgelt liiga raske, jooks hästi kiire ja armutu. Minu jooksutempo on oluliselt aeglasem. Ilmselt see oli üks raskemaid trenne, mis ma siiani teinud olen. Aga samas on mul väga soojad mälestused Kaitseväest ja eriti 1. Jalaväebrigaadist. Tuline kahju on, et ma sõjaväkke ei pidanud minema, kuigi ma isegi tahtsin natukene, aga ülikoolis käivad 79. aastakäigu poisid arvestati lihtsalt reservi. Kaitseväe üle tunnen ma igal juhul uhkust ja see tunne kasvas iga Paldiskis veedetud minutiga. Respekt.

38: HOMMIKUNE JOOKS PIRITAL OLI UDUNE, AGA MOTIVATSIOON OLI 200 PEAL

2010-03-21T13:02:00.005+02:00

.. just selline oli esimene emotsioon, kui jooksu alustasin. Kell 10:35 piki Pirita teed. Õigemini alustasin Nafta tänavalt ja edasi kulgesin siis Pirita teele. Üritasin seekord joosta nii nagu Priit Ailt eelmine kord õpetas. Kõigepealt tegin harjutust - käed puusas ja hästi pika sammuga üritad astuda edasi - kõigepealt kand maha, siis väliskülg ja siis päkk, sealjuures päkk tõukab edasi. Ja siis juba jooks. Muide ka poole maa peal TOPi juures tegin seda harjutust ning ühtlasi venitasin natukene oma lihaseid.

Tee oli üsna libe ja märg. Sisuliselt oli kaks varianti - kas oli siis jää või oli asfalt, millel vesi. Ilmselt said jalad märjaks juba kohe alguses, aga esimest korda ma tunnetasin seda fakti alles kodus trepist üles minnes.

Kuulasin muusikat, sellist päikeselist bossat, mis kui oleks silmad kinni pannud, oleks viinud kohe suvesse.

Kokku oli jooksu pikkus kusagile 9 km kanti ja esimese poole ma lubasin endale nö lõike, elik tegin kiiremaid vahepalu oma jooksu sisse. Tagasitulek oli rahulikum sörk.

Paar sõna motivatsioonist ka. Eelmisel aastal tegi Ain-Alar Juhanson mulle kohe üsna konkreetselt selgeks, et kui enesetunne on vilets või ei ole trenni tuju, siis on kaks varianti: kui üldse pole tuju trenni teha, siis tuleb trenn ära jätta. Kui on selline et peaagu võiks teha, siis tuleb treening teha ja kasvõi lühem, aga väike liigutamine tuleb ära teha. Eile oli mul millegipärast veidi nigel olla ja olgugi et trenniriided olid juba seljas, pöördusin ma jooksurajalt tagasi ja läksin koju ning magasin hoopis. Täna oli selle võrra mõistagi suurem kohustus ennast treenida, aga samas ka oluliselt suurem motivatsioon trenni teha. Ning kui algselt oli mõte kell 16 joosta, siis ma lihtsalt ei pidanud vastu ja läksin kohe hommikul. Vat nii on selle trenni tegemisega. Minu kindel veendumus on aga küll, et ennast vägistada ei tohi. Ja parem on trenn edasi lükata, kui seda pika hambaga teha.

Aga kuna eile algas kevad, siis ma tahaksin kõigile blogilugejatele soovida kaunist kevadet ja mõnusaid kevadisi treeninguid, sest nüüd läheb kohe ikka eriti mõnusaks treeningute tegemine - isegi kui see ilma lumeta olek esimese hooga võib ebaharilik tunduda.

37: OPERATSIOON "KARELL"

2010-03-19T15:06:00.003+02:00

Et kõik väga ausalt kirja panna, siis alustame sellest, et neljapäeval kell 12 ja natukene peale siirdusime keset kaunist tööpäeva kolleeg Marii Karelliga kepingule. (uudissõna kepikõnni tarbeks). Ja mitte lihtsalt ei siirdunud, vaid törts oli vaja murda ka Marii selle spordiala vastast skepsist. Enda skepsise murdsin ma aasta tagasi, sest sinnani uskusin ka ise kepikõnni olevat seeniorkodanike või paremal juhul naisteala. Tegelikult on kepingus palju kasulikku ja see on vägagi mõnus treening - eriti kui miski tugevam treeningperiood eelmisest nädalast on ette näidata.

Siirdusime niisiis Mariiga piki Pirita rannapromenaadi TOPini ja tagasi. Esimesel poolel oli taganttuul, mis mõistagi muutis käimise palju kabedamaks kui tagasiteel. Siis lõõtsus mahe kevadõhk näkku ja pidi mitmel korral tempot tõstma, et mitte külmetada. Täpsem kirjeldus treeningust aga juba täna õhtuses RINGVAATES, algusega kell 19:00. Seal saate teada ka ründavatest luikedest ja sellest, kas Mariile lõpuks siis meeldis Keping või ei meeldinud mitte :) Ühtlasi ka muidugi trenninõuandeid - kuidas keppe valida, milline peaks olema asend jne. Lõigu alapealkiri võiks ühtlasi olla: "kuidas 3 minutiga on võimalik keping selgeks saada" .

36: MIKS MA TRENNI AJAL ISTUN?

2010-03-16T11:18:00.002+02:00

... aga sellepärast et tegemist on Spinningu treeninguga. Tõsi - kohati on vaja ka püsti tõusta ja vändata püsti seistas. Aga ma ei saa endale liiga palju neid seismisi lubada, sest väga kiire väntamise ja rohkete spurtidega juhtub lihtsalt pulss liiga kõrgeks minema. Ja see ei ole tingimata hea. Aga õnneks on MyFitnessis selline lugu, et võib istuda, siis kui liiga hulluks asi läheb.

Niisiis eile oli Viktor Eksi trenn. Väga meeldiv treener - innustav ja tubli. Kummaline oskus on vahel pigem vähem rääkida kui palju - aga kui öelda, siis midagi mis on oluline. 45 minti väntamist ja mahe oli. Eile ma teist spinningut otsa ei teinud, sest muidu oleks 3 treeningpäeva järjest olnud ja mulle tundus et on õige veidi vabamalt võtta, et mitte ennast katki treenida. Seda enam et laupäeval ja pühapäeval polnud treeningud sugugi liiga pehmed.

35: MU UJUMISOSKUSED PÕRMUSTUSID

2010-03-14T19:03:00.003+02:00

Teatud mõttes oli käesolev nädalavahetus nagu treeninglaager. Treener Ailt oli Tallinnas, mistap kasutasime mõlemad päevad kenasti ära. Eile siis tund ja 15 minutit jooksu, täna sama palju ujumist peale Kalevi ujulas. Tõsi. Kogu selle aja ma ei ujunud, sest osa treeningust läks harjutuste seletamise ja õppimise peale, aga oma 1000 m tuli kindlasti ära.

Üldiselt tuleb meelde jätta see, et ujudes peab käsi sooritama tõmbe nii, et on küünarnukkist kõver. Mõlemad käed. Nii läheb lihtsalt kiiremini edasi.

Samuti õppisin harjutuse - mis aitab leida toetust vees - jalad ujuvad krooli jalgu, aga käed siis teevad selliseid 8 laadseid harjutusi, nagu koera ujudes natukene - aga lihtsalt rohkem külgedele - nö otsivad veest toetust.

Üks harjutus mis mulle tegelikult väga meeldis oli veel selline, et ujuda käed rusikas. Ujud 25 m käed rusikas ja siis 25 m tavaliselt krooli - see on hea harjutus, sest treenib justnimelt seda käe küünarnukist kõverdatult sooritatavat tõmmet.

Ülidselt oli muidugi treeningu tulemus taas see, et ma tundsin, et ujumises on väga palju õppida. Samas muidugi oli Priit käinud ka just ujumist õppimas ja tehnikat täiustamas - nii et ma väga ei muretse. Ilmselt saab enda oskusi lõputult arendada, mistap saan ujujana muutuda ainult paremaks.

Ah jaa, ja veel üks väärt nõuanne siia lõppu - selleks et harjutusi hästi sooritada - tasub endale muretseda väikesed lestad. Mitte need sukeldumise omad jube pikad, aga sellised poolpikad lestad. Kui keegi on käinud Aura veekeskuses - siis need sinised lestad mida sealt saab laenata, kuid mis pärast tuleb kenasti tagasi panna. Ma arvan et lähiajal ma sellised lestad omale ostan ja üritan harjutusi teha just lestadega. Harjutused tasub ära teha ujumistreeningu esimeses pooles (lestadega). Tervet treeningut ärge palun lestadega aga tehke. Näiteks teine pool, kui ujute krooli, siis võtke ikka lestad ära, sest kui ma ei eksi, siis võistlustel pole lestad lubatud.

34: KES JOOKSEB NAGU PART?

2010-03-14T18:52:00.003+02:00

Sellele küsimusele on 2 vastuse varianti. Variant 1) Priit Ailt, kellega ma koos treenisin. Variant 2) Toomas Luhats.

Loomulikult on õigus neil, kes otsustasid variant kahe kasuks. St siis minu. Laupäevasel pärastlõunal läksime treener Priit Ailtiga Piritale jooksuringile ja lisaks tavalisele jooksule, mida tuli kokku kusagile 9 km kanti - sain päris palju häid nõuandeid kuidas parandada jooksutehnikat. Ailt vaatas kõrvalt ja tegi esimesel 4,5 km tähelepanekuid seejärel vaatasime asjad koos üle.

Esiteks ma jooksen natukene nagu part. Lestad laiali nö. St jalalabad ei ole suunatud mitte otse, vaid vahivad üks kella 10sse ja teine kella 2te. Nii ei ole hea. Selleks et seda viga vältida - võib alateadlikult isegi üritada joosta jalalabad sissepoole - siis läheb kõnnak oluliselt paremaks ja jooksed tegelikult otse.

Teiseks - jooksin ma nii, et vaatasin maha. Vale! Vaadata tuleb umbes 30 meetri peale ette - selg pean olema sirge.

Kolmandaks. Millegipärast jooksin ma käed ees suhteliselt staatiliselt. Kui kiirelt joosta, siis teatavasti käivad vastaskäsi vastasjalg ette taha küljel - see on ka oluline nüanss, mida tuleb tähele panna, sest pikemas jooksus annab selline väike asi palju juurde.

Neljandaks. Kui jooksed siis tuleb esimesena maha asetada kand, siis üle väliskülje jõuda varvastenija nö varvastega või jalalaba esimese poolega ka tõugata edasi. Selliselt toimides võidad tegelikult iga sammuga ja läbid rohkem maad.

Järgmisel 4,5 km üritasin neid asju siis parandada ning ma pean ütlema, et tuli kuidagi oluliselt kergemalt see jooksu värk kui esimesel 4,5 km. Igal juhul oli neist nõuannetest palju kasu ja Priit Ailtile suur tänu!

33: KUDJAPE UPA SUUSARAJAD ON OOTEL

2010-03-12T15:11:00.002+02:00

... sisuliselt on nad Saaremaal kenasti ootel, et neid rohkem külastataks. Eile kui ma neid mõõtsin, siis kohtasin seal kokku nelja inimest. Kaks tüdrukut läksid mööda neist, üks suusataja sõitis must mööda ning üks pani parasjagu asju kokku ning lahkus kui mina suusatama hakkasin. Samas võib vabalt olla, et pärast tööd hakati seal ka oluliselt rohkem sõitma, sest minu sõidud lõppesid umbes 17 paiku. (Mul on nimelt puhkus)

Algne plaan oli teha rahulikult 6 km suuska - sest ma päris täpselt ei teadnud kui kaua sellega läheb. Et ma vabastiili asjus natukene olen skeptiline sõitsin oma vabastiili suuskadega ikkagi klassikat - paaristõukeid ja nii. Suusarada oli üsna heas seisus - natukene jäine, aga muidu väga äkiline ning kiire kuidagi. Kui 6 km oli sõidetud, sai üsna selgeks, et see on liiga vähe ja ma lasin 3 km veel peale. Kokku niisiis 9 km ja 55 minutit.

Hea oli sõita. Tuul küll vahepeal puhus lageda peal vastu, aga see mind ei morjendanud. Mõtisklesin oma väikeseid mõtteid ja andsin ainult hagu. Ma olen küll väga suur sõpradega koostreenimise entusiast, ent vahel on mõnus ka päris üksi kilomeetreid mõõta. Korrastab mõtteid ja annab jõudu.

32: SUUSAD ALLA JA 1,5 TUNDI

2010-03-08T17:09:00.003+02:00

Te võite öelda, mis tahate, aga minu meelest on veider 8. märtsil suusatada. Ei oleks ehk veider siis kui oleks selline mahe kevadine suusailm, et räästast tilgub ja päike lõõskab jne. Aga kui sajab lund, ilm on külm ja puhub karm põhjatuul, mis samuti näkku vaod vajutab, siis on ikka veider Naistepäeval suusatada küll.

Üks asi mis veel tänasega selgeks sai, et pean ikka vaatama omale klassika suusad, sest vabastiil tuleb mul üle kivide ja kändude, et mitte öelda "ei tule üldse välja". Paaristõuked on okei, jalad eraldi on nagu ka okei - kui kaks asja kokku panna - näen ma välja nagu punase kõhualusega hani, kellele pahad lapsed on suusad alla monteerinud.

Seepärast ma siis sõitsingi oma vabastiili varustusega peamiselt täna klassikat - ja seetõttu ei läinud ka muidugi eriti kiiresti edasi. Aga kõigele vaatamata oli suusatada tore. Kui enne jäid jalad kergesti valusaks - jalatallad nimelt - siis selle vastu aitab ainult pikk trenn. Pool tundi ja jalad enam ei valuta, tunnike ja Sa ei tunne neid enam üldse. (St mitte "Ma ei tunne oma jalgu", aga valus pole).

Kukkusin 2 korda - või oli kolm - igal juhul oli lõbus ja haiget ei saanud. Marii Karell, Ergo Treier ja Rein Fuks olid ka nii kenad ja pidasid võimalikuks mu treeningust läbi astuda - see tähendab aga mõistagi seda, et reedeses Ringvaates on pisikene suusatamise eri - seda enam, et ma siiski väga loodan, et kui 20. märtsil kell 19:35 kevad hakkab, siis pärast seda on nagu suusatamise lõike natukene
kummaline teha ka.

Ja siia lõppu üks täiesti teistmoodi pilt - rattasõidust. Oi kuidas ma igatsen kuiva asfalti ja maanteratta kummide undamist sellel! Heldeke!

Foto: Indrek Jaaska

Lõpetuseks - head kevade ootamist meile kõigile - ja muidugi kaunist Naistepäeva!

31: KIIRJOOKS

2010-03-08T11:21:00.003+02:00

Pühapäevasel hommikul, mil õues mitte just kevadest palju märke ei olnud, suundusin Kadriorgu jooksuringile. Kokku tuli 40 minutit. Aga tempo oli seekord palju kepsakam. Tegelikult teadlikult - proovisin natukene kiirust tõsta, et mitte kogu aeg ainult sörkida. Hullu ei olnud midagi, pigem isegi vastupidi. Kiirus tiivustas ja raske polnud.

Üks põhjus, miks hea oli ka joosta oli ilmselt muusika, mis mu kõrvaklappides nii vahvasti mängis. Kuidagi motiveerib vahel rohkem. Eile kuulasin Empire of the Suni plaati, mis oli võrdlemisi hea kuulamine. Poole pealt hakkas muidugi see veidi pinda käima, mispeale läksin kindla peale välja ja kuulsin Vaiko Epliku 2te.

Vaatamata võrdlemisi leplikule loomule on mul viimasel ajal tekkinud küsimusi. Seda ilma vaadates. Laupäeval 20. märtsil kell 19:31 algab kevad - kus on märgid? Ühel hommikul tõepoolest oli 2 tunni jooksul õhus kevade lõhna, aga seda on vähe. Mäletan umbes 4 aastat tagasi samal ajal oli nii kena kevad juba õues, et sai käis pusapeal ja külm ei olnud. Mis siis nüüd lahti on? Nii, et lugupeetud talv - Teiega oli tore, kuid aitab nüüd, ei jaksa enam lumevaalude vahel joosta...

30: H20 KAAMERAGA

2010-03-05T10:59:00.002+02:00

Kolmekümnes treening leidis aset 25 meetrises MyFitnessi basseinis Rocca al Mares - mis iseenesest on täitsa kobe paik. Küll on minu hinnangul 25 m basseinis veidi raskem ujuda kui 50 m, sest edasi tagasi sõelumine tüütab ühel hetkel lihtsalt natukene ära. Aga, selle vastu aitab muidugi oma mõtete korrastamine ja rütmi tekitamine. Kui ujudes saavutada hea rütm, mõtiskleda omi mõtteid, siis õige pea ei pane enam ujumist tähelegi ja on võimalik kulgeda sellises transilaadses seisundis tunde.

Mina seekord tunde ei kulgenud, pigem vastupidi. Treeningus oli külas Ringvaate töökas kollektiiv, mistap olid ujumises väikesed pausid, kuid umbes tunnikese me basseinis siiski veetsime. Jagasin muljeid ja kogemusi - st kõik mida ma ujumisest tean, rääkisin ära. Seda pole palju ja kahtlemata on võimalusel paslik ikka ujumistreeneriga ujumist proovida, aga algajale ma usun tuli ikkagi kasulikke mõtteid ja nõuandeid. Ujusin muidugi ka, kas ehk km jagu tuli kokku, võimalik - samas ma pead ei annaks.

Nüüd kindlasti on tekkinud küsimus, miks ma ujun - kui mu eesmärgid on seotud jooksu ja jalgrattaga? Aga sellepärast, et see on väga väga hea üldfüüsiline treening - mis kaasab pea kõiki lihasgruppe ning samas on ka veidi lõdvestav. Lisaks sellele olid esmaspäevane ja teisipäevane treening võrdlemisi tugevad, nii et veidi kergem trenn oli selles faasis vajalik.

Lõpetuseks - ujumist soovitan ma aga julgelt kõigile neile, kes praegu leiavad, et aeg oleks trenni tegema hakata. Ujumisega alustamine on mõistlik ja tervislik - ei piina Teie liigeseid ei tee muud moodi liiga. Oluline on mitte rapsida ning rahulikult vee peal liueldes edasi minna. Vähe haaval alustades, jõuab ujumisega peagi pikemate otsteni ning siis juba märkamatult on võimalik ühe treeninguga läbida km, siis poolteist ja lõpuks kaks, kolm kilti.

29: PUHTA TAHTEJÕU PAUK

2010-03-03T08:34:00.003+02:00

Kell on 18, õues on niiskelt lumine - tuul on kõva, keerutades lund koos veega veidra nurga alt otse näkku. Äsja sadanud lörtsisegu katab kõnniteid ning kui astud, lörtsisuppi, jääb Su veidruseni täpne märg jalajälg maha. Ilm on seega pehmelt öeldes õudne. Tavaliselt kõnnib piki Rocca promenaadi ka õhtusel tunnil inimesi, seekord neid pole. Parkimisplatsil jooksevad inimesed kiiruga autodesse, tõstes kraed üles - sest isegi see väike maa poeuksest autoni on vastik katta, rääkimata siis pikemast väljasolekust. Rocca al Mare Hawaii Ekspressi poe ette keeravad väikeste vahedega kolm hõbedast universaali, neist väljuvad spordiriietes noormehed, Virgo Neeme, Priit Salumäe ja Toomas Luhats. Keskmisest masinast võetakse välja Alaska Malamuut. Nad lähevad jooksma!

Esimestel meetritel on veidi jahe. Riideid on seljas samapalju kui n. -17ga, aga see ei loe. Tuul ja märg lumevee segu muudab olemise väga kiiresti ebameeldivaks. Esimese 20 meetriga on selge, et tulemas on väga raske trenn. Isegi mitte niivõrd vastutuule ja kirjeldatud roppuse pärast, mis taevast alla tuleb, aga lihtsalt. Väga raske on ennast sundida pikemale jooksule.

Õnneks on kamraadid kaasas ja see aitab. Oi kui palju see tegelikult aitab. Me jookseme sörki, väga kiiresti ei saakski, aga ilmselt veidi kiiremini küll. Priit arusaadavalt naudib ilma, tal on selline kummaline komme - kui ilm on keeranud tõeliselt vastikuks, siis temale see istub. Virgo on seekord emotsioonides tagasihoidlikum, kuid tundub, et ka temal pole ilmale erilisi pretensioone. Ei kõlba ka mul viriseda, küll aga mõttes kirun ennast veidi.

Siiski on jooksjaid ringil veel - umbes 8 inimest, 2 koera ja 3 jalgratturit. Mis silmas pidades ilmaolusid, on tegelikult üllatav.

Oleme jooksnud 1 tunni ja 26 minutit. Ring on tehtud, paistab päästev parkla - aga see pole veel lõpp. Oo ei, peame tegema veel ühe pauna - mida nimetatatkse motivatsiooni ringiks vms. Et tuleks ikka 1,5 tundi korralikult täis. Mis siis ikka, teen kaasa.

Trenn on läbi, lähen autosse ja istun. Kohe sõitma ei hakka. Vahetan mütsi. Windstopper, millega jooksin on märg nagu kalts. Panen jope selga, et ennast ära ei külmetaks. Käivitab mootori. Vajutan mängima 2 CD seitsmenda loo - Mr. Brightside.
Minek.

Kirjeldatud treeningu tegin puhtalt tahtejõu pealt. Spordiga ei olnud siin midagi tegemist, lepime nii kokku!

28: SPINNINGUPIDU MyFITNESS'is

2010-03-02T10:10:00.002+02:00

Esmaspäev oli seekord säherdune, mil mu sisemine mina karjus treeningu järele. Pikema treeningu järele. Parasjagu sobiva võimaluse oma keha ja vaimu tasakallu viimiseks pakkus MyFitness, mis oli sättinud oma 2 spinningutreeningut 15 minutilise vahega - nii et kui tahtsid pikemalt sõita, siis sisuliselt poleks vaja olnud ratta pealt maha tullagi. Kuivõrd intervalli trennis võib pulss kergesti taevasse tõusta, siis ma võtsin mõlemaid treeningud veidi rahulikumalt kui enamus teisi spinningutajaid, seda enam et kaks trenni on veidi rohkem kui üks.

Aga enesetunne oli väga hea. Ühest 45 minutilisest spinningust poleks saanud piisavat koormust kätte, eriti silmas pidades 300 km pikkust väikest sõitu, mis juuni kuus ees ootab. Aga tund ja nelikümmend on juba hoopis teine tera... (15 minutiline vaheaeg möödus samuti peamiselt ratta seljas). Ja kui sellisest tunnisest treeningust pole pärast kodus eriti aru saada, et treening toimus, siis eile õhtul olid jalad ikka veidi tundlikud ka - nagu pärast sõitu välitingimustes - mille järele ma muide väga igatsen, kuid mis vaadates õue - ei saa ilmselt enne aprilli toimuma. Tõsi, mõned hullud juba sõidavad õues, nagu Salumäe Priit ja siin veel tublid inimesed. Ma nii tubli pole. Mitte veel...

27: ÕHTUNE JOOKS BRIGHTONIS

2010-02-27T10:54:00.010+02:00

... leidis aset juba mitu päeva tagasi. Täpsemalt öeldes kolmapäeval. Lõunal paistis Brightoni rannapromenaadil selline päike, et tundus, et Hercule Poirot läheb kohe ujuma, nii mõnus ja meeldiv oli see soe täht. Lõunal ma treenida ei saanud, sest oli vaja veel mõned asjad läbivaadata. Kell 17 kui ma õndsas lootuses õue läksin, et jõuda veel päikese käes veidi jooksu teha, siis polnud päikesest haisugi järel. Sadas vihma ja tõusnud oli tuul. Laine oli samuti päris kõrge - aga jooksmist see teatavasti ei sega...

Teha polnudki midagi, kiledressid selga, müts pähe ja jooksule. Kiire olin ma sel päeval, oi kui kiire. Ma ütleksin, et tormasin lausa piki ranna äärt joosta, tõsi mitte liiga kiiresti - umbes nii et oleksin saanud rääkida sõbraga kui tahtnuks. Aga vahel on õhtul videvikus selline tundmus kontides, et kõik on kuidagi ebaharilik ja tavatingimustes rahulik tempo tundub palju kiirem. Nii sel korral oligi.

Kokkuvõtvalt Inglismaast siis nii, et olin seal 6 päeva ja selle aja jooksul jõudsin teha 3 treeningut. Päris hea ma mõtlen... Esiti ei olnud eriti sellist treeningutunnet üldse, et läheks ja jookseks ja teeks. Aga kuivõrd tossud, kiledressid ja soe pesu väga palju ruumi ei võta, siis see tunne tekkis. Edasiminek on see küll, võrreldes n. aasta taguse ajaga. Kord Cannes'i komandeeringus olid mul samuti tossud kaasas, aga välja neid kohvrist ma tol korral ei võtnudki. Täiesti tehtav on see trenn komandeeringus, puhkusel või kus iganes kodust eemal olles. Kui ma jõudsin pikkade tööpäevade kõrvalt teha, siis puhkuse tingimustes jõuab kindlasti igaüks. Milline on pärast enesetunne - seda palun tunnetage ise... :)

Siia lõppu paar pilti Brightonist, aga mitte viimasest nö tormisest jooksupäevast..

sellised väikesed puktad olid kõigil ostjatel. Neist vaadati läbi uusi BBC filme ja sarju.

säherdune oli rannapromenaad, piki mida toimus õhtuti vaat et maraton. Britid on täielikud jooksuhullud!

ja siis jooksis ka üks selline käpp!

26: RUNNING IN BRIGHTON

2010-02-24T13:35:00.003+02:00

Yesturday was a great day, which started with a nice 45 minutes jogging along the Brighton seafront. Outside temperature was something like +4 C and a cool breeze was fondling my face. As last night I managed to sleep around 4 hours, the jog was definately not the strongest training I have had, however it was a training and Im really glad that I managed to make it, regardless of the temptation not to.

Anyhow, the day went on in Brighton center, where I screened pretty much the whole day new series (which I have to say are brilliant).

In the evening we had a great concert experience at the Grand, where Sugababes and Gabriella Cilmi performed for all the buyers. Have to say I do not remember a night as fun as this from the BBC Screenings, but all the evenings have been very cool. Very important role played also all the friends from BBC :)

All right, the screening booth misses me already, will do some runing tonight and write about it already at home and in Estonian. Take care!

Ja muidugi head Eesti Vabariigi aastap2eva k6igile!

25: Kensington Gardens and Hyde Park

2010-02-21T19:50:00.002+02:00

Due to a very harsh suggestion from my British readers, who have not lately understood much of this blog, I owe them an English entry. And since Im still in UK enjoyng their hospitality, I kind of feel obliged to write this new post in their mother tongue.

Well, todays training took place in Kensington Gardens and Hyde Park. All I did was pretty much an hour long jog around the park. Since it was raining cats and dogs, can not say that the weather was terrific, however, compared to Estonian snow at the moment (people had a skiing marathon there today), it was literally a walk in the park :)

Coming from Estonia there is one thing I can not understand, and that is, when locals say their weather here is horrible. Compared to Estonian running weather in wintertime - it is vacation. For example, my last trainig in Tallinn was with snow and -11 C.

Anyhow, my wife Triin was filming the event, and since Im doing shorts for Estonian programming called Ringvaade, it will be available at one point in web as well - Danny and Rebecca could then take a cold pint and laugh at my running technique, which is pretty much non-existent. Cheers!

24: LÕUNANE JOOKS

2010-02-18T14:55:00.002+02:00

Täna käisin lõunasöögi ajal jooksmas. Tegin päris korraliku treeningu kokku. Tõsi - jooksu oli kokku 45 minutit, aga kuivõrd Marii Karell ja kogu Ringvaate vahva tehniline tiim oli ka kaasas, siis läks ikka tunnike ära - sest mõned jooksud oli vaja katteks juurde võtta :)

Kuidas ma lõuna ajal joosta saan? Väga lihtsalt, võtan tööle jooksuasjad kaasa - pärast käin dušši all ja rahu majas. Võiku oli ka külmkapis. (tervislik kanawrap).

Natsa jahe oli ilm küll, aga egas sellest väga heituda ei saa, sest pärast 100m hakkab soe. Tiir kulges ringil Telemaja, Kadriorg, Presidendi loss, Kumu, Kadrioru staadion, Kadriorg, Telemaja. Ja kui ma ei eksi, siis sellest valmib nädala pärast ka väga meeleolukas olustikukirjeldustega lugu Ringvaate tarbeks. Maratoniks ja Vätternrundani rattasõiduks valmistumise lõigud on eetris igal reedel. Mis kell täpselt - seda on päris raske öelda, aga samas Ringvaade on nii hea saade, et terve saate võib rahulikult ära vaadata. (19:00 - 20:00) :)

23: SÖRK KOOS VAIKO EPLIKUGA

2010-02-15T20:42:00.003+02:00

Kõigepealt on ikka ütlemata suurepärane see, et Kristina Šmigun-Vähi tuli Olümpiamängudel hõbemedalile. Sisukas ja tubli tüdruk. Ja ka see kulla võitnud rootslanna Kalla tundus selline lõbus sell. Aga kui Kristinal on selline minek, siis mulle tundub küll - et suusavahetusega sõidus tuleb kuldmedal ka veel :) Vägev värk.

Nii, aga enne kui suurepärane õhtu teleri ees algas jõudsin ma teha pisikese treeningu - mis omavahel öeldes tegi Kristina võidu nautimise veel mõnusamaks - sest diivanil oli heameel tunda - et ka mina tegin täna sporti.

Jooksin. 40 minutit Kadrioru piirkonnas. Vaiko Eplik isiklikult minuga muide jooksmas ei käinud, küll aga tema album "Neljas", mis minu kõrvas mängis. Üldiselt ma eriti ei ole seda meelt, et sporti tehes peaks tingimata muusikat kuulama, aga vahel võib. Täna oli see muusikaline Kadriorg küll mu jaoks nagu rusikas silma auku. Kohati on Vaiko Neljas nii ilus, et külmavärinad tulevad peale. Sealjuures mitte külmast, sest olgugi et talv, ega külma tunnet joostes ei tunne. Jooksmisega on muusika vahel vajalik - sest kui sõpru parasjagu ligi pole, kellega lobiseda, siis pakub muusika Sulle kenasti seltsi. Mõnikord on kahtlemata hea ka rahulikult oma mõtteid mõlgutada ja üldse mitte suhelda.

Pärast jooksu olid jalad natukene kanged, aga sellest pole midagi, sest homme ja ülehomme on puhkepäevad. Üks asi veel - ma pean muidugi möönma, et õige ei ole kasutada väljendit jooks, sest ma sörgin. Sörk on õigem, sest see kirjeldab aeglast jooksu. Samas tuleb mulle meelde, et mängisime isaga kanneldega kunagi sellist lugu nagu Sürk - minu küsimus on, kas see võis kuidagi olla sörgiga seotud? Mine võta kinni, igal juhul lugu oli pärit Räpina kandist ning kui järele mõelda, siis tempo oleks sörgi jaoks sobinud küll. Peaks ise käest järele küsima :)

No nii semud ja semutarid, aga pidutsegem siis kui mitte sõna sõnalt, siis vähemasti oma südameis - sest Kristina hõbemedal on äge saavutus!

22: UUE AASTA ESIMENE TRENN: 1 TUND 25 JOOKSU

2010-02-14T22:58:00.005+02:00

Täna, elik siis Valge tiigri aasta esimesel pühapäeval oli mul aega ropult vähe, aga sellele vaatamata leidsin ma aega treeningu jaoks. Kell 16:17 läksime koosseisus Priit Salumäe, Välk ja mina Rocca al Mare rajale ning kindel plaan oli terve ring läbi teha. Eelmine kord me täit ringi ei teinud ning kulgesime rahuliku sörgi tingimustes piki Tanuma tänavat tagasi. Ent nagu selgus, siis meie neljajalgne sõber Välk äratas sel tänaval ebatervet tähelepanu kõigi teiste koerte hulgas, kellest mõned eriti ei hinnanud meie väikese jooksuseltskonna visiiti sellesse naabruskonda. Mistap tegelikult igasugune varem tagasikeeramine oli sel korral ka välistatud. Mingeid ekstsesse ei toimunud, aga pole ka viisakas ausalt öeldes teisi ärritamas käia niimoodi.

Nii, aga umbes Rocca al Mare kooli juures tekkis meie jooksuseltskonda lisaks ka Rene Meimer, kes tuli pikemalt ringilt kusagilt Stroomi metsa kandist ning liitus meiega, siis juba neljakesi, suundusime me joostes edasi. Ja midagi pole öelda. Tõeliselt raske ei olnudki, mis oli tõele au andes isegi veidi üllatav, silmas pidades minu tõrksust jooksmise kui sellise suunal. Asi läks mingis mõttes isegi hullemaks, sest mida rohkem me jooksime, seda lahedam see mulle tundus. Kui keegi oleks aasta tagasi öeldnud, et aasta aja pärast jooksed talvel pika treeningu ja pole raske, siis ma oleks suhtunud sellesse küll hiiu tasakaalukuse, kuid ilmselt ka päris suure skepsisega. Tänane trenn aga tõestas, et hullu pole mitte midagi.

Niisiis, 1 tund ja 25 minutit piki lumiseid (koristatud) kõnniteid oli sel korral täiesti tehtav. Ja nagu tänaseks legendaarses YouTube'i klippis küsitakse "Mis Sul Viga On?" siis vastust mul ei ole. "Millest ma aru ei saa" on see, et kuidas saab jooksmine tunduda vahva. Mulle, kes ma olen tuntud pekinägu ja kujutletava Anti Jooksumeeste Seltsi asutajaliige? Igal juhul ootan ma järgmist jooksutrenni rohkem kui n. järgmist kepingutrenni. Ja milleni see kõik viib, seda ma öelda ei oska. Aga suur edasiminek, tõsiselt rääkides, on see, et jooks muutub üha meeldivamaks ning tundub, et ma olen esimese nn. vaimse jooksmise etappi sissetöötamise algfaasis olnud edukas. Tänase treenigu tulemus on see, et usun jooksmisesse. Elu on kummaline!

21: RÕÕMUS METSAS-KÄIK

2010-02-14T22:47:00.004+02:00

Laupäeval kell 16 põrutasime Trincuga Harku metsa suusatama. St Trincu filmis natukene suusatamist ja mina suusatasin. Mõned sõbrad tulid ka, kuid neid me peaaegu suusarajal ei näinud, sest meil läks stardis kaameraga natukene rohkem aega kui olime planeerinud. Igal juhul kokkuvõtvalt tuli 50 minutit suusatamist. Peamiset vabastiili, aga natukene ka paaristõukeid ja klassikat - kuigi mööngem, et tõepoolest pole suurem asi klassikat vabastiili suusaga sõita, sest erilist pidamist pole. (See tähendab seda, et libised pahasti tagasi, kui täpselt suusasaapa alla pole vastavat määret pandud - mida klassikasuuskadele kahtlemata pannakse). Klassikastiil on minus tekitanud küll vägagi suure huvi ja eriti Tartu Maratoni valguses. Aga ma pole nii naiivne, et arvaksin - et olen praegu Tartu Maratoni kõlbulik materjal. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui on lumine talv. Sel aastal aga selgelt jääb veel kogemusist puudu.

Aga muus osas on ikka väga mõnus metsa-all vaadata, kuidas toredad inimesed harrastavad sporti. On noori, on vanu - aga pea kõigil on ninad rõõmsalt punased ja näod säramas. Kummalise vungi annab sporditegemine sisse ja minu meelest vabastab ka igapäeva pingetest, mida vahel tahab vägisi meie kõigi õlule koguneda. Aga siis lähed ja teed metsas 50 minutit, tunni või kaks ja tagasi tuleb hoopis teine inimene kui see, kes metsa läks. Need metamorfoosid, mis meiega metsas toimuvad on hämmastavad. On see lumise metsa ilu, sporditegemise rõõm, füüsiline aktiivsus või midagi muud - selge on see, et neis metsas käimistes peitub mingi salapärane rõõm, mis muudab meid inimestena paremaks ja see on äge!

20: SPINNING TREENER MARTIN KÕRVA JUHENDAMISEL

2010-02-11T13:35:00.002+02:00

Eile õhtul oli korralik Spinningutreening. Tegin sellest ka väikese kokkuvõtte Ringvaate saate jaoks, mida saab näha reedel. Aga trenn oli ise mahe. Neil on seal MyFitnessi Viru osakonnas palju häid treenereid, eelmine aasta oli Kristjan Prüüs - eilses spinningus oli aga Martin Kõrv - mees kes pole suu peale kukkunud :)Lisaks naljadele oli tal ka päris omanäoline muusikavalik - klassikast trance'ini ja ma pean ütlema, et ka nõuanded, mida ta jagas olid head ja sisukad. Siinkohal ma rõhutaksin taaskord jalgrattapükste olulisust. Eile käisime Trincuga koos spinningutamas ja ütleme nii, et sellel meist - kellel olid jalgrattapüksid - polnud täna ka valus istuda.... :)

Viimased paar päeva on olnud nii neetult kiire, et hoobil ja hoobil pole vahet. Ja tundub, et nii läheb nädala lõpuni. Küll kusagilt ei paista mingit vahepeatust tulevat. Samas midagi karjuvalt julma ka ei ole. Teisipäevane trenn oli tõsine mõõn, aga sellest olen tänaseks üle saanud. Õnneks on päike ka ennast näidanud pilve tagant paaril korral ja see aitab ka elus edasi.

19: LUUVALUPÄEVATRENN

2010-02-10T09:48:00.002+02:00

Ma ei viitsinud eile hommikul ausalt öeldes eriti voodist üleski tõusta, rääkimata kõigest muust. Sellele vaatamata läksin tööle, olin sealjuures üsna produktiivne ja tegin veel õhtul trenni ka. Variante oli 3: ujumine, suusatamine, jooksmine ja ratas. Okei 4. :) Aga selleks et trenni teha pidi eile küll kaasama ebainimlikku pingutust. Täielik motivatsioonipuudus oli. Isegi kõige väiksemat soovi ei olnud trenni teha. Samas oli selge see, et tegemata ei saa ka jätta, sest esmaspäev oli juba puhkus.

Treeningu sisu oli tund aega pukki (jalgratas) ja natukene jõusaaliharjutusi peale. Sealjuures vaatasin Casino Royali. Mitte tervenisti, aga poole peale. Ja midagi erilist polegi rohkem rääkida sest treeningust. Ma ei tea kas praegu on selline aeg kus kõigil on keeruline ennast kokku võtta või on see mingi minu iseärasus 9. veebruariga seoses, aga igal juhul ma loodan sellest peagi üle saada. Näiteks täna on plaanis MyFitnessis teha korralik spinningutrenn.

18: -6 JA LUMEGA ON VÕIMALIK JOOSTA LAHEDALT

2010-02-06T21:29:00.004+02:00

Üldiselt ju talvel väga mõnus joosta ei ole - selline arvamus prevaleerib minu meelest külmal aal. Võib-olla on see sellepärast, et ega ju väga palju külma ilmaga jooksma ka ei kiputa. Aga tegelikult on täitsa mõnus joosta. Tõsi, kasulik on hoida sellistele teedele, mis on lahti lükatud või kus lumi ei ole kõrgem kui 2 cm, sest muidu võivad jalad märjaks minna. Aga muus osas ütleksin ma, on talvel isegi lahedam joosta kui suvel väga kuuma ilmaga.

Igal juhul saime me täna kell 16 Priit Salumäe ja Välguga kokku Rocca al Mare Hawaii poe ees ning läksime tunnisele jooksuringile. Tavaliselt me sõidame seda maad rattaga, sel korral siis jooksime. Me ei kohanud tunni aja jooksul mitte ühtegi teist jooksjat ja nägime kahte kepingutajat. Asi seegi ma mõtleksin, seda enam et suurem osa inimesi on ilmselt metsas suusatamas. Mis on muidugi ka väga väga mõistlik harrastus nii ilusal talvel. Seljas olid meil suusariided sisuliselt. Windstopperiga mütsid jakid ja püksid ja all soe pesu. Igaks juhuks panin selga veel ka ühe lihast soojas hoidva särgi ja rattapluusi jaki alla. St mul olid sellised riided - Priidu kohta ma täpselt ei tea, aga tundus, et sama rida. Välgul oli jällegi Alaska Malamuudile iseloomulik paks karv, nii et Välk suutis selle lumise -6 koha pealt vaevu oma ükskõiksust vaos hoida. Jooksu tempo oli meil kepsakas sörk, ei kiirustanud - saime lahedalt juttu rääkida terve tee.

Jahe ei olnud. Esimestel meetritel oli veidi kõle. Mitte külm, mitte palav, aga selline kergelt kõle. See tundmus läks aga kohe mööda ja sai selgeks, et riiete valik oli üliõige - sest väga paras oli terve meie jooksutreti jooksul olla. Praegu kusagilt ei valuta. Jalad on natukene kanged, aga ei midagi dramaatilist. Igal juhul oli jooks mõnus. Isegi nii mõnus, et ma juba mõtisklen, et kohe varsti võiks jälle minna. Väga imelik. :)

17: RATTASÕIT RINGVAATEGA NING SUUSATAMINE RENE MEIMERIGA

2010-02-04T21:49:00.005+02:00

Kõigepealt on mul selline uudis, et homme on ETV saates Ringvaade esimene Inimene suudab lõik. Nimelt hakkame me iga nädala reedel tegema pisikesi videopäeviku stiilis sissevaateid amatöörsportlase ellu. Ühesti küljest on see äge võimalus jagada treeningrõõme (ja muresid), aga teisalt ka saab noist klippidest ideid kuidas trenni teha ja loodetavasti innustust n. teine taldrikutäis mulgikapsaid söömata jätta ning selle asemel üks korralik suusaring teha.

Nii, aga tänane lõunasöök jäi mul vahele. (tegelikult nii teha ei tohi, vaid peaks ikkagi korralikult sööma) Selle asemel tegin lõunase treeningu oma maja all staatilise ratta või pukiga. Ja Anu Välba koos Ringvaate saatetiimiga astus läbi ning küsis mõned asjalikud küsimused. Ühtlasi toimus umbes poole tunnine rattatreening koos väikese hantliharjutuste lisaga. Kokku umbes pool tunnikest. Homme on hea näidata, mismoodi see jalgrattatrenn sisetingimustes siis välja näeb.

Aga õhtul, pärast tööd, sain Pirita Velodroomil kokku Rene Meimeriga. Ta on Tallinna Ülikooli õppejõud ja tugev spordimees, üks Eesti triatloni isasid ja ühtlasi ka märkimisväärsete teadmistega suusatamisinstruktor. Igal juhul siirdusime me suusaringile (7.5 km) ja ma üritasin esialgu sõita vabastiili. Ehki ma selles väga tugev ei ole, siis alguses väga halvasti välja ei tulnudki. Õige pea läksin ma aga klassika peale üle. Vahetasime Renega suusad - aga tal olid korralikult määritud klassikasuusad - ning klassikasõit läks oluliselt libedamaks. Lisakas andis Rene nõu, kuidas paremini jalgadega hoogu juure anda paaristõugete tegemisel ning kuidas on kasulik laskuda nö saha stiilis, kuidas vahelduvate tõugetega paremini edasi saada jne. Ja mis siin salata, ma pean ütlema et mulle klassika meeldib. Tegelikult tahaks õppida ja vabastiili korralikult sõitma, aga ma ütlen väga selgelt välja - et algaja jaoks on lihtsam alustada klassikaga ja siis kui juba natukene oskad üle minna vabastiilile. Korra kukkusin ka laskumisel, aga see oli pigem lõbus kui valus. St valus ei olnudki. Trincu muide on nohus ja haige - seepärast pole ta pikalt treeningus käinud, kuigi suusatamine talle meeldib, ning samadel põhjustel on meil viimasel ajal piltidega veidi nigelalt ka. Kõigele vaatamata tegin ühe pildi Renest - kellega täna koos suusarajal rallisime.

Aga klassikasõidu maitse oli küll väga mõnus. Nüüd saan väga hästi aru, miks praktiliselt kõik Eestis armastavad ja hindavad klassikalist suusastiili :)

16: HARKU METS JA SUUSALUMI

2010-02-03T22:01:00.002+02:00

Kuivõrd eile õhtul oli kliima soodne ja seltskond meeldiv, siis Harku metsas suusatamas käia tundus ainumõeldav lahendus nimetatud situtasiooni draamatilise kergenduse saavutamiseks. Ehk siis teisisõnu tegin tunni ja viieteist minuti pikkuse suusaretke. Kohal olid ka Priit Salumäe, Gaspar Sukk ja Virgo Neeme ning samal ajal kui nemad korralikku trenni tegid, üritasin mina oma olematut suusatamisoskust muuta äärest talutavamaks. Kas see õnnestus? Ma tõesti ei tea. Kohati ma ei jaksanud vabastiili sõita ja tegin murdmaaliigutusi, siis jälle natukenen üritasin sõita rahulikult uisku. Aga ega siin muu ilmselt ei aita kui lihtsalt praktika. Kodus diivanil võime olla kõik kõvad mehed suusatamisnippe väljamõtlema. Aga lõppkokkuvõttes loeb ikkagi sõidetud aeg ja tehtud treeningud, mitte muu. Rajal oli ka Henrik Roonemaa, kellega me ühel päeval omale suusad soetasime ning ka tema läks vapralt vastu võrdlemisi pikale suusatrennile.

Väike progress on toimunud küll ja mulle sellest esialgu piisab. Neljapäeval on plaan minna Rene Meimeriga väikesele suusatiirule ja usun, et sellest on kindlasti palju abi nii tehnika kui suusasõiduvaimu suhtes - sest Rene kogemus on lihtsalt väljendudes võimas.

Kui ma nüüd eriti tubli olen, siis teen homme kaks trenni ja sõidan törtsu ratast ka veel peale. Aga vaatame seda siis homme jooksvalt. Praegu lõppes just ETV2 pealt Ashes to Ashes - eriti hea politseisari BBClt. Ja hea meel on teatada, et teise hooaja osad on samuti ETVl olemas ning need tulevad kohe pärast esimest hooaega ETV2s otsa. Nüüd aga ma-ga-ma! Head und!

RAPUNZEL: MA SAIN ELAMUSE!

2010-02-02T15:58:00.003+02:00

Kui tihti te kohtate midagi sellist, mis paneb Teid vaimustuma. Nii nagu kutsikas vaimustub esimesest lumest, nagu laps vaimustub jalgrattaga sõitma õppimisest või nagu mina vaimustusin Vaiko Epliku loodud muusikast Lenna Kuurmaa esituses, mis kannab nime Rapunzel?

Esimest korda kuulsin seda lugu pühapäeval, kui tegime Keskkütte saadet Vaikoga Vikerraadios, siis ta mängis selle mulle ette, aga ainult mulle, sest meil on selline hoiak, et me ei mängi oma saadetes Vaiko lugusid. Esimese korraga mõjus juba sugereerivalt. Teist ja kolmandat korda kuulasin lugu eile. Täna on asi hulluks läinus, sest olen seda terve päeva kuulanud - alates sisuliselt poole üheksast kuni praeguseni välja. Ja no ei hakka igav, ei ole nii et peale 29dat korda ei meeldi. Lihtsalt uskumatult ilus lugu on, peadpööritavalt armsas esituses.

Ma mäletan kunagi kui alustasime Vaikoga R2s koos saadet Silmad Lahti!, siis ta tõi mulle oma plaadi "1" esimesed lood, "Pihtas põhjas" ja "Kosk", kuulata. Juba tol korral oli see imetabane kogemus ja täitis meie kodu virmalistega. Sel korral on Vaiko läinud uuele tasandile. Lenna toob oma võluva hääle nüansirohkusega välja muusika parimad küljed. Ja tulemuseks on selle aasta parim eesti lugu.

Vaiko muusikaga seoses tuli üks asi veel meelde. Oma sünnipäeval olen ma pidanud mitu aastat järjest olema Eestist eemal. Kohe ühel teisel maal. See on ilus koht, isegi väga, aga see pole Eesti. Oma sünnipäeval tahaks ikka olla kodus eks? Siis olen pannud klapid pähe, mängima Vaiko muusika - vaadanud rannapromenaadilt korraks merd ja kujutanud ennast koju. Inimesed küll on vaadanud veidralt, et mida see noormees üksi naerab, aga arvake ära, kas see mind morjendab?

Ja veel. Eelmisel aastal, valmistudes triatloniks ei tekkinud mul eriti raskeid momente - et ei jaksaks nagu treenida või muud taolist. Aga kui mõni nõrgem moment hakkas tulema, siis tavatsesin ma kuulata "Sylvester otsustab surra" lugu. Mõjub eeskujulikult ning pühib mured minema, lepime nii kokku...

Tõe ning erapooletuse huvides pean ära ütlema, et minust ei sõltu Eesti Laulu võistlusel mitte midagi. Ma pole selle saatega seotud. Mul puudub võimalus kuidagi tulemust mõjutada.

15: IN THE LOOP JALGRATTAGA

2010-02-01T22:14:00.002+02:00

Mul on nohu. Mitte enam väga hull, aga mitte ka väga leebe. Õues veel trenni teha ei julgenud täna ja olin jällegi sisetingimustes. Oma maja all asetsevas jõusaalis. Istusin aga jalgrattaselga, panin filmi In the Loop mängima ning hakkasin väntama. Film on väga hea, jutustab meile bürokraatiast ning bürokraatidest ning kui ma ei eksi, siis teeb isegi natukene valitsuste vahelise bürokraatia kulul ka nalja. Ma päris lõpuni filmiga ei jõudnud ja tegelikult poleks aus Teile ka lõppu ära rääkida, sest kõigepealt näitab seda kino Artis ja siis muidugi ETV ka - mille eest ma kavatsen hea seista.

Tegelikult on see jalgrattal filmivaatamine saanud mulle juba vaat et heaks harjumuseks. Heaks seepärast - et tegelikult saan ma nii teha oma tööd. Üks osa mu tööst on nimelt filmide vaatamine ja valimine ETV tarbeks. Teisalt on see hea seepärast, et ma saan teha oma treeningut. Kaks ühes pakk ja väga hea sealjuures.

Nii, aga pärast ratast, mida ma väntasin 60 minutit - mis taas ei tundunud kauem kui 10 minti - lubasin omale mõned jõusaaliharjutused samuti. Mis lubasin. Pidin tegema, sest ega ma endiselt pole jõusaali usku tagasi pöördunud. Kuigi, mööngem veidi lihtsam oli teha neid juba, aga meeldimisest on asi endiselt kaugel. Aga mine sa tea, kui nii edasi läheb siis hakkab võib-olla uuesti meeldima kah. Aga rattasõidu, triatloni ja ujumise vastu jõusaal lihtsalt ei saa. :)

14: JAMES BOND JA JALGRATAS

2010-01-31T14:31:00.002+02:00

Milline on James Bondi ja jalgratta suhe, seda ma raudkindlalt öelda ei oska. Pigem arvaksin, et ta sõidab maanteerattaga küll vahel nii treeningu mõttes. Küll ma tean, et Daniel Graig, James Bondi osatäitja sõidab hea meelega rattaga..
Mind aitas 007 aga küll jalgrattaga sõidus ning seda väga oluliselt. Vaatasin Quantum of Solace'i ja muudkui väntasin. Tund aega tuli kontole. Mis staatilise jalgratta kohta mu meelest täitsa tubli. Pärast tegin peale jõusaaliharjutusi - põhiliselt hantlitega ja tundsin, et tehtud on täitsa tubli treening.

Hämmastav on muidugi see, kui kiiresti läheb aeg - kui vaatad põnevat filmi. Muidu nii staatiline trenn - väntad ja vaatad seina on audio-visuaalsete elementide lisamisega hämmastavalt palju rikkam. Ma kipun arvama, et edaspidi lähen enne kodust spinningut videolaenutusest läbi ja nõnda tulevad treeningud tunni asemel poolteist pikad. Ootan ka tegelikult ikkagi juba korralikke spinningutrenne, mida alustan usutavasti kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal. Eelmise aasta MyFitnessi kogemus oli selles valdkonnas küll väga meeldiv. Täna pole veel otsustanud, mis trenni teen - kas ujumist või suuska. Aga suusailma on -1 kraadi juures minu meelest küll...

13: 60 MINUTIT POOLA SARJA "PRIME MINISTER" VAATAMIST

2010-01-27T19:45:00.004+02:00

Miks ma panen sarja vaatamise treeningu alla? (numbrid postituse ees tähendavad justnimelt siin blogis uue eesmärgi suunas tehtavaid treeninguid). Sellepärast, et ma küll vaatasin Poola sarja "Prime minister" (tänud Olavi Paide), aga samal ajal väntasin täpselt 60 minutit jalgratast kah. Sari muide, on väga põnev, poliitikast intriigidest ja kõigest muust.

Treeningust: mitte ükski võim ei sunni mind minema -20 õue jooksma, kõndima, kepingutama, suusatama, võimlema, kelgutama või tegema midagi muud. Jah kui kellegi heaolu sellest sõltuks, siis ma ilmselt läheksin. Kui ei sõltu, siis lihtsalt lolli mängima ma ei taha minna. Oleks -15, läheks, oleks ehk isegi -17 ka võib-olla veel läheks. Aga -20ga ma ei lähe ja kõik. Pole vist ka väga tark ennast õues piinata. Siin tugevamad mehed kui mina on saanud kurgu haigeks sellistes tingimustes õues treenimisega. Seepärast jäingi tagasihoidlikuks ning treenisin sisetingimustes. Kuidagi on juhtunud nii, et meie maja all on olemas üks ratta-trenažöör, mis on võrdlemisi hea. Selle peal kannatab trenni teha küll. Mida ma ei kannataks, see on selline tuim sõtkumine. Et lihtsalt istud rattale ja annad ühe koha peal kuuma. See ei ole eriti vaheldusrikas treening ning ajab suhteliselt kärmelt juhtmed kokku. Kui aga võtad ühe laua, asetad selle peale tooli - asetad selle kaadervärgi trenažööri ette, paned sinna peale arvuti ning vaatad mõnusat sarja või filmi samal ajal kui väntad - siis see ma ütleks on täitsa lõõgastav ning 60 minutit tundub väga kiirelt mööduva ajaühikuna.

Igal juhul tundsin ma ennast täna veidi rumalana, sest pole varem trenni teinud eriti seal allkorruse pisikeses jõusaalis. Viskasin pilgu masinatele ka peale ja mulle näib, et kui õues on -15, siis saan ma sisuliselt kodust lahkumata paljud trennid edaspidi tehtud. Tõsi - siin ei tohi muidugi laisaks minna ja hakata kõiki treeninguid siseruumides tegema, ent praegu ma seda ohtu eriti ei näe. Eeldusel muidugi, et meile pole saabunud minijääaeg, missugust võimalust ma päris lõpuni ei välistaks... :)

TÄHELEPANEKUID VÄRBAMISEST NING TÖÖOTSIJA SAATEST

2010-01-27T12:53:00.002+02:00

Olukord Eesti tööturul ei ole vist siis nii hull, kui tundub. Me oleme olnud küll ja küll, viimati üleeile situatsioonis – kus 3 nn. finalisti hulgast on 1 inimene puudu ning seda mitte töökoha tõttu vaid selletõttu, et kardetakse televisiooni. Mida oleks kaotada?
- Iga jumala kord saatepäeva lõppedes kuuleme me Tööotsijatelt seda, et kartused olid asjatud.
- Erakanal ja reality ei ole sama mis Rahvusringhäälingu telekanal. Esimesel juhul on tark olla ettevaatlik. ETV puhul ei tarvitse muretseda – sest meie ülesanded on teised. Tööotsija on meie jaoks tähtis, inimene on meie jaoks oluline ning mitte kedagi, mitte üheski saates ei naeruvääristata. Parandan: Mitte kedagi peale saatejuhi ei naeruvääristata, aga see on juba formaati sissekirjutatud ning kui ma ei eksi, siis saatejuht elab selle üle.
- Mida Tööotsijas osalemine annab? Suure tõenäosusega töökoha – kui mitte seda, siis tasuta nõustamise, telekogemus, enda tutvustamismomendi hea kvaliteediga lugupeetud saates. Võimaluse saada muud tööd tänu tööandjale meeldejäämisele. Uusi võimalusi.
- Lõbusaid juhtumeid on iga kord: juba ainuüksi algused on naljakad. Tiim mõtleb sellele, kuidas on kõige paremini võimalik saatejuhi üle nalja visata – sest reeglina ei saa ta ametiga hakkama. Õiged vanasõnad saabuvad pahatihti alles saate lõpus ning selleks peab juhtoperaator tavaliselt olema mõned minutid üksi suletud ruumis, kuhu meil kõigil on mõned korrad päevas asja. Sest nii tulevad kõige paremad moodsad vanasõnad.
- Mis teeb kurvaks: Saatejuhina kurvastab mind see, kui mõni tööotsija ei õiguste annast. Seda on juhtunud paar korda. Ning tavaliselt ei ole siiani tingitud olnud mitte eelduste puudumisest või rumalusest või tööga mitte hakkama saamisest. Vaid laiskusest või alkoholiprobleemist – mida saate salvestamise käigus oli võimatu märgata. Sellisel juhul tundub mulle, et me oleme justkui Tööandjat petnud. Ning kuigi need nö võimalused on viidud 0ni, esineb neid siiski.
- Rõõmsaks teeb mind aga lootus. Lootus, mida meie saade annab inimestele, kes otsivad tööd. Lootus ei lõpe kunagi saate tiitritega, 2 tööotsija jaoks, kes saatest tööd ei saa lootus ei lõpe saatega, sest tavaliselt saabuvad telefonikõned neile kas pärast saadet või mõnel juhul ka hiljem.
- Sotsiaalvõrgustikke tasub ja minu meelest lausa peab enam kasutamata. See võiks olla ikkagi värbaja esimene tööriist.
- Tänu Tööotsijale on tekkinud nn. Tööotsija süsteem – mida täna kasutatakse n. Maratis – ning ma olen Marati inimestest aru saanud, et mitte kedagi ei võetagi pärast saate kogemust muul moel tööle. So siis tööintervjuu kombineerituna praktiliste ülesannetega. Päeva jooksul näeb palju rohkem, avanevad varjatud küljed – nii positiivsed kui negatiivsed ja seda ka tööandja juures.
- Nii tööandjad kui tööotsijad kipuvad ennast alati näitama kõige paremast küljest. Tööotsija avab kõik küljed mõlema poole jaoks – mis seab aluse ausale partnerlusele.
- Tööotsimisprotsess on mu meelest nagu õnnelik abielu. Head abielud toimivad vastastikuse usalduse tingimustes, kus ennast ei valetata ilusamaks või koledamaks. Pühapäeva hommikuses pannkoogilauas meil ju maske pole. Seega on mõistlik olla ilma ka tööotsimisprotsessi käigus.

Kokkuvõtteks: Mul on hea võimalus palju jälgida ja küsida ning ise suhteliselt vähe rääkida selle saate juures. Mistap ma teen tähelepanekuid. Ning minu peamine tähelepanek on see: et tööotsimise protsessis ausus loeb.
Loeb pikemas perspektiivis leob tööotsija puhul ausus. Jätkusuutlikud ning pikad koostööd saavad alguse sellest kus tööotsija ei karda ennast näidata nii tugevatest kui nõrkadest pooltest. Ma olen kuulnud palju õõnsaid sõnu – mille taga tavaliselt peitub hoolsalt päheõpitud jutt või mõnel juhul müügimehelik surnuksrääkimine. See ei tööta või töötab ametite puhul, kuhu mina kandideerida ei tahaks. Siirus loeb. Ning siirad inimesed on võitnud alati jutumehi.

Lõpetuseks: midagi ei juhtu halba kui inimene kes on siiras ja lõpuni aus töökohta ei saa. Sest kui ta n. valetaks ennast ilusamaks, paremaks ja tublimaks – siis ühel hetkel tunneb ta ennast isegi töökohta saades kehvasti ning see kooselu lõpeb ikkagi. Siirus loeb. Sõbralikkus loeb. Professionaalsus loeb. Tööd ei tohi karta, samuti õppimist ja veel vähem Tööotsija saadet.

12: MILLAL LOOBUDA TREENINGUST JA MILLAL SURVESTADA

2010-01-26T22:06:00.003+02:00

Eile päeval ei tundnud ma end kuigi hästi. Külm oli, ka kampsuniga tööl ja silmad olid kuidagi veidrad. Palavikku ei olnud, nohu ka mitte eriti. Aga pea valutas ja selline kehv enesetunne oli. Nii terve päeva. Õhtul läksin töölt koju ja otsustasin, et jätan esmaspäevase treeningu vahele. Või õigemini, lükkan ühe päeva edasi. Minu treeningkavas on tähtis see, et 4 päeva nädalast oleksid treeningud. Sama oluline on tegelikult, et vähemalt 2 päeva oleksid puhkepäevad.

Eilse otsuse õigsust tunnetasin ma kogu täiega alles täna hommikul. Ärgates olin täiesti puhanud, suurepärases löögijõus ja ideaalse enesetundega. Kell 7 äratus, 8:30ks tööle ja umbes 19 paiku jõudsin tagasi koju. Nimelt "Tööotsija" oli täna võttel Europargis ja leidsime töökoha parkimiskorraldajale. Lisaks kokkupuutele väga meeldivate inimestega Europargist oli ülimalt produktiivne võte, sain sõita Segway'ga ja mis kõige olulisem - üks inimene sai taas töökoha. Kummaline on see, et kui kui tavaliselt olen ka mina mõelnud parkimiskontrolöridest pahasti - siis tutvudes väheke parkmist korraldava ettevõttega lähemalt - tundub mulle see üsna inimlik olevat. N. on Europargil selline kord, et n. Olümpsi juures, kus vist kõik inimesed on vähemalt ühe korra trahvi saanud, k.a. mina - sõidavad nad enne oma kleebistega masinaga tiiru, siis käivad demonstratiivselt autode juures ning kontrollivad neid - andes inimestele aega mobiilne parkimine peale panna. Sest teine kontrolli ring on alles otsustav. Ning kõige lõpuks kui juba kviitungit kirjutavad ja inimene tuleb ning jõuab autoni ja on viisakas - siis nad tühistavad trahvi. Lisaks meeldis mulle nende roheline maailmanägemine (sorteerisid oma office'is prügi jne) Nii et igavesti toredad sellid.

Nii, aga miks ma seda kõike räägin? Kui kell 7 tõused ja kell 19 jõuad koju - siis ega eriti treenima minna sellist põletavat kihku ei ole, lepime nii kokku. Polnud ka mul. Aga kuivõrd ma olen tuntud enesepiinaja ja sisemisedistsipliinijuurutamisspetsialist, siis suunasin ennast 21. kooli ujumistreeningule, kus ERR kui teine väga tubli tööandja oma töötajatel ujumist võimaldab. Et trenni minek iseenesest oli täna väike eneseületus, siis ma ei soovinud oma heatahtlikust enda suunal kuritarvitada ning välistasin eos 2tunnise treeningu võimaluse. Võtsin plaani 1000 meetrit ujumist. Selle väikese eesmärgi ma ka alistasin. Ega ei ole teab mis saavutus, mööngem. Ei pikkuselt ega ka pingutuselt kilomeetrine ujumistrenn. Aga selge on see, et toonust see hoiab, vormi säilitab ning igal juhul on 1 km ujumist parem kui 0 km ujumist. Igal juhul on mul tuju parem kui vahel pärast 2 ja poole tunnist trenni - sest seekord on asjasse segatud võit enese üle. Need võidud aga, kui ma ei eksi, on need kõikse magusamad.

Loodan väga head lugejad, et ka Teie olete viimasel ajal ennast mingis valdkonnas või spordis ületanud ja võitnud. Kui ei, siis kindlasti proovige. Väikestest eneseületustest saavad alguse suured. Suurtest eneseületustest ilusad ja maailma paremaks muutvad sündmused. Oli emotsionaalne.

11: KAKS TUNDI RATAST

2010-01-24T21:47:00.002+02:00

Kõlab uskumatult? Olgu, täpsustan: 2 tundi spinningut oli täna Fittesti spordiklubis Priit Ailti juhendamisel. Pean ütlema et ei olnud sugugi nii hirmus, nagu esimese hooga võiks arvata... Esimene tund läks väga kärmelt, edasi veidi aeglasemalt. Aga muusika oli mõnus ja Priit treenerina eeskujulik.

Spinning on siis sisuliselt selline trenn, kus kuni 30 inimest istub saalis ratta-ergomeetritel ning väntab treeneri juhendamisel. Muusika ning rütm loovad mõttelise maastiku ning kui kellelgi on väga hea ettekujutusvõime, siis võib ennast mõelda peaaegu kusagile soojale maanteele veerema. Näiteks Lõuna-Prantsusmaale. Võetakse mägesid, tempo vaheldub.

Oluline on, et kaasas oleks pudel vett või spordijooki, sest vedelikku läheb kõvasti. Meie kliimas aga ilmselt on talvel spinning ikkagi kõige lähem asi rattasõidule, mis võimalik. Sest -20ga ratast sõitma minna, naelkummidega või ilma, mina ei soovita. Jah, ilmselt on see võimalik ning on mehi kes suudavad seda teha. Ma nende hulka ei kuulu ning ei soovita ka teistel algajatel proovida. Las läheb vähemasti -10 peale tagasi :)

10: KEPING MIS MURDIS KÜLMA

2010-01-22T20:34:00.003+02:00

Kuivõrd eile ma trenni ei jõudnud, sest vaja oli teha töiseid liigutusi - siis täna õhtul ei lubanud ma koju jõudes endale mitte mingisuguseid muid toiminguid kui ainult spordiriietesse hüppamine ning kepingule minek. Triin tuli kaasa ning kulgesime kepsaka sammuga Kadrioru turvalisse rüppe, et teha üks tubli tunnine keping. Termomeeter näitas -15 kraadi, mis mööngem ei ole liiga soe. Esimesed 10 minutit oligi raudkülm. Aga mida edasi kõndisime, seda soojemaks läks. 15 minuti pärast tekkis meeldiv treeningrütm ning adutavat külmatunnet enam ei olnud.

Tõsi. Umbes 40 minuti möödudes hakkasid põsed veidi tundetuks muutuma, mistap tuli neid veidi hõõruda, et külm ära ei võtaks, aga muus osas ilmastule pretensioone ei olnud. Põski külm ära ei võtnud ja tempo püsis hea treeningu lõpuni. Kummaline seik on veel see, et kui enne väsitas tunnine treening kuidagi ära, siis pärast Pühajärvet enam sellist asja ei ole. Tund ja 5 minutit kõndi ja pulss hoopis aeglustus, mitte ei tõusnud. Nii et see lubab positiivselt tulevikku vaadata. Keha on treeningutega rohkem harjunud kui aasta aega tagasi. Aga eks see on muidugi loomulik asjade kulg.

Praegu on muhe enesetunne. Trenn on tehtud, kõht täis ja telekast tuleb iluuisutamine. Koerad muidugi kaklevad natuke omavahel - aga see on ka nii loomulik, et omamoodi armas. Näed, väiksem loom tuligi minu juurde peitu.

Ilusat nädalavahetust ja kui ilma mõttes vähegi kannatab, siis homme ikka suusatama...

8 ja 9: LÄBIKUKKUNUD TREENINGUST TUBLI METSAMATKANI

2010-01-19T22:40:00.002+02:00

Esmaspäeval üritasin Piritale suusatama minna. Läksingi peale tööd. Ilgelt jahe ilm oli. Näitas -13, aga tundus -26. Teadjamad mehed pärast rääkisidki, et kui on niiske ja külm ilm, siis tegelik tajutav temperatuur muutub oluliselt külmemaks. Vahet ei ole - läksin suusarajale ja hakkasin vaikselt uisku sõitma. Suhteliselt algusest oli selge, et see oli väga halb idee suusatama tulla. Sest räme tuul tuiskas lund näkku ja mitte mingisugust suusatamistuju tegelikult ei olnud. Mõtlesin, et lasen ikka hambad ristis veidi edasi - aga mu vähene suusaoskus ja füüsikaseadused kohtusid ning maa külgetõmbejõu tulemusena leidsin ennast lumelt pikali. Kindad läksid vähe märjaks ja käed hakkasid külmetama. Aitas. Läksin autosse ja lahkusin häbiga suusarajalt. Võib-olla 10 minti olin seal kokku - aga mitte üle 15e kindlasti.

Sõitsin koju, endal meel must. Mõte sellest lohutas veidi, et parem pooleli jätta ja mitte haigeks jääda kui haige olla. Igal juhul koju jõudes otsustasin ma et nii ei saa - tegin kätekõverduste, seljalihaste ja kõhulihaste seeriaid umbes pool tundi. See lohutas sutsu, aga ikkagi oli tunne, nagu oleksin võlgu endale. Ja see oli jube nigel moment.

Lepime nii kokku, et tänane päev algas väga selge tõdemusega: eilne häbi tuleb õhtul maha pesta, mistap juba õige varakult leppisime Salumäega kokku, et õhtul tuleb metsamatk. Priit hakkas kohe kahest tunnist rääkima, ma oli ettevaatlikum ja arvasin et poolteist vast piisab küll. Moel või teisel, olime kell 18:36 rendez-vouz punktis Harku järve taga ning matk läks lahti, kulgedes piki Harku järve tagumist äärt kuni Tabasalu teeni, sealt edasi Tabasallu ning sealt ringiga tagasi Harkusse. Suurem osa matkast kulges looduses, pikkuseks tuli kusagil 14km. Kestis kogu möll 2 tundi ja 5 minutit. Soojalt olime riides kõik, isegi ehk liiga soojalt, mul hakkas mütsi alt üsna kiirelt higi tilkuma. Aga samas poleks julgenud väga palju õhemalt ka panna, sest -9 kraadi oli täna õhtul külma küll, vähemalt alustades, pärast oli juba üle 10ne. Kummaline värk on selle matkamisega. Kui 2 tundi tundub n. telekat vaadates selline lühike aeg - siis matkates näeb 2 tunni jooksul oluliselt rohkem ja aeg läheb teistmoodi. Aeglasemalt. Samas tunned kuidas oled kasutanud neid kahte tundi palju paremini. Ja pärast on äärmiselt nauditav olla. Peesitad siis diivanil oma füüsilisest rahmeldamisest tingitud kujutletava nimbuse paistel ja tunned väikest rahulolu.

Aga tublid matkajad oli täna:
Epp Hunt, Priit Salumäe, Virgo Neeme, Triin Luhats, Malamuudipoiss Välk ja ma.

7: MUSUMÄNNIKU SUUSATIIR

2010-01-16T19:39:00.005+02:00

Musumännik asub Saaremaal - see on selline koht Kuressaarest Sääre poole, mis õieti ei ole isegi mitte linnast väljas. GOSPA taga, sisuliselt. Tegin eelmisel aastal ühe oma esimestest treeningutest seal Triinuga - sellise pikema kepingu. Seekord olime suuskadega ning lasime Musumännikus suuskadega tiire teha nii et aitas. Tiiru kui sellist seal polnud, seega kui kellelgi jäi pealkirjast vale mulje, et tegemist oli laskesuusatamisega, siis see ei vasta tõele. Triin arvab, et 1,2 km oli üks tiir mis me tegime, mina ei oska öelda. Esimene tiir oli kõige raskem, kukkusin ühe korra põlvili ja paar korda tegin väga veidraid liigutusi, et tasakaalus olla. Teine ja kolmas tiir olid juba toredad, neljandal hakkas jalg natukene väsima ning viiendal suutsin ma omale suusakeppiga tagumikku torgata - selle terava otsaga sealjuures. Kuidas see võimalik on? Ma ei tea. Igal juhul on. Õnneks tabas löök pehmet kohta, nii et vägavalus ei olnudki. Lähen detailsemaks? Ei lähe, lootke aga... :)

Nõnda, kokku laksisime 5 ringi, seega minimaalselt ma pakuksin 5 - 6 km, aga võis olla vabalt ka natukene rohkem. Ring oli selline veidi mühklik kohati, aga samas üsna hea lumega. Polnud väga kinni sõidetud, ei olnud jääs - oli selline paras ja üsna mõnus. Sealjuures olime me ainsad sportlased sel ringil. Ühed toredad inimesed jalutasid oma koeraga ka - aga rohkem polnud kedagi. Kõik olid ilmselt Otepääl, kus täna tegid Mae ja Veerpalu taas mehetegusid. Väga äge oli tulla muide suusatamast koju - siis oli just Veerpalu minemas viimasele ringile ja ülekande kulminatsioon käes. Meie tulime ka suusatamast ja tundsime nagu isegi oleks natukene asjas osalised - kuigi tegelikult ei olnud.

Aga enne suusatamist lasime koerad mereääres vaba käigu peale ja sellest on hulgaliselt imeilusaid pilte, milles mõned panen siia üles. Tundub et metsamuinasjutt on üle terve Eesti ennast laotanud, nii et isegi tavaliselt veidi pehmema kliimaga Saaremaa on kaunilt rüütatud. Homme teeme veel ühe suusatiiru ning proovime teisi Saare suusaradasid ka. Aga juba tegime eelluuret ja see lubas homme mitte kehvemat suusaringi. Nüüd ootab ees veel kerge õhtune ujumine, saun, siis soe pirukas koos Poirot'ga, mis jookseb täna õhtul ETVs. Ilusat õhtut kõigile.

IS2:6 JÕUST

2010-01-14T10:17:00.003+02:00

See sissekanne ei jutusta tegelikult jõusaalitreeningust, mille me nii vahvalt eile Triinuga läbisime, küll aga jõust kui sellisest. Kõigepealt - jõusaalis treenisin ma kunagi väga palju. Umbes 4,5 korda nädalas iga nädal ja mitu head aastat. Ühel hetkel sai mul jõusaalist lihtsalt kõrini. Nii kõrini, et ma ei tahtnud neid pinke, kange ja hantleid enam näha ka. Ja tegelikult ega mul siiani ei ole tekkinud kohutavalt kihku naasta jõusaali, ent kuivõrd Priit Ailt oli nii kena ja soovitas tungivalt ujumisele või spinningule lisaks jõusaali teha, siis ma ei julgenud talle vastu vaielda. Miks kõrini sai? Sellepärast et nüri oli. Ühel hetkel hakkavad ikkagi kõik harjutused korduma ja jõusaal hakkab kuidagi pooma. Aga see selleks, see on isiklik probleem. Tegelikult on jõusaali treening kohutavalt kasulik. Ma võin veidi eksida, aga üldiselt peetakse jõusaali koos jooksuga parimaks kaalulangetajaks või siis rasvapõletajaks. Teine väga oluline nüanss jõusaali juures on see, et neid lihaseid, mida saal treenib ei olegi võimalik väga paljudes muudes kohtades täna treenida. Kartulikotte me ju ei tassi eriti või palke. Ja kolmas asi - väga palju jõudu annab jõusaal juurde. Ja üsna väikese vaevaga. Võtame väga lihtsa näite. Kui tassid poekotte, siis vahel on need kilekotid päris rasked või mis? Kui käid jõusaalis, siis isegi juba pärast nädalat kilekotid enam rasked ei tundu. Nii ja kui nüüd kõik see sporti ümberarvestada - siis ilmselt ei ole eriti raske järeldada, et kui n. jooksed, olles eelnevalt jõusaalis lihaseid treeninud, siis jõuad rohkem - oled tugevam. Aga aitab nüüd varia jutust küll ja asugem treeningukirjelduseni.

Kuivõrd eelmisest aastast on mul Kalev-spaga head kogemused, siis sinna suundusimegi. Treeningplaan nägi ette 2tunnise kombineeritud treeningu jõusaal+ujumine. Rääkimata sellest, et 50m radu liiga tihedalt Tallinnas ei paikne ka - kui ujumisest mõelda.

SAALIS: Raskus tuleb valida maksimumist 40% ja liigutused peavad olema vabad ja mõnusad. Kõiki nimetatud harjutusi teha 3 seeriat, seerias 20 kordust.

REIS - pingil eest ja tagant
SÄÄR - pöiale tõusud, võib ka pingil
KEREPÖÖRDED - pingil
KÕHT - pingil, käed kuklal keha tõsted
SELG - pingil, käed seljal, kere tõsted
TRICEPS - võib pingil teha vabalt
ÕLG - kerged hantliga tõsted ette või kõrvale

BASSEINIS: ujuda nii kaua kuni 2 tundi täis saab :) Esimesel korral ujusin mina 1km ja sellest oli enam kui küll. Siin ma tahangi veelkord jõust rääkida. Ma pole pikalt basseinis käinud, viimati ehk kuu või poolteist tagasi, ehk isegi 2? Igal juhul oli raske alguses. Rütm ei tahtnud kuidagi sisse tulla. Ujusin kõigepealt 100m korraga, siis 300 m korraga. Siis võtsin ennast kokku ja mõtlesin, mida kuradit? Puhkasin 2 minti, misjärel lasin 600m korraga. Ja tuli tagasi. Jõud tuli tagasi :) - liigutused läksid rahulikumaks, mõnusaks aeglasemaks, kuid libisesin veel palju kiiremini. Hingamine muutus heaks, pulss normaalseks ja treening sai läbi. 600m oli kõige mõnusam ots. Mida ma tahan öelda? Tegelikult seda, et isegi kui te pole mõnda aega trenni teinud, siis lihas mäletab. Keha mäletab. Ja suhteliselt kerge vaevaga tulevad erinevad võtted tagasi, mis tundusid ehk kadunud olevat - või esimese ehmatusega vähemalt meelest ära läinud. Tegelikult on meis sisemist jõudu ja ressursse, mille olemasolust me väga teadlikud ei olegi. Kukekersti kirjutas twitteris jube kenasti: RT@kukekersti "If you can think it, you can do it" (TEDx Tallinn). Nii ongi.

IS2:5 MATK METSAS: TRIIN ON SPORTLANE, LUMI OLI METSAS PÕLVINI AGA MATKAMINE ON TÄIESTI ALAHINNATUD SPORDIALA

2010-01-11T22:27:00.008+02:00

Tegelikult oli mul täna õhtul ettenähtud ujumine koos jõusaaliga, aga kuivõrd mul ei olnud mingit lusti ujuma minna, siis vahetasin kolmapäevase ja esmaspäevase treeningu ära. Algselt mõtlesime teha kepingu Triinuga kusagil Kadriorus, aga juhuslikult rääkisin Priit Salumäega ning tuli välja et Virgo Neeme ja tema on kell 18:30 alustamas pooleteisttunnist metsamatka Harku järve taga, siis otsustasime nendega liituda.

(selline pilt avanes meile metsas)

Esmaslt on muidugi pool tundi vaja selleks, et sinna jõuda - sest sellise ilmaga nagu täna on Paldiski mnt. ring umbes, ja seda isegi kella 18 ajal. Aga see meid ei heidutanud.

Matkale asusime koosseisus neli tankisti ja koer. Triin, Virgo, Priit, Välk ja ma.
Tempo oli väga kepsakas ja entusiastlik praktiliselt terve matka. Seda paljuski seetõttu, et nagu selgus, olen ma abiellunud sportlasega. Triin leekis ees minema nii, et isegi Salumäel oli higi otsaees (aga see on vana, kes olenemata ilmast käib hommikuti jooksmas, lisaks õhtustele treeningutele).

Kokkuvõtvalt läbisime kusagil 8 km või natukene peale ja 1 km sellest oli paksus, põlvini ulatuvas lumes. Tempo oli ehk esimese korra kohta veidi kiire, aga ei midagi hullu ka ei olnud. Vahepeal oli natukene raske, aga see tunne, mis valdab Sind pärast matka lõppu on kuninglik. Pingutus tasub ennast ära. Seda tegelikult igal elualal ja igas tegevuses. Mõtisklegem korra, milline oli Teie viimane suur pingutus? Ja kuidas pärast tunne oli? Finis coronat opus - lõpp kroonib töö - on üks selline ütlus. Täna õhtul on mul kroon ja kõigil teistel matkalistel ka. Isegi Välgul :)

(pilti pole töödeldud - põhjusel või teisel tekkis säherdune kummaline moodustis. kõigi piltide autor on Triin, seetõttu teda ennast näha polegi, ta kogu aeg leekis või pildistas)

IS2:4 SULNIS TALVEILM JA LUMELÕHN

2010-01-10T21:06:00.004+02:00

Pühapäev oli eriliselt ilus ja päikeseline talvepäev - just selline, mis meie jaoks tähistab ideaalset talve - kaunist Eesti talve. Mistap me läksime Triinu ja koertega kõigepealt kogu seda ilu nautima Kaberneeme, mere äärde ja oli eriliselt meeldiv lumelõhnaline hullamine ma ütleksin.

Aga kuivõrd sellest jäi treeningu mõttes väheks, õigem oleks öelda mingit treeningut selles ettevõtmises ei olnudki, siis läksime napp tund hiljem Harku rajale suusatama. Eelnevalt eemaldasin ma oma vanadest tossudest sisetallad ning panin suusasaabastele põhja, lootuses, et nii ei väsi jalad ehk ära. Ja see oli väga mõistlik samm. Sõitsime umbes tund ja alles viimasel viiel minutil hakkasin tundma kerget väsimust jalataldade all. Nii et see sisetald kindlasti aitab - ilmselt hoiab jalga kindlamalt paigal.

Vabastiil tuli täna paremini välja kui kunagi varem ning vaatamata sellele, et suutsin täiesti laugel maal korra kukkuda ning et ühel momendil läksid jalad risti - mis oli äärmiselt veider ja nagu ma kaassuusatajate nägudest nägin ka võrdlemisi naljakas vaatepilt, tundsin, et natukene hakkab suusatamine tulema. Mingil momendil tekkis rütm sisse ja siis kasvas kiirus päris suureks. Suusatamine on endiselt mõnus ja mulle meeldib see iga päevaga rohkem. Triin oli ka väga tubli suusatüdruk, lasi mäest alla nii et lokid lehvisid ja paaristõuked tulid ka soliidselt välja.

Endiselt on suusatamine hiiglama lõbus meelelahutus ja seda vaatamata külmale ilmale.

IS2:3 AJUTORM KOOS SUUSASÕIDUGA

2010-01-09T15:53:00.010+02:00

Laupäeva hommikul saime Nõmmel suusaraja kõrval asuvas kohvikus kokku koosseisus Priit Salumäe, Priit Ailt ja ma. Meil oli koosolek või ajutorm (mulle ei meeldi sõna ajurünnak, mistap ma kasutan ajutormi - kõlab äkilisemalt). Mõtisklesime ligi tunni ning tulemus on selline, et minu käesoleva aasta treeningplaani teeb Maailmameister Priit Ailt isiklikult. Pole paha mis? Kui te Priitu veel täpselt ei tea, siis ta oli eelmisel aastal Pühajärve triatloni teine mees, samuti on ta füsioterapeut. (Lõpetanud Tartu Ülikooli füsioteraapia eriala (bakalaureusekraad 2006. aastal, magistrikraad 2009. aastal) Maailmameister on ta tõepoolest, kuid ühel teisel alal. Aga nagu ta ise ütleb, on ta elustiil triatloni oma - nii et selline erudeeritud, lõbus ja sitke kutt on Ailt. (fotol vasakul, paremal on Salumäe)

Igal juhul on meie treenimise tipphetk juunis - kui Vätternrundani päeval ning treeningplaan saab olema sobilik justnimelt tavalisele inimesele. Ei teki mingeid üüratuid 5-tunniseid treeninguid. Keskmiselt 4 trenni nädalas, puhkepäeval veidi pikem treening ning spordialad saavad varieeruma jõusaalist ja ujumisest kuni suusatamise ja muidugi jooksu ning rattasõiduni. Äge.

Pärast ajutormi tegin treeningu otsa, mida alustasime koos Salumäega, aga nagu peagi selgus on ta klassikat veidi harjutanud, mistõttu ta läks Harku ringile ja mina jäin oma vabastiili harjutama sinna suusastaadioni lähistele. Muidu oli kohati juba päris hea, aga ikkagi jalatallad väsivad siva ära ning hakavad valu tegema. Selle vastu võivad sisuliselt aidata vist ainult 3 asja: 1)rohkem trenni teha 2) panna veel ühed tallad suusasaapa sisse, õigemini ära lõigata esimesed pooled ja talla alla panna just need paarimillimeetri paksused toed 3) panna toetavad padjad sinna kohta kus lampjalad on - kui nad on. Ma ei oska seda talla keskosa täpsemalt muudmoodi nimetada :)

Sõitsin 50 minutit kokku, rohkem seekord ei tulnud, aga homme tahaks jälle metsa minna ja edasi harjutada. Väga tahaks juba, et need jala sisemised küljed harjuksid, aga see vist ongi suusatamise esimeste trennide võlu ja valu.

IS2:2 MISSUGUNE ARENG VÕIB ASET LEIDA TUNNI JA 20 MINUTIGA?

2010-01-07T22:05:00.007+02:00

Te olete kindlasti kuulnud seda väljendit, et dressi ja tossuga paneme vastasele kindlasti ära. No suusavarustus oli mul küll tänasel teisel suusatamistreeningul eeskujulik ma ütleksin. Enam ei saa Priit Salumäe mind selles küsimuses tšainikuks narrida, küll aga on võrdlus kohane suusatamisoskuse kohapealt. Parandan - oli treeningu alguses kohane.

Kell 17:50 olime Triinuga Pirital parklas, samuti jõudis sinna Henrik Roonemaa, ajakirja DIGI peatoimetaja, kes meile meeldiva üllatusena oli tänasest samuti pöördunud suusatajate turvalisse perre, koos uue suusavarustusega, mille ta omale täna soetas. Helistasin meie treenerile, Alo Maidlale, kes liugles elegantse lohakusega kusagil laskumisel, ühes käes mobiil, teises suusakepid. 3 minutiga lubas ta kohal olla.

Alo on äge vana. Mulle millegipärast meeldivad sellised treenerid, kes on rahulikud, sõbralikud ja mõistlikud, kuid samas teavad mida räägivad ning on selgelt oma ala profid. Sellised karjujad ja mittesoliidsed treenerid on mu jaoks raskesti vastuvõetavad, aga samas mul pole neid elus eriti ka ette tulnud. Nii, aga Alo Maidla - võttis meid kenasti kõigepealt sappa ning viis suusad ja kepid käekõrval rajale lähemale, esimene õppetund oligi see, et kusagilt üle kraavide ja kivide pole mõtet suuskadega minna, sest ilmselt nad küll ei murdu, kuid sisemise tasakaalu võib kraavist läbisõit suusal ometigi balansist välja lüüa. Raja ääres panime kõigepealt saapad õigesse soonde ja õppisime kuidas kinnitada ja lahti võtta klambreid (nagu lapsed eksole), misjärel saime saapad suuskade külge, kepid õigetpidi kätte ja läksime rajale suusatajaid segama.

Esimene harjutus - paaristõuked. Võtsime klassika sissesõidetud suusarajale ning jalad paigal hakkasime harjutama paaristõukeid. Kepid tuleb panna umbes sidemete või suusasaabaste juurde ning lükata, kehaga kaasa aidata ja põlvi veidikene tuleb siis ka kõverdada, kuid mitte liiga madalale. Algus oli raske, aga natukese aja pärast läks paremaks. Pead ei pea tingimata hoidma ettepoole vaadatuna, vaid võiks vahepeal lasta vabalt rinnale, sest siis ei jää kael kangeks.

Teine harjutus oli lihtsalt vabatehnika harjutus ilma keppideta - üritasime V tähekujuliselt sõita, alguses jällegi üldse ei tahtnud välja tulla, veidi hiljem läks aga juba oluliselt paremaks. Samas nüüd hakkasid jalatallad valusaks muutuma. See juhtus sellepärast, et selliseid veidraid suusaliigutusi minu keha jaoks ei olnud ma teinud 10 aastat. Aga pole midagi. Ma ei kurda, läheb paremaks - no pain no gain.

Nii, ja kolmas harjutus, nagu te arvata võitegi oli esimese ja teise harjutuse ühildamine - V stiil koos paaristõugetega - seal on muidugi oluline saada kätte rütm, mida peab veidi harjutama. Väga oluline on ka tasakaal, mida peab samuti harjutama. Aga ma ütlen teile, see tunne - kui esimesed korralikumad suusaliud välja tulevad. Kui tuul vihiseb kõrvus ja liigud kiiresti nagu püssikuul. Oi see on mahe! Ausalt - eriti mõnus sport on suusatamine. Ilmselt inimesed kes tihedamalt suusatavad teavad seda ning naudivad juba ammu - aga ma ei tea miks ja kuidas minust on 30 aasta jooksul suusatamine niisuguse ringiga saanud mööda minna. Igal juhul on mul hea meel, et ta nüüd mind taas on leidnud ja üleüldse meie pere - ses mõttes, et ka Triin nautis väga tervet seda tunni ja 20 minutilist vabaõhu tretti.

Igal juhul oli selle treeningu tulemus see, et tunni aja ja 20 minutiga suutsime me teha vabastiili vägagi meenutavaid suusasamme, nii et võimas areng ma ütleks. Siin on väga oluline osa ka Alo Maidlal, kelle head nõuanded meid nö jalule aitasidki. Aitäh!
Harjutustest, tuleks veel Alo soovitusel teha hommikuti kätekõverdusi, selja ja kõhulihaste harjutusi ning sellist harjutust - vastaskäsi, vastasjalg - siis tõsta neid kordamööda - see harjutab tasakaalu ning on muidu ka väge hea etüüd kehale...

Riietusest ka: kuna me ainult ei suusatanud, vaid vahepeal ka seisime niisama ja õppisime harjutusi - siis võtsin vahepeal jope peale, nii ka Triin ja Henrik. Aga kui juba hakkas nö väljatulema, siis viisin jope autosse, sest hakkas täitsa soe. Ükski kehaosa kordagi ei külmetanud - nii et ma ütleks, et ikkagi on tõepõhi täiesti all selle jutul, mida te poes kuulete - et ei ole halba ilma, on vale riietus. Pärast treeningut tuleks ennast aga soojas hoida ja mina soovitan ka jalad sooja panna, nii nagu näiteks Triin teeb :)

SUUSAVARUSTUS

2010-01-07T11:34:00.008+02:00

Kuivõrd talv on see aasta ekstra ilus, oleks nagu veidi nukker minna metsa kepingut tegema. Mitte mõttetu, sest keping on ültra-kasulik, aga nukker - sest suustajad libisevad sust nii kenasti mööda, et tahaks ka osata nii sõita... Seetõttu ja sellepärast ostsin eile omale suusavarustuse. Triin ostis omale samuti. Tavaliselt öeldakse, et ostsin suusad - aga tegelikult niisama lihtsalt see ju ei käi - et ostad suusad ja rahu majas. Lisaks suuskadele peavad olema ju sidemed, millega saapad kinnitada suuskade külge - suusasaapad ja sinna juurde veel komfortkepid, millega on hea ennast edasitõugata. Kõik on väga kena. Aga kui Sa lähed metsa, siis mis Sa selga paned? Puuvillase särgi paned alla, kampsiku peale, mütsi, dressid ja villased sokid? See on variant - aga suhteliselt ohtlik - sest kui ära jahtud, siis läheb puuvillane särk jäässe ja hakkab külm, siis külmetud ja oledki laksti haige.

Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et ma ostsin omale lisaks sooja aluspesu - mis hingab, tuultpeatava mütsi, suusasokid ja täna siis veel ka juurde suusajaki (mis on hübriid - sest sellega saab ka rattaga sõita, joosta ja jäähokit mängida kui soovite) ja suusapüksid - sest strateegilisi vööst allpool paiknevaid kehaosi ei ole teps mitte mõtet ära külmetada... Keskmine suusavarustus läheb kokku maksma 6000 - 10000 krooni - mõistagi see ülempiir võib olla veel palju palju kõrgem, oleneb sellest - missugused on võimalused. Aga kui uuest peast osta suusavarustus, siis mina küll eriti ei usu, et alla 5000 kroonise väljaminekuta hakkama saab. Mis ühest küljest on karm pauk. Teisalt jällegi - kui suudad selle summa kuidagi aastate peale ära jagada, siis nii hull ei ole. Igal juhul suur tänu Olev Peters Hawaii ostujuht, kes oli nii kena ja aitas asjalike nõuannetega.

Aga see on lihtsalt selline nüanss, millega peaks iga suusavarustuse huviline tegelikult arvestama, et kui näete poe reklaami n. et suusad 599 krooni - siis teadke, et nii lihtsalt see ilmselt ei lähe - minimaalselt on sinna juurde ikkagi vaja keppe, sidemeid elik klambreid ja saapaid. Mõistagi, paljudel tublidel inimestel on suusad ja kepid ja saapad ja klambrid juba ka olemas või vähemasti mõni nimetus neist - aga kellel pole, siis selline värk.

Kui laenutate, siis läheb laenutus inimese kohta maksma 50 krooni - Trummis vähemasti nii oli. Seega siis, kui suusatate kord või kaks kuus, pole minu meelest sügavat mõtet suusavarustuse peale nii palju kulutada. Teine asi on muidugi see, et kui suusatate 4-5 korda nädalas - siis muidugi juba selgelt on. Nii et ise peate vaatama kuidas parem on.

Kuivõrd ma otsustasin suusatamise selgeks õppida ning ühtlasi alustada treeninguid kahe suure eesmärgi jaoks just suusatamisega, siis sellest johtuvalt ka tundus, et väljaminek on õigustatud. Nüüd igatahes on täna õhtul esimene suusatreening: Alo Maidla on treener ning nagu selgub, ootavad esmalt ees 5 tehnikatreeningut pisikese suusasammu harjutamisega ma väga loodan. Õpin vabastiili - õhtul pärast treeningut panen lahkesti kirja ka need õpetused mis sain, Triin lubas pilte ka teha (aga tema õpib natukene koos minuga). Nii et kui praegu keegi loeb, kes tahab ka suusatama õppida, siis teadke, et esimesed üliolulised 5 tehnikakirjeldust on järgneva nädala jooksul siia ilmumas :)

IS2:1 NÕMME TERVISERADADEL SUUSKADE JA KEPPIDEGA

2010-01-05T21:42:00.006+02:00

Täna kell 18:00 valdas mind ilmselge rahutus, sest olime Trincuga Skype'is kokku leppinud, et õhtul läheme suusatama. Minu viimane suusatamiskogemus pärineb 10 klassist ning siis mäletan ma, et selleks et kiiremini võistlustel edasi saada võtsin ma suusad jalast ära ja jooksin. Et olla üdini aus, pean ma möönma, et suusatamisoskused ei ole vahepeal edasi arenenud. Panin suusad alla, kepid võtsin kätte, nägin peaaegu välja nagu suusataja, ent kui ma nimetaksin seda suusatamiseks, siis teeksin ülekohut kõigile suusatajatele - keda oli Nõmmel Trummi terviseradadel ohtrasti.

Nii, aga igal juhul olime me täna kenasti suusalaenutuses kohal kell 18:40, 100 krooni eest saime me kahed suusad, kahed kepid ning 10 lisakrooni eest ka ühe turvakapi, kuhu mahtusid kahed jalanõud ja üks jope. Trummi suusalaenutuses on väga meeldivad inimesed, kiirelt tuuakse kohale saapad, seni kuni saapaid jalga tõmbad vaatavad spetsid Sulle juba valmis õige pikkusega suusad ja kepid, nii et kogu protsess laenutusest kuni rajale minekuni võtab aega 5 minutit. Üsna kiire boksipeatus ma julgeks öelda.

Nagu te ehk eelmisest aastast mäletate, siis on oluline alguses teha madala pulsisagedusega treeninguid, et ennast mitte rihmaks tõmmata ning samas alustada mõnusalt ja rahulikult. Seda me mõistagi tegime, sest minu olematu suusatamisoskus ei lubanudki väga kiirelt rapsima hakata. Igal juhul veetsime me 50 minutit suusatamist matkides ja esimese korra kohta oli see väga tubli.

Aga tohutult lõbus oli. Suusarajad olid täis õnneliku näo ja naeratusega inimesi, mets oli talviselt kaunis nagu muinasjutus ja kogu see kogemus oli nagu taas mingist täiesti teisest reaalsusest. Need reaalsuses vahetused ongi tegelikult mu meelest sportimise juures kõige mõnusamad. Mõnes mõttes lähed Sa nagu raamatu sisse või nagu unenäkku - sest kõik see mis Sinuga juhtub on täiesti teistsugune, aga samas väga äge. Igal juhul olime me päris õnnelikud ja nagu Trincu ütles, siis ta itsitas omaette terve selle suusasõidu aja.

Nii, aga nüüd on selline lugu, et kuivõrd suusatamine mulle tegelikult väga meeldis, siis ma otsustasin selle selgeks õppida. Kui mitte muu pärast, siis kasvõi selleks, et kunagi oma laps suusatama õpetada. Ja kuivõrd suusatamist on kõige targem õppida mõne inimese käest, kes ise on suusatamises käpp, siis on lähiajal mul selline mõte, et õpin ise ja panen õpetused siia kirja ka, sest kuigi Teie seda endale tunnistama ei pea, siis usun, et on veel selliseid inimesi, kes võiksid olla väga tublid suusatajad, aga pole seda tegelikult kunagi õppinud ja seepärast ei oska. Teil pole muidugi hullu, aga mina töötan Lembitu Kuusega ühes kohas ja ma kahtlustan, et kui välja tuleb, et ma - ise eestlane, suusatada ei oska, siis ma saan lihtsalt ühe korraliku täie piki kõrvu. Ja seda poleks vaja :) Nõnda siis on esimene plaan minna ja vaadata omale enamvähem korralik suusavarustus ja teine plaan on võtta suusatamist oskava inimese käest mõned nõuanded, tänu millele karu suusatama õpetatakse. Aga sellest juba järgmistes sissekannetes.

Kui vähegi oskate, siis minge suusatama palun, sest nii vahvat ja mõnusat metsa kui praegu on, ei pruugi iga aasta olla. Ja samas näitab meie kogemus, et isegi kui te ei oska, minge ikkagi :)

INIMENE SUUDAB 2 (IS2)

2010-01-04T15:57:00.008+02:00

Usutavasti on uus aasta kõigi jaoks veidi eriline. Kes saab lapse, kes abiellub, keda ootavad ees uued ja huvitavad väljakutsed. Minu blogi, INIMENE SUUDAB ongi ju tegelikult sellest, kuidas oma unistusi teoks teha. Täpselt aasta eest kutsusin ta ellu et motiveerida ennast ja teisi tegelema spordiga, täpsemalt triatloniga. 8. august 2009 oli see päev, mil ma lubasin endale õhtul pindi õlut, sest peaaegu et võimatu sai teoks. Lisaks sellele sai selgeks, et minu väike eeskuju innustas paljusid teisi triatlonile tulema ning kui mitte muud, siis vähemalt mind võitma, paljude eesmärk sai teoks, mõnel mitte. Mul sai. Läbisin triatloni ja see oli mõnus. Seetõttu ja osaliselt vastupidiselt mõnedele ootustele on mu selle aasta sportlikud eesmärgid erinevad.

IS2, ehk INIMENE SUUDAB 2 saab olema teistsugune. IS2 koosneb kahest osast. Kui mäletate, siis eelmisel aastal niutsusin veidi selle kallal, et mulle jooksmine väga ei meeldi. Et pole minu ala või nii. Ühelt poolt oleks ju lihtne mitte joosta ja teha midagi muud, n. ujuda. Teisalt jällegi - äkki on võimalik see, mis Sulle natukene ebameeldiv on, endale mõnusaks mõelda ja treenida? Igal juhul koosneb IS2 esimene pool sel aastal ei vähemast ega rohkemast kui Stockholmi maratonist. Praegu on 5. juunini 2010 aega umbes 150 päeva - seega piisavalt, et jooksmine meeldivaks harjutada.

IS2 teine pool, aga on seekord siis see tõeline eneseületuse pool. 300 km pikk Vätternrundan on maailma pikim ja tõenäoliselt ka raskeim amatööride maanteerattasõit. See leiab aset Rootsis, 18-19 juunil ning hea õnne korral suudan ma selle läbi sõita. Maanteratas oli jällegi eelmise aasta triatlonist minu jaoks enimmeeldinud ala, nii et teatud mõttes on kõik tasakaalus. Kui triatlonil tuli rattaga läbida 90 km - ja mul kulus selleks aega veidi vähem kui 3 tundi, siis võib arvata, et alla 10 tunni pole mõtet Vätternrundanil mind finishisse oodata. Igal juhul tundub see olevat väga mahe sõit ja loodetavasti muidugi ka mu võimetele kohane.

IS2l on tegelikult veel ka kolmas pool. Ma ei tee neid katsumusi läbi üksi, vaid see saab teoks koos Priit Salumäega, minu sõbra ja treeninkaaslasega, kellel oli väga oluline roll eelmise aasta triatloni edukal läbimisel. Priit on see sama mees, kes on võitnud Paris-Dakari rattasõidu ning kes peab Eesti ühte popimat blogi, lisaks muidugi kõigele muule.

Ja mis kõige olulisem kogu meie ettevõtmise juures - et me endiselt innustaks inimesi Eestis tervise eest hoolitsema, metsas suusatama, jalutama, ratta selga istuma, ujuma, kepingutama jne. Kõik algab ju alati väikesest asjast - antud juhul, esimesest treeningust. Pärast seda on juba palju lihtsam...

Nii et selline aasta siis tulekul. Kirjutan oma treeningutest nagu ikka nii palju kui parasjagu jõuan, aga igast treeningust natukene kindlasti. Tulevad kahtlemata ka ühistreeningud ning igasugust muud lahedat värki loodetavasti ka veel. Suur tänu kõigile sõpradele ja blogikülastajatele, usun, et sel aastal tuleb meie ühine retk sama äge kui eelmisel korral. Inimene suudab 2 alustab...

ÜKS MÕTE PÜHADE KOHTA

2009-12-23T11:34:00.003+02:00

Tegelikult ei ole see üldsegi minu mõte, vaid Kaarli koguduse abiõpetaja Jaak Ausi oma. Aga kuivõrd mulle tundus see ühe jõulukontserdi eel öeldud mõte hea olevat, siis otsustasin seda Teiega jagada.

Mõte oli umbes selline: Inimestele tundub, et Jõulud on tohutult harras aeg, kus tuleb olla vaikselt ja rahulikult ning olla pigem hästi tagasihoidlik, ehk otsapidi vagagi. Tegelikult on jõulud rõõmu aeg. See on aeg, kus tuleks olla õnnelik ja tunda heameelt ja võtta elu mõnuga.

Siis seda ma soovingi Teile, et see oleks rõõmus jõuluaeg, mis tulemas on. Rõõmus ja äge ning et saaks palju nalja. Olge vahvad!

VÕTTEPERIOODI VIIMANE PÄEV

2009-12-15T22:02:00.003+02:00

Mul on olnud meeldivalt hullumeelne aeg. Kohe kui terveks sain, läks võteteks. Jõuluvaheklipid - 26 tükki; ETV Jõulu ja uusaasta saade (omaprogrammi tutvustus); Tööotsija kokkuvõtvad saated. Ja ma ütlen, et see meeldib mulle hullupööra. Ausalt. Isegi vaatamata sellele, et pole muuks aega, et nädalavahetusi ei ole jne - see on uskumatult äge. Just mõtlesin siin ükspäev, et vedanud on mul. Nagu väikesel seapojal. Kui Sul on töö ja kui Sulle meeldib Sinu töö - siis see on ikkagi vinge.

Need inimesed - kolleegid Eesti Rahvusringhäälingus, kellega ma olen nende võtete käigus kokkupuutunud - nad on ekstraklass. Kõik pingutavad, trotsivad külma (välivõtted) ja ületunde, keegi ei põe, keegi ei nurise - kõik panustavad, mõtlevad sellele - kuidas oleks võimalik veel paremini, veel ägedamalt ja kihvtimalt olukordi lahendada. Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Ma siis teengi ühe kokkuvõtva kraapsu ja suure kummarduse ning ütlen aitäh.

Jõululaupäeva klippidega on selline lugu - et meile, kes me need tegime tundusid need küll ägedad ja kohati hästi naljakad. Tean suurepäraselt, et vahel on nii, et endale tundub kõik väga hea, aga vaatajatele nii väga ei meeldigi. Pean pöialt ja loodan, et seekord meeldivad nad inimestele teisel pool telekat sama palju kui meile endale :)

JAANUARIST UUED PLAANID

2009-12-13T19:19:00.002+02:00

Vahepealne Puhkus, Põskkoopapõletik ja Seagripp küll eriti ei soosinud sporditegemist, aga vaatamata kõigele sai plaane tehtud küll ja veel. Tänane seis on selline, et olen registreeritud koos kahe kaimuga kahele võimsale üritusele eelolaveal suvel ning peatselt teen teatavaks ka millega tegu. Kinnitan, et Pühajärve triatlonile ei jää need kaks kindlasti mitte alla. Peagi algab Inimene Suudab 2 (IS2).

Möönan, et minu iseloom on ilmselt selline et nagu noored ütlevad, "niisama tühja passida ei kannata". Ja niisama tühja rapsida ka nagu mitte. Selge see, et sport kui selline pole tühi-tähi. Aga ilma eesmärgita ei kipu mul need asjad eriti laabuma. Kossu ja jalkat võib heas seltskonnas alati mängida. Aga tegeleda mõne vastupidavust nõudva spordialaga nii et sihti silme ees pole - mina nii ei suuda. Pardon.

Vahepeal on hea hulk vett merre voolanud. Kaalu pole juurde praktiliselt juurde tulnud, sporti olen teinud väga vähe ja viimased kuu aega eelpool nimetatud põhjustel üldse mitte. Hästi põnev on olnud töises plaanis ja muidu on ka kõik kenasti. Väike köha on jäänud veel - aga H1N1 veteranid teavad rääkida, et selle popi haiguse puhul on köha kohal kolm nädalat, isegi kui haigus ise võib 4 päevaga kehast välja minna, nii nagu minuga juhtus. Samas - ega ma pole 100% veendunud ka, kas oli seagripp või mitte, aga kui lugeda Postimehes ilmunud nn. "Seagripi sõbra meeles-pead", siis olid kõik sümptomid olemas küll.

Igal juhul, kõigile neile, kes praegu on haiged - soovitan palju juua ja kindlasti palaviku päevad kodus olla, et viirust mitte levitada ja rahulikult terveks saada. Kiiret paranemist!

KOHUSTUSLIK (TELEAJA)KIRJANDUS

2009-11-16T11:27:00.002+02:00

Kui Te juhuslikult ei vaadanud laupäeval saadet Sind otsides, siis ma julgustaksin väga Teid seda saadet ETV kodulehelt järele vaatama. Kuivõrd ma töötan televisioonis 7 aastat, olen seda õppinud ning teen ise saateid, siis need kolm nüanssi annavad mulle õiguse midagi saadete kohta arvata.

Vahur Kersna "Sind otsides" oli minu hinnangul ERRi ajaloo kõige parem saade. Pärast selle vaatamist tundsin ma end liigutatult, hästi, veidi õnnelikultki. Nii peakski juhtuma inimestega. Selline võikski olla televisioon.

Ma ei tea, mida Vahur täpselt tunneb pärast sellise saate valmimist. Kahtlemata on ise teha midagi muud kui kõrvalt vaadata. Ent ometi, ma usun et tal on vaikselt hea meel, et midagi nii ilusat ja head ilmavalgust nägi.

Samuti julgen ma arvata, et kõigile tudengitele ja teletöötajatele Eestis, peaks see olema kohustuslik lektüür, samuti kõigile kriitikutele paberväljaannetes. See on standard. "Sind otsides" on peaaegu, et ideaal.

KLIMAATILISED ISEÄRASUSED

2009-11-10T15:24:00.002+02:00

Kui jaanuarist septembrini on meie kliima ju põhimõtteliselt talutav, siis oktoober, NOVEMBER eriti ja natukene ka detsember (kuni jõuludeni) on kliima poolest minu meelest jälgid. See avaldub eriti ka erinevates haigustes, mida inimesel on võimalik endale külge saada ning seda eriti kliimast tulenevalt. Mind tabas siin mõni aeg tagasi taas põskkoopa põletik, millest ma vist päriselt polegi siiani terveks saanud. Igal juhul käisin täna hommikul taas arstil - nina-kurgu-kõrva arsti juures ja sain rohu, millega hävitada põskkoopa põletiku viimased sümptomid.

Tahangi siinkohal öelda aitäh dr. Millerile, kes on kui ma ei eksi üks kõige paremaid nina-kurgu-kõrva arste üldse. Igal juhul vaatas ta mulle asjatundlikult kurku, ninna ja kõrva ning andis edasised juhised, millest mulle näib on kõvasti abi, et terveks saada.

Ja terveks ma tahan saada kohe. Sest minule ei meeldi haige olla. Või mis haige ma olen? Haigust kui sellist ju pole, on lihtsalt veidi paksem tunne nina taga ja vahel selline tuim peavalu - mida valuks on isegi palju nimetada. Aga mulle tundub, et ma pole nii terav kriit karbis kui tavaliselt ja see häirib mind. Rääkimata spordist, mida ei saa teha haigest peast. St saab - aga pärast on tagajärjed ilmselt palju hullemad.

Nii ma siis ravingi ennast ja mu taasleitud treeningind peab natuke ootama, et ma terveks saaksin. Aga kui tõepoolest polnud tükk aega motivatsiooni trenne teha, siis nüüd on hakkanud see lausa põletama. Kohutaval kombel tahan ujuma, spinningusse, kepingule. Asi on läinud isegi nii hulluks, et korduvalt olen mõelnud ka jooksmise peale. Nii et küllap peagi alustan taas oma väikeste toredate treeningutega, kohe kui tervis lubab.

ÕUDNE VÄSIMUS JA LAISKUS

2009-11-02T09:45:00.002+02:00

Kahtlemata ei oska ma öelda, kas see ongi normaalne nähe, aga igal juhul on mind tabanud pärast augustit kohutav treeningväsimus. No ei suuda ennast praktiliselt motiveerida treeningulainele. Eile õhtul ma murdsin hambad ristis sellest ahelast vähemasti ajutiselt välja ning ujusin 1000 meetrit. Ei olnud eriti raske trenn, kerge ka mitte. Samas oli pigem raskemapoolne, ütleme sajasel skaalal 65.

Aga mulle näib, et pärast mingit suuremat kokkuvõtmist ja pingutust ei saagi sellest väsimusest ja motivatsiooni puudusest üle ega ümber. Rääkisin ühel päeval Priit Ailtiga - Pühajärve triatloni 2. mehega. Temal n. on olnud samamoodi - kuigi mitte sel korral, aga üldiselt. Tekkibki väike auk, millest on välja roomata üsna raske.

Aga väljaroomamine tuleb, sest keha nõuab. Imelikud peavalud ja veidrad viirused hakkavad ligi hiilima nii kui treeningmahtu vähendad. Sellised haigused, millest varem polnud kuulnudki. Käid korra treeningus ära ja ongi kohe puhtam kuivem ja muretum tunne, nagu öeldakse..

Vaatame mis edasi saab, aga praegu tundub, et ehk hakkavad taas toimuma korralised treeningud ning suudan ennast piisavalt palju piitsutada, et sellest väsimus/laiskus treeningaugust välja murda.

SINA noored

2009-10-16T13:32:00.003+03:00

Laupäeval, 17. oktoobril on mul meeldiv võimalus rääkida noorte ettevõtlike inimestega - SINA noortega triatlonist, elust ja mõtiskleda selle üle, kuidas seada eesmärke ning kuidas neid ellu viia. Olen elevil. Väga mõnus kohtumine saab see olema :)

Sina programmist saab rohkem lugeda siit.

AIN-ALAR JUHANSON ON TUBLI MEES!

2009-10-11T10:50:00.004+03:00

Ramon Serrano foto.

Ain-Alar Juhanson näitas möödunud ööl Hawai Ironmanil sisu! Finisheeris Ain proffide seas 76. kohaga, kuid seda vastikult valutava põlvega. Täpsemalt hakkas uuesti valu tegema Tucsonis treenides valu tegema hakanud IT band, st üks kõõlus, mis mis algab puusast ja jookseb alla sääre luu külge ning põlve juures hõõrub põlve liigese vastu kui ta liiga pinges on.

Aga see selleks, vaatame väga rahulikult statistikat. Ainilt eeldasime u tunnist ujumist - mis olnuks eelduseks, et ta saanuks väga kõrge koha. Ujumise aeg 1:00:24 - kõik on graafikus. 105 koht.

Edasi, teame, et Ain on väga kiire rattur - 4:31:36 ratta aeg oli suurepärane. Lõpetades ratta oli Aini koht juba 18. Kõik eeldused säilisid väga hea tulemuse tegemiseks. Ain parandab oma postitsiooni 4 koha võrra, seega jõuab taas 14-dks. Aga siis lööb valu sisse. Alguses õrnalt, peagi aga juba väga tugevalt. Tuleb käia arstipunktis, tuleb vahepeal istuda....

Ain-Alar ei loobu. Valule vaatamata tuleb ta lõpuni, valu põlves on ilmselt tavainimes jaoks juba väljakannatamatu. Kas Ain loobub? Ei loobu. Tubli mees pingutab lõpuni. Ta ei vea oma toetajaid alt. Vastupidi - ta tõestab, et on tõeline raudmees! Lõpptulemus: 896 koht, proffidest 76s. Aeg 11:17:56. Aitäh Ain-Alar ilusa võistluse eest! Sinu toetajad, fännid ja sõbrad on Sinuga rahul!

AINI VÕISTLUS HOMME!

2009-10-09T17:10:00.003+03:00

Laupäeval alustab Ain-Alar Juhanson Hawail võistlemist. Kõige värskem info ja ka pilt võistlusest koduleheküljel: http://team.ainalar.ee/ Võistlus algab Eesti aja järgi laupäeva õhtul kell 19.45 (sealne aeg 06.45 laupäeva hommikul), mil Ain-Alar koos teiste proffidega vette hüppab.

Võistlus ise kestab kiiremate võistlejate jaoks ligikaudu 8 tundi ja 10 minutit, mille jooksul läbivad võistlejad 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42 km jooksu. Võistluse orienteeruv lõpp Eesti aja järgi on 04.00 pühapäeva hommikul.

Ain-Alar Juhanson on läbi aegade Eesti parim Hawaii Ironman täispika triatloni maailmameistrivõistlustel võistelnud eestlane 13.kohaga 2008. aastal, ta on võitnud Lanzarote täispika triatloni kahel korral – 2005. ja 2006. aastal. Ain-Alar Juhansoni sportlastee ametlik koduleht on www.ainalar.ee.

HEAD PRANTSUSE FILMID ETVs.

2009-10-05T12:44:00.005+03:00

ETVs on algamas Prantsuse filmide kuu. St seda, et teisipäeva õhtuti on võimalik vaadata väga häid prantsuse filme. Homme kell 22:10 on juba eetris esimene ja minu suur lemmik. Ja kogu oktoobri jooksul on teisipäeviti head prantsuse filmid eetris. Siin aga siis juba lähemad tutvustused:

Edith Piaf - elusse armunud:
Edith Piafi keerulisest ja traagilisest elust jutustav draama on klassikaline eluloofilm omanäolisest ja ikooni staatusesse tõusnud kunstnikust, jutustatud läbi unustamatu laulja esitatud šansoonide. Oma lühikese kasvu ja närvilise meelelaadi tõttu pälvis ta juba varakult hüüdnime Pariisi Varblane. Filmi tunnustati kahe Oscariga (parima naisnäitleja ja parima grimmi kategoorias), samuti Kuldgloobusega (parima naisnäitleja kategoorias), viie Césariga ja nelja BAFTA auhinnaga.

Olen alati tahtnud olla gangster:
Neljast omahel seotud lühiloost koosnev must krimikomöödia. Pisisuli Franck unistab maanteeäärse einebaari kassa röövimisest, analoogilised mõtted on ka samas söögikohas kelnerina töötaval Suziel. Äpulikud kriminaalid Leon ja Paul röövivad jõuka ärimehe tütre. Lootused kopsakas lunaraha välja petta paraku ei täitu ning meestel tuleb hakata enesetapumõtetes neiu ersatsvanemateks. Neli endist gangsterit toimetavad oma vana sõbra haigemajast välja ning võtavad ette nostalgilise teekonna nende kunagisse redupaika.

Moliere:
Pärast pikki rännakuid jõuab kuulus näitekirjanik ja näitleja Moliere 1658. aastal tagasi Pariisi, kus teda ootab töö kuninglikus teatris. Varakas härra Jourdain tasub ära Moliere'i võlad, lootes, et viimane aitab lavastada tema üpriski pikantse sisuga näidendit. Kui Jourdain esitleb Moliere'i oma kaaskondlastele Tartuffe nimelise preestrina, saab alguse veel üks, kuid kaugeltki mitte ainus intriig.

Madu:
Vincent Mandel on fotograaf, kes satub inetu lahutuse läbi probleemide keerisesse. Võideldes ühelt poolt oma laste kasvatusõiguse eest, ilmuvad taamalt tema ellu mälestused ja inimesed minevikust, mis paraku ei liigitu meeldivate taaskohtumiste kategooriasse. Režissöör on Eric Barbie.

120. TREENING: SCOTT vs PORSCHE

2009-10-01T15:20:00.008+03:00

(jänes on Plektrumi logo)

Tänane hommik algas kella 6:30 ajal, sest kella 7:45st oli start Piritale. Nimelt toimus Plektrumi festivali raames selline tore üritus nagu rataste ja autode võidusõit. Võidusõit on vähe palju öeldud, sest tegelikult väga hambad ristis keegi ju ei sõitnud. Mingi väike mõte oli ehk ka näidata seda, et autoga ei jõua sugugi mitte tingimata varem tööle kui jõuab jalgrattaga.

Igal juhul kolmest Tallinna paigast startisid kell 8:30 ratturid ja autojuhid, et siis 9 paiku Vabaduse platsil kokku saada. Minu stardipaik oli rannahoone. Kell 8:05 oli kogunemine, aga et sinna jõuda, tuli mul Kadriorust kõigepealt rattaga Piritale sõita. Ma ei tea kas seepärast et olin vähe unine või sellepärast et olin hooletu, aga igal juhul oli Weizenbergi uulitsas libe. Tagumine ratas jäi trammirööpasse kinni ja enne kui ma arugi sain olin asfaldil pikali. St kukkusin laksti maha - käe jõudsin ette panna ja eriti haigetki ei saanud. Aga uskumatu kiirusega käis see mats. St ma sain aru, et kukkusin alles siis kui ma juba maas olin. Päris naljakas. Riided olid kenasti nüüd porised ja käsi sai vähe muljuda, aga muud pold häda midagi - nii et sõitsin aga Pirita poole kenasti edasi.

Seal olid juba inimesed kohal - meie grupist kaks sõitjat Pent Talvet ja Tarmo Kübard, siis oli minu sõber ja suur rattaentusiast Priit Salumäe - kelle tehtud on ka kõik vahvad pildid, õige pea jõudis ka Jaan Kirsipuu ja Erki Nool - kes oli seekord autoga.

Aga enne veel, kui Erki ja Jaan jõudsid, oli meil ka Pirita rannahoone juures väikene intsident. Nimelt tuli keegi proua Toyota Yarisega ja hakkas riidlema, et kuidas me julgeme tulla jalgratastega eramaale. See oli uskumatult lõbus. St teadmiseks kõigile: Pirita rannahoone juurde EI TOHI jalgrattaga minna, sest seal on keelatud rattaparkimine rannahoone juures ja lähemal kui 20 m. See on ERAMAA. Üritasime selgitada küll, et me ainult korraks tulime siia, sõidame kohe edasi ja ei tee üldse tüli, aga proua Yarisega oli vihane. Vaatamata kangele eesti keelele oli ta siiski otsustanud meid maksu see mis maksab lahkuma sundida. See tal paraku ei õnnestunud. Igal juhul, ilmselt oli tal kiire tööle ning ta ühel hetkel ilmselt otsustas, et mis jalgrattaga lollidega ikka vaielda ning lahkus meie ebameeldivast seltskonnas. Selline pikantne seik siis :) Mina muidugi jäin mõtlema, et millest selline lollakas kurjus inimese sisse tekib. Et hommikul vara viitsid hakata 4 inimesega lihtsalt tõrelema stiilis, mida te tulete siia oma ratastega - nagu see oleks umbes tema taga aed või midagi? No see selleks, lõunaks oli see proua mul juba meelest läinud.

Rattasõit algas nii, et sõitsime aga Pirita teele ja siis juba edasi piki rattateed. Päris äge tunne oli Jaan Kirsipuuga kõrvuti sõita. Ta on ikka uskumatult äge tüüp. Selline lihtne ja sõbralik. Sõitsime grupis kuni Narva mnt.ni. Siis läksid Pent ja Tarmo vähe kiiremini edasi piki kõnniteed, me otsustasime sõidutee kasuks ning üritasime jälgida ka liikluseeskirju. Igal juhul jõudsime Kirsipuuga ühel ajal Vabduse väljakule ning see juhtus 6 minutit enne Erki Noolt ning tema autot. Aga Erki muidugi arvas ka kohe, et ega ratta vastu tal žansse pole, sest hommikune ummik Pirita teel on ju kurikuulus. Seega - täitsime oma eesmärgi igal juhul. Scott oli kiirem kui Porsche :)

Lõpetuseks võib öelda, et oli väga mahe sõit ja väga mahe üritus ning vaatamata alguse viperustele, andis päevaks toreda hoo sisse.

119. TREENING: KUI EI VIITSI, SIIS TASUB UJUDA

2009-09-21T13:50:00.002+03:00

Kui on pühapäev ja ei viitsi mitte midagi teha - aga samas pead tegema palju - siis tasub alustuseks lasta üks kilomeeter ujumist. Mul oli eilne päev asjaajamistest tulvil, nii palju oli tegemist, et lõunat sõin kell 21:50. Aga mis te arvate et ma olin jube virk ja kohe väga tahtsin oma asjatoimetusi teha?

Sugugi mitte. Olin laisk nagu hamster ja see ainult süvenes pärast seda kui ma olin isaga ladunud u 3 tundi ahjupuid. Vastu tahtmist ja väga väikese motivatsiooniga läksin ma siiski ujuma. Tegin 1000 meetrit ja minu meelest läks selle peale 25 minutit maksimum, tegelikult isegi veidi vähem. Pärast ujumist oli enesetunne hoopis teine, kõik ülejäänud asjad said tehtud ja Miss Marple'i ajaks olin kenasti abikaasaga kodus ja nautisime juba õhtusööki koos Julia McKenziega, kellel oli sel korral lahendada vaja minu meelest 7 mõrva või umbes nii. Igal juhul ei mäleta ma sellist Miss Marple'it kus nii palju inimesi oleks ära tapetud. Samas, pole ka ühegi Miss Marple'i osa nimi olnud Killing is Easy - nii et küllap põhjusi tuleb sealt otsida. Küll aga on mul hea meel, et režissöör oli vahetunud, sest see eelmine pildikunstnik, kes kõike läbi suka või mingi veidra valguse näitas - tema pildikeel jäi mulle pisut kaugeks. Aga see selleks - nüüd on kõik kõige paremas korras.

Täna õhtul on siis jalgpall ja täpsemalt see jalgpall, kus ma väga tõsiselt vaatan oma võimed üle :).

TARTU RATTAMARATON

2009-09-20T10:34:00.003+03:00

Kuigi ma ise Tartu rattamaratonil ei osale, siis sellegi poolest tunnen praegu, et pean avaldama oma poolehoidu kõigile ratturitele, kes momendil võistlevad. Tublid inimesed olete! Head, kerget jalga ja rahulikku rada - ja muidugi mõnusat võidurõõmu finishis!